Ebanormaalse Eesti inimesena pole mul ilmselgelt kenal pühapäevahommikul midagi targemat teha, kui klaviatuuril klahve kulutada. Ei möödunud ei reede õhtu, ega ka laupäeva õhtu klassikaliselt ennast täis juues, nagu see tundub trendiks olevat, eriti peale seda, kui üks kurikuulus eksminister, kelle nime jätan mainimata, arvas, et vabariigi tervisele tuleb kasuks maksurahade lõunanaabrite juurde suunamine. Aga mitte kohalike joomistraditsioonidest ei taha ma täna kirjutada.
Kui keegi on minu kirjutisi viimasel ajal lugema sattunud, siis on ta ehk ka märganud, et ideeliselt otsin uut neljarattalist. Mitte küll eriti aktiivselt, aga hoian silmad lahti. Kui mõne aja eest heietasin mõtteid lootusest leida käest-kätte meetodil mõni vanem ning pisivigade tõttu allapoole turuhinda müüdav eksemplar, siis selle mõtte olen tänaseks juba maha matnud. Ja vist suuresti ka mõtte üldse oranž pisiameeriklane millegi asjalikuma vastu vahetada. Miks?
Kui avada mõni automüügiportaal, kirjutada sinna otsingukriteeriumid, millele vastavat sõidukit leida soovid, siis on kaks varianti, kas tulemuseks on laipkonditsioonis räbalad või siis autod, mille soetamisele kaine mõistus ja rahakott kuidagi hästi ei vaata. Ehk siis teeme kiire otsingu. Viimasel ajal tekkinud mõte on vahetada Chrysleri nime kandev oranž kutsikas millegi veidi uuema vastu, seda eelkõige seetõttu, et ka teine igapäevaauto hakkab jõudma vanusesse, kus sellele enam kaskot teha ei saa, ning kuna vahest on vaja välismaale autoga ära eksida ja senimaani on kindlustusega kaasa tulnud tasuta autoabi vägagi ära kulunud, siis eelistaks seda endiselt ka edaspidi ühe peres oleva auto puhul omada. Tingimuste hulka võiks kuuluda ka ruumikus ning maanteel sõitmise mugavus, millest kummagiga kõnealune auto just hiilgama ei kipu. Nii... Väljalaskeaasta, võtaks aluseks sama vanuse, millega Chrysler omal ajal soetatud sai - 2012 ja üles. Läbisõit, hmm, no seda tänapäeval nagunii uskuda ei saa, kuna karistused selle võltsimise eest on endiselt meie maal pigem sümboolsed, aga no paneme kirja kuni 150000 kilomeetrit, ehk trehvab siis ka mõni reaalse läbisõiduga kohapealt uuena ostetud sõiduk tulemuste hulka. Eeldatav hind - aastat kuus tagasi, kui vahetamist vajav auto soetatud sai, oli selleks 3000 Eurot, no arvestades inflatsiooni, lükkame tuhat otsa, seega 4000. Asukoht - olles näinud müüdavate autode seisukorda, siis kodukandist kaugemale esialgu sõitma ei kipu, nagunii tuleb korraldada hulk kiiresti pettumuseks osutuvaid visiite müüja juurde - Tartu. Varustus - no elementaarsed asjad võiks olemas olla, automaatkast, nahksisu, püsikiirushoidja, mootorivaliku jätaks esialgu lahtiseks. "Otsi!"
Ja tulemus - ümmargune null! Okei, oleme nõus vaatama ka kaugemale sõitma - võtame valikust Tartu ära. Vajutame uuesti otsingunuppu. Ja tulemus on endiselt null. Hmm, mida paganat ma valesti teen. Võtame siis varustuse kriteeriumeid natuke vähemaks. Valikute hulgast lahkub piirav lisavarustus. Ohoo, uue otsingu tulemuseks on kaks sõidukit, kumbki kahjuks ei meenuta isegi kuskilt otsast autot - 2013 aasta liba-Chevrolet ja 2012 aasta Renault Twingo, mõlemad väidetava läbisõiduga pisut alla saja tuhande kilomeetri, olematu töömahu ja võimsusega mootoriga ning veel olematuma varustusega. Hind mõlemal täpselt euro alla nelja tuhande. Mis toimub?
No okei, lükkame eeldatavat hinda veel veidi üles, paneme piiriks 5000 Eurot, see on ka viimane piir, mille eest ma veel oleks nõus juba eeldatavalt pisiremonti vajavat ning antud vanuses autot soetama. Üejäänud tingimused, mid algselt seadsin, unustan juba eos ära. Tulemus peale otsingunupu vajutamist - kakskümmend autot. Peale kiiret pilku leitud kuulutustele saab välja praagitud kõik autolaadsed tooted, mille puhul on juba ette teada, et kui sa pole mingisugune moodne öko-möko veganhipster, kes maanteele võib-olla korra aastas satub, kui on tarvis teise vabariigi otsa sõita uusi pükse ostma, kuna vanad on liiga laiaks jäänud ja ei võimalda enam meeldivat pigistustunnet kubemepiirkonnas tunda, siis ükski terve mõistuse juures olev inimene seda ka ei soetaks. Kui just sa parasjagu oma ellu ekstreemsusi ei otsi ja ei soovi mõnisada kilomeetrit sõita hirmus, et vastusõitva veoki tekitatud tuulepuhang su teelt pühib. Igatahes, sõelale leitud produktidest, mis vähegi autot meenutavad, jäävad ainult kaks "prantslast" - väljalaskeaastat 2013 kandev Renault Megane ja samast aastast pärit Peugeot 301. Mõlemad suhteliselt sarnaste parameetritega - suuremale mahlapakile alla jääva töömahuga bensiinimootor, manuaalkast, koledast, kardinat või voodipesu meenutavast materjalist tekstiilpolster. Üks pisut alla, teine pisut üle saja tuhande kilomeetri meie kodumaa teid mõõtnud ning ka hinnad sada-paarsada eurot alla viie tuhande. Mingitki emotsiooni ei maksa ühesõnaga otsida, aga vähemalt suuruse poolest hakkavad need juba autot meenutama. Renault tundub pildilt veidi isikupärasema disainiga olevat, klõpsan siis esimesena lahti selle kuulutuse. Ja... kohe esimese asjana karjub silma lause: "Autol esineb vigu!" Kuna piirhind on juba minu jaoks piisavalt kõrge, et hakata vabatahtlikult kohe remondile kulutama, siis ma väga edasi ei süvene. Vaatan hoopis järgmist kuulutust. Peugeot' eelmine omanik ilmselgelt on soovinud soetada ainult tuttuut autot, ilma sellele erilisi tingimusi esitamata, isegi tagumisi aknaid peab käsitsi alla väntama, mis vähegi autot meenutavate toodete juures tänapäeval juba tõsine haruldus on. Varustuse nimekiri on äärmiselt napp, lisaks näeb auto ka igav välja. Ilmselt soetaksin selle, kui oleksin seitmekümnendale eluaastale lähenev inglise vanaproua, aga hetkel, ei.
Tuletagem meelde, et kui aastal 2012 sai Chrysler soetatud, siis otsisin samuti kuni 3000 Euro hinnaklassis, piisavalt uut ja talutava läbisõiduga autot, valik väga kirju polnud, aga Tartus oli tol hetkel müügis neid kümmekond tükki, vaatamas sai mitmeid käidud, otsus lõpuks langes pigem emotsiooni tasandil ning määravaks sai tegelikult auto värvj a omapärane disain. Õigupoolest kauplesin müüjalt veel hinda juurde, klausliga, et olen nõus auto eest veidi rohkem maksma, kui saan täiesti perfektses korras auto ning paar pisiviga nad ise enne müüki ära parandavad. Auto oli tolleks hetkeks vähem kui kuus aastat vana, kontrollitava ajalooga, läbisõiduga umbes 80000 kilomeetrit ning kosmeetiliselt väga hästi säilinud. Ka varustuses oli kõik minu jaoks elementaarne olemas, käiku ei pidanud ummikus istudes ise vahetama, parem jalg maanteel ei jäänud krampi ning istusid härrasrahva kombel mitte küll just Connoly nahast, kuid siiski nahast tehtud pingil. Ühesõnaga, veel viie-kuue aasta eest oli võimalik taskukohase raha eest soetada täiesti normaalne auto, mida eeldatavalt veel viis aastat kannataks ilma ennast remondi osas vaeseks maksmata pidada.
Mis toimub täna - see on nime košmaar juba väärt. Olukord hakkab meenutama uue vabariigi algusaegu - kontrollimata olukorras ning kontrollimatu läbisõiduga "otse Saksast" kümnekonna aasta vanune raibe maksab minimaalselt seitse-kaheksa keskmist palka. Raipeid on siia kogu aeg veetud, aga vahepeal tundusid nende hinnad normaliseeruvat, nüüd paistab, et müüjad on jälle humanitaarabiks kusagilt suure laadungi lõvikonservi saanud. Käisin paari päeva eest lihtsalt naljaviluks ühel müügiplatsil jalutamas, umbes kolmekümne müüdava auto hulgast leidsin kaks autot, mida üldse lähemalt vaadata kannatas. Üks oli 2014 aastast pärit Mazda, teine aasta uuem Lincoln, mis ilmselt eelnevas elus ka juba üsnagi korraliku avarii juba üle elanud on. Sellest vähemalt juhiuksel pragunev pahtel vihjas. Hinnasildid, mis autodele külge riputatud olid aga pigem salongist välja veerenud uue auto väärilised! Kuna kõrval oli teine müügiplats, jalutasin ka sealt läbi. Tolle platsi spetsialiteediks paistis olevat Saksamaalt suhteliselt uute autode toomine. Kui hinnapoliitika välja arvata, siis mulle müüja suhtumine meeldis. Läbisõidud tundusid olevat reaalsed ning ka autode visuaalne olukord oli väga viisakas. Kaks aastat vana diiselmootoriga Saksamaal sõitnud Audi läbisõiduga veidi pealt kahtesada tuhandet tundub vähemalt mulle täiesti reaalse läbisõiduga autona. Ka küljeaknast sisse kiigates tundus number klappivat, roolilt ning pedaalidelt võis märgata mõõdukaid kasutamise jälgi, aga üldmulje oli viisakas ning uueväärne. Sedasama ei saa rääkida aga tavaliselt müügis olevate väiksema "kellanäiduga" autode kohta. Mis oli huvitav, kõrvalplatsil kohtas selliseid läbisõite pigem ainult kümme korda vanemate autode küljes. Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, nagu mainitud juba sai, oli hinnapoliitika, autode hinnad algasid enamasti numbriga kaks või kolm ning olid viiekohalised. Arvestades läbisõite, seda, et esimese aasta karm hinnalangus on juba selja taga ning sõidukite kohati suhteliselt kesist varustust, kippusid hinnad pigem korralikult üle soolatud olema.
Võite mind nimetada vingujaks, aga minu arvates on meie kasutatud autode turg täiesti reguleerimata. Igal sammul toimub ainult tarbija petmine ning vigade ja reaalse läbisõidu peitmine. Hinnad seejuures on kontrollimatult kõrged. Vaadates mujale Euroopasse, siis tundub, et seal on asi olulilselt rohkem kontrolli all. Reaalse läbisõiduga ning rondi nime vääriv kümmekond aastat vana auto on müügis ka rondi hinnaga, selliseid läbisõidunumbreid, nagu meil müüdavatel autodel enamasti ei kohta või kui kohtab, siis on tegu ka suhteliselt perfektses korras rariteetidega, millel siis ka juba vastav hinnasilt küljes. Eks siin võib otsida seoseid kindlasti ka konkreetsete riikide maksu- ja karistuspoliitikaga. Kuna auto on enamasti maksustatav tarbeese, siis suuremate ning vanemate autode pidamine on kallis, mis tähendab seda, et ka järelturg on suhteliselt küllastunud ning hinnad mõistlikud. Läbisõidu võltsimine aga on enamasti karmilt kriminaalkorras karistatav ning vahele jäämise korral ähvardab kodanikke mitte lihtsalt naeruväärne trahvisumma, nagu meil, vaid pigem võimalus mõned järgnevad aastad maailma läbi triibulise avause seinas vaadata. Ehk oleks aeg midagi ka meil selles osas lõpuks ette võtta? Kuni seda ei toimu, siis jääb ainult loota, et ühel päeval Euroopa Liit või ÜRO kuulutab kasutatud auto omamise inimõiguseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar