Pooleteise sajandi eest oli pealkirjas mainitud relv Metsiku lääne vallutajate poolt vägagi hinnatud töövahend. Ega muidu see poleks teeninud hüüdnime "The Gun that Won the West." Aga kui lugeja nüüd mõtleb, et mind on haaranud kohutav relvakirg ning hakkan täna pajatama sellest, millist püssi ebameeldivate külaliste jahtimiseks hankida, siis nii see siiski pole. Pealkirjas on peidus lihtsalt üks väike sõnademäng ja juttu tuleb hoopistükis autost, mille nimi lihtsalt kõlab veidi sarnaselt. Nimelt õnnestus paar päeva tagasi paariks tunniks saada enda kätte täiesti tehasevärske Peugeot Rifter.
Kui nüüd väga aus olla, siis varasemalt ma ei osanud sedatüüpi autodest midagi arvata ja ega hetkelgi on mõningad asjad, mis konkreetse isendi puhul küsimusi tekitasid, nendest aga lähemalt juba veidi hiljem.
Peugeot Rifteri puhul on tegu siis väikese kõrgemat sorti mahtuniversaaliga, milletaolised on rahvasuus omale hüüdnime "muhviauto" saanud ja ilmselt ka suhteliselt õigustatult, kui keegi veel juhtub mäletama, milline Avo Paistiku joonisfilmis "Naksitrallid" vastav sõiduvahend välja nägi. Rifteril on ka kaks koledamat õde - Citroen Berlingo ja Opel Combo Life. Just nimelt koledamat - kui Rifteri puhul disain on mõne nurga alt vaadates isegi täitsa kena ja auto vähemalt moodustab ühtse terviku, siis nende kahe viimatimainitu puhul on seda raske öelda. Citroen on kahest kusjuures veidi meeldivam nähtus, selle puhul tundub, et disainer on lihtsalt veidi liiga palju uimasteid tarbinud ning pookinud muidu suhteliselt kandilise ja põhiliselt joonlauda kasutades disainitud tagaosa külge nina, mis pigem tulnukate kosmoselaeva, kui autot kaunistada võiks. "Ilus" ei saa aga kuidagi öelda Opeli versiooni kohta, mille puhul on sisuliselt lihtsalt võetud sõiduautolt pärinev esiosa, see poolenisti veel lühemaks hakitud ja siis lihtsalt olemasolevale kerele juurde liidetud. Igatahes need teistelt Opeli väiksema keskklassi autodelt tuttavad tuled ja iluvõre ei moodusta kuidagi ülejäänud autoga ühtset tervikut.
Kes mind natuke lähemalt teab, esitab ilmselt küsimuse, et kas ka mina olen läinud libedale teele ja midagi keelatut tarbima hakanud, et üldse sellisest autost midagi arvama hakkan. Pean ausalt tunnistama, et sõitmas ei saanud käidud ka mitte sugugi lihtsalt selle pärast, et midagi siin kirjutises arvata. Ma lausa kaalun sellise auto ostmist! Kuna teise poole igapäevauto on nüüdseks 15 aastat turjale saanud ning avaldab igast küljest pudenemise tundemärke, sunnib häda miskit asemele vaatama. Ja elus esimest korda olen soetamas tehasehõngulist autot. Miks? Sest peetut lihtsalt enam pole mõtet osta, kuna kolme-nelja aasta vanusena kipub see juba evima vähemalt käputäit tüütuid pisiprobleeme kui mitte lausa suuremaid hädasid. Möödas on kahjuks ajad, kus autotootjad võistlesid selle üle, kes suudab kestvama ja parema auto toota. Nüüd on autost saanud popp tarbeese, mis nagunii mõne aasta pärast maha müüakse ja uus ning popim asemele soetatakse. Kurb küll, aga nii see on.
Enne, kui sammud Peugeot esindusse sattusin tegin päris jupp aega eeltööd. Tingimused autole said eos paika pandud, mõned minu enda, mõned kaasa poolt. Kuna eelmine auto oli keskmisest suurem universaal, mille prakltiliselt suure pagasiruumi väärtust oleme hindama õppinud, siis see oli mõlema poolt kohe esimene kriteerium. Ehk pagasiruumi peab vähemalt koer ja lapsevanker korraga mahtuma. Soovitatavalt veel midagi. Teine tingimus, mis pigem kaasalt tuli, oli automaatkasti olemasolu, ja ausalt öeldes ma täiesti nõustun sellega - viimane aasta jälle igapäevaselt ise käike kepiga segama sunnituna avastan ennast tihti ummikuid vandumast - üsnagi tüütu on sellise autoga seal venida. Lisaks automaadiga pakutakse tänapäeval ühte väga mõnusat lisa kaasa, mis pikemad otsad meie teedele talutavaks muudab, nimelt adaptiivset püsikiirushoidjat. Kui idioodid, kes Tallinn-Tartu maanteel iga kiiruskaamera ees igaks juhuks kiiruse oluliselt maha pidurdavad lõpuks aru saaks, et autol on olemas ka püsikiirushoidja, mille annab sättida täpselt nii, et kaamera veel oma oranži välku vilgutama ei hakka, siis ilmselgelt oleks tegu pigem mugavusvarustusega. Hetkel aga loen seda pigem hädavajalikuks lisaks. Kolmas tingimus, mille rahakott paika pani, oli hind - ideealis võiks hind uuena jääda 20-25000 Euro vahele.
Eeltöö tulemusel jõudsid kurva tõsiasjani, et valik nendele tingimustele vastavate autode hulgas on praktiliselt olematu. Suured universaalid kukkusid kohe ära hinna tõttu. Isegi Korea päritolu auto, mis tavaliselt suhteliselt taskukohane, saaks siiski üle 30000 eest enam-vähem talutavas varustuses kätte. Muudest rääkimata. Korraks sai ka surutud alla oma viha VAG grupi toodangu vastu ja Skoda mudelivalikut piilutud, aga kui internetis nende konfiguraator lahti võtta, siis sai selgeks kurb tõsiasi, et 19000 maksva baashinnaga auto hind kerkib peale elementaarse varustuse lisamist kohe praktiliselt kümne tuhande Euro võrra kõrgemale ning ka siis ei saa kõike, mida sooviks, kuna varustust pakutakse kohati veidrate ning üksteist välistavate kombinatsioonidena. Siis jäigi silm pidama väikekaubiku baasil mahtuniversaalidele. Kiire internetiotsing paljastas, et igal endast lugupidaval tootjal enam-vähem üks selline mudelivalikus olemas ka on. Niisiis sõel välja ja sõeluma. Vokswagen - tegu VAG grupi ülehinnatud ja alavarustatud jamaga, tänan ei. Ford - jällegi nimi maksab rohkem kui sisu, varustus kehv ning hind kallipoolne, tänan ei. Fiat - odav, koleda disainiga, olematu varustusega, pigem ei. Dacia - eeee... mnjah, kui ma oleks 60+ talumees, kellele ainus kriteerium on neli ratast, katus ja odav hind, siis jah, muidu ei. Lõpuks jäi pilk petuma kolmikul Peugeot-Citroen-Opel. Eks ole ka Citroen süüdi vist omal ajal üldse sellise autoklassi tekkes, kui esimese põlvkonna Berlingo reisijate veoks sobilik versioon tänavale jõudis ja üllatavalt populaarseks osutus. Nende puhul aga sümpaatia hakkas juba algul rohkem Peugeot' poole kalduma. Kõige parem disain, kõige paremad varustuspaketid ning lõppkokkuvõttes ka suhteliselt soodne hind. Lisaks olen ka eelnevalt seda marki sõidukitega kokku puutunud ning seega on ka taust veidi tuttav. Peale mõnda aega sekeldamist õnnestus lõpuks proovisõit kokku leppida ning ühel päeval hoidsingi käes tehasevärske auto võtmeid, mille odomeetril ilutses number 69 ning millele polnud isegi veel päris numbrid külge jõudnud.
Kui ma veel lugejat pole oma filosofeerimisega ära tüüdanud, siis pajataks nüüd hea meelega veidi ka proovisõidu muljetest. Kõigepealt võiks teha tiiru ümber auto. Nagu ma juba kirjutasin, Peugeot puhul disain oli esimene asi, mis mulle imponeeris - auto moodustab terviku. Ilmselt käesolev põlvkond ongi sündinud nii, et disainiti kõigepealt Rifter ja siis mugandati disain ka sõsarmudelitele. Konkreetne auto oli odavamas Active varustuses, lühikese kerega, diiselmootori ja automaatkastiga ning N1 kategoorias lõpuks arvele võetav versioon. Ehk siis sisuliselt kaubik. Tuleb välja, et Rifter ongi üks vähestest autodest, mille saab kaubikuna registreerida ning seejuures viit istekohta nautida.
Kui nüüd üdini aus olla, siis esimesest hetkest häiris mind lühem kereversioon, nii ebaproportsionaalse ja isegi veidi ebardliku külgvaate pärast kui ka suhteliselt kesisevõitu pagasiruumi pärast. Pikem versioon näeb oluliselt proportsionaalsem välja ning evib ka täiesti arvestatavat pagasiruumi, olgu vahemärkuseks öeldud. Mis mulle kohe meeldis, oli auto kõrgus, on ta ju ikkagi omajagu tüüpilisest sõiduautost kõrgem ning ka veidi kõrgema kliirensiga. Kõrgus tekitab ka ust lahti tehes mulje avaramast siseruumist, kui tegelikult. Avame nüüd juhiukse ja istume sisse. Juhiiste on suhteliselt mitte midagi ütlev - ei ole ülemäära mugav, ega ka ülemäära ebamugav. Juba istudes hakkab silma, et külgtugi võiks grammike parem olla, aga kuna tegu pole ka sportautoga, siis ma selle üle ei kaeble. Ütleme nii, et olen istunud ka mugavamal istmel. Üllatusena avastan, et iste liigub igas suunas manuaalselt ning elektriga liigutamise varianti isegi tootja ei paku. Aga see pigem mugavuslisa, kui reaalne hädavajadus, seega pole hullu. Istmeid katab igas varustuspaketis polüesterkangas, mis jätab küll odava mulje, kuid tundub olevat kergelt puhastatav ning praktiline. "Praktiline" on vist üldse sõna, mida ma seda kirjutades kõige enam kasutan.
Isteasendi leidmine rooli taga pole keeruline. Veidi kangidega mudimist ja vähemalt minusugune keskmist kasvu kodanik leiab täiesti mugava asendi. Olude kokku langemisel sai kohe ära proovitud ka tagaistmele lapsetooli paigaldamine - hoolimata Isofix kinnituste olemasolust oli sellega veidi pusimist, kuna lukuaasad istuvad sügavamal, kui harjumuspärane. Küll aga meeldivalt üllatas istme kõrgus, minu veidi üle aasta vana järeltulija arvas ka, et jube lahe on küljeaknast välja vaadata ning küünarnukki seejuures suhteliselt paksule uksepolstrile toetada. Kolm täiskasvanut ilmselgelt end seal nii mugavalt ei tunne ning pikemal sõidul ilmselt hakkab häirima püstine isteasend, kitsavõitu istmed ja ka veidi kasin põlveruum. Aga jällegi arvestades auto 4,4 meetrist pikkust, ei saa tegelikult väga nuriseda. Kui nüüd ette tagasi kolida, siis juhiistmelt avanev väljavaade on suhteliselt hea, kuna auto on kõrge, näeb ka lähemale hästi, ka jämedad A piilarid ei varja vaadet nii palju, kui eeldada võiks. Näidikuplokk paikneb kõrgel, keskmisest pisem ja pealt ning alt lõigatud rool aga madalal, seega näidikute paigutus on hea ning neid jälgida lihtne ja pingevaba. Armatuurlauda katab kõva plast, mis aga näeb oluliselt viiskam välja kui 208 nimelisel lõvikutsikal. Nupud-kangid on tuttavad juba 208 pealt, millega töö juures vahest kulgema olen pidanud, erinevalt tolle kohati küsitavast ergonoomikast on Rifteri puhul kõik käe-jala juures ning suhteliselt loogiliselt paigutatud. Kui millegi üle nuriseda, siis pigem teeks seda esiistmetel istudes vaidi ahistavana tunduva külgruumi üle. Laiusest omajagu võtavad paksud uksed ning lahmakas keskkonsool.Viimane on jällegi asi, mille juures tuleb kasutada sõna "praktiline". Nimelt sisaldab see endas hiiglaslikku laegast, mida katavad kaks siinidel liikuvat luuki. Kui autot kasutada ka pikemateks reisideks on see sigamugav lisa. Kui jutt juba panipaikadele läks, siis neid jätkub. Kaks kindalaegast kaasreisija ees, suur riiul eesistujate peade kohal, juba nimetatud laegas keskkonsoolis, nipet-näpet pisemaid mööda autot laiali. Mida aga mina ei suutnud leida, olid vähegi toimivad topsihoidjad. See aga tundub prantslastel pigem reegel kui erand olevat. Arvestades nende kohvilembust, on see muidugi veidi kummaline. Pagasiruum on lühikesel versioonil veidi väikesevõitu, aga praktilise vigurina hakkas silma seda kattev plastikriiul, mida on võimalik tõsta kahele erinevale kõrgusele. Peugeot ise kasutab oma reklaammaterjalides pilti kus madalalmale asetatud riiuli peal istub retriiverimõõtu koer. Minu kätega mudimise peale aga paindus riiul üsnagi hästi läbi, seega ma oleks selles osas suhteliselt skeptiline, et miski taksist suurem peni seal peal istuda võiks.
Lähme siis sõitma. Võtit keerates tervitab üsnagi häälekalt urisema hakkav diiselmootor, mis õnneks suhteliselt kiiresti veidi taltub ning vaiksemaks jääb. Automaatkasti lülitamine käib pööratavast nupust, mis juba mitmelt uuemalt Peugeot' mudelilt tuttav. Konkreetene eksemplar oli varustatud ainult parkimisanduritega, arvestades aga suhteliselt olematut väljavaadet tagasuunas, on parkimiskaamera vaat, et hädavajalik lisa. Kohalt minek nõuab üsnagi tugevat gaasivajutust, kui aga auto juba liigub, siis on see suurust arvestades täitsa nobe. Linna vahel liikumiseks vähemalt. Üllatusena sõites müratase väga kõrge pole. Veidi veidrana tundub aga sisse kostuv diiselmootori hääl, millegipärast vähemalt konkreetne auto tekitas madalamatel pööretel üsnagi tuntavat metalset laginat, mida olen pigem vanemate diislite puhul täheldanud. Ehk oli see lihtsalt sisse sõitmata mootori süü, mis läheb ajapikku üle, kes teab. Samas, kuna tegu siiski pigem soodsama hinnaklassi autoga, ei saa ka selliste häirivate pisiasjade üle väga kurta. kes arvab, et raadio valjemaks keeramine aitaks, see eksib, kuna ka raadiost tulevat heli võib iseloomustada pigem sõnapaariga "käib kah". Aga muusika nautimiseks las jääb siiski elutuba või pigem juba spetsiaalselt sisustatud kuulamisruum, autos uudiste kuulamiseks on raadio täiesti adekvaatne. Gaasipedaali surudes üllatas mind kaheksakäigulise automaatkasti kiire reageering, käiguvahetused on äärmiselt täpsed, kiired ja sujuvad. Praktiliselt viimased kümme aastat valdavalt automaatkastiga ringi kulgenuna olin meeldivalt üllatunud. Linna vahel kipub kast mootorit pigem pöördes hoidma, viies käik jõuab sisse alles juba pikemalt ühtlase kulgemise peale. Arvestades mootori olemust, ütleksin, et see isegi on positiivne ning tänu sellele tundub auto erksam, kui paberil olevaid dünaamikanumbreid vaadates eeldaks. Lisaks pööratavale nupule, avastad rooli tagant ka labad, mis mõeldud käsitsi käigu vahetamiseks. Veidrusena leidsin, et need töötavad ka käigukasti automaatrežiimis - seega on võimalus kogemata käik ebasobiva vastu vahetada. Et aga labadest täielikku naudingut saada, tuleks vajutada käiguvalitsa all olevat nuppu, millel lakooniliselt lihtsalt suurtäht "M" ilutseb. Selle tulemusel lülitub kast ümber täismanuaalsesse režiimi ning juht saab ise rooli taga olevate labadega käiku valida. Siinkohal aga tuleb öelda, et käigukast käitub automaatkastile tüüpiliselt, käiguvahetustes on tuntav viide ning ka vahetus toimub oluliselt aeglasemalt kui automaatrežiimis.
Vahepeal jõudsin keerata linna vahelt välja maanteele. Ka siin käitub auto üllatavalt rafineeritult, vedrustus on mõistlikult pehme ning kurvides auto ülemäära ei kaldu. Huvitaval kombel ei teki ka väga palju tuulemüra, mida auto kõrgust vaadates võiks pigem eeldada. Kickdown töötab kiiresti, möödasõiduks gaasipedaali uljamalt vajutades vahetub käik imekiiresti alla ning auto sööstab uljalt edasi. Mulje praktilisest pereautost järjest süveneb.
Sõitsin paari tunniga kokku umbes nelikümmend kilomeetrit, poole sellest linnas, poole maanteel. Sellise lühikese tutvumise peale jäid mind valdama pigem positiivsed emotsioonid. Tegu pole küll peene ja väljapeetud, aga kapriisse daamiga, keda võiks tema Prantsuse päritolu silmas pidades eeldada. Pigem on tegu just täiskasvanuks saanud, veidi krutskeid täis tütarlapsega, kes on veel veidi tahumatu, samas aga aus, ning laob välja kõik kaartid, mida tal pakkuda on. Kes kaalub soetamist, siis ma pigem soovitaks Allure paketti, mis lisab teataval määral mugavus- ja iluvarustust ning kindlasti L2 pikkusega versiooni, mis küljelt vaadates täiesti proportsionaalne välja näeb ja tõesti ka suurt pagasiruumi omab. Kes eelistab praktilisust, ei oota suurt värvivalikut ja erinevaid sisepolstreid, sellele ilmselgelt on autot küll ja veel. Ning isegi mina leidsin, et lisavarustuse nimekiri on piisavalt pikk, ning võimalik on täitsa komplekteerida omale meelepärane auto. Tundub, et üks selline tuleb ka oma perele nüüd ära tellida. Peugeot võiks aga kuulda võtta nõuannet ja mudelivalikust L1 pikkuse üldse ära kaotada ning pigem jätta baasversiooniks L2 ja turule tuua näiteks L3, mis ka veidi pikemat teljevahet eviks.
Ahjaa, vastuseta jäi klassikaline prantsuse keelne küsimus - Voulez-vous coucher avec moi? Seda seepärast, et kuna kaubikuversioonis omab auto jäigalt kinnitatud vaheseina, ei teki ettekujutus, kas on võimalik klappida tagaiste kokku nii, et auto salongi ka arvestatav sile ruum tekiks, kus matkal olles vajadusel ka ööbida saaks.
