Lõpuks sain diagnoosi, olen mõttetu autokummardaja

Alustan tänast kirjutist juba televisioonist tuttava hoiatuse parafraseeringuga - käesolev kirjatükk võib sisaldada häirivaid arvamusi. Alaealistel ja nõrganärvilistel soovitame seda mitte edasi lugeda. Päriselt ka.

Ehk miks ma viimasel ajal olen leidnud indu jälle kirjutada, on fakt, et kui ma oma teadlikust elust enamuse olen ühel või teisel viisil autode seltsis veetnud, siis kiputakse nüüd korraga minult seda õigust vägisi ära võtma. Või vähemalt selline mulje jääb, et legaalselt ja ausalt auto omamine Eesti Vabariigis tahtetakse teha võimalikult taunimisväärseks tegevuseks ja autoomanik peaks end tundma kuidagi eriliselt halvasti, sest ta omab isiklikku sõidukit, mis korraga on nüüd kõigis maailma hädades süüdi.

Olen maal kasvanud ja oma elu esimesed kakskümmend aastat elanud. Tehnikahuvi on käinud minuga kaasas sellest ajast saadik, kui ma end mäletan. Juba nelja-viiesena lammutasin esimese asjana kõik mänguautod laiali, sest oli tarvis teada, mis seal sees on ja kuidas see töötab. Isa oli majandi autojuht, tema kõrvalt õppisin selgeks esimesed auto remontimise ja hooldamise tõed, hiljem, kui pereautoks oli "sapakas", siis peale kolmandat korda isaga koos selle käigukasti uuesti ringi lappamist sain neljas kord seda juba sisuliselt üksi teha. Vanust oli mul tolla alla kümne aasta. Jalgrataste ja punnvõrride putitamine oli pigem igapäevane lõbu. Ja kui teha nüüd fast forward, siis ka täiskasvanuna on mul olnud alati sõitmiseks mõni keskmisest veidi põnevam auto. Võib ka nii öelda, et olen seda meelt, et vabas ühiskonnas peaks olema isikliku sõiduki omamine samasugune õigus, nagu oma elamise omamine. Olen vist juba kunagi ennegi maininud, et isikliku sõiduauto omamine on minu jaoks eksistensiaalne inimõigus.

Ma ei pea end ülitolerantseks inimeseks, aga ma suudan mõista asjade erinevaid tahke ja leian, et inimestel on õigus oma arvamusele, kui ta ka suudab seda arusaadavalt väljendada ning argumenteeritult põhjendada. Võin olla kohati veidi konservatiivsete maailmavaadetega, teisalt jällegi pigem liberaalsema vaatega mõningatele asjadele, aga mida ma väga ei seedi on argumenteerimata lahmimine stiilis "mina arvan, nii ja nii ongi õige!"

Ja nüüd siis jõuan asja tuumani, miks ma täna jälle kirjutama asusin. Nimelt hommikul üles ärgates tervitas mind ühe tuttava sotsiaalmeediapostitus, milles ta jagas edasi esmapilgul huumorina tunduvat pilareklaami, mille sisuks oli fakt, et Info Auto on teinud tubli sammu ja nüüd lisaks Volkswagen Amarokiga häbiväärselt platvormi jagava Rangeri kõrval on asunud müüma ka "päriskastikat", milleks siis viimased paarkümmend aastat USAs üheks enimmüüdud autoks olnud Ford F-150 seeria pikap. Esmapilgul tundus see postituse sisu isegi täitsa naljakas - väideti, et tegu on veel saastavama, veel rohkem ruumi võtva, veel enam müra tekitava ja veel enam kaasliiklejatele ohtu põhjustava kolakaga. Siis aga jäin lugema ka teksti, mis libaplakatiga kaasnes. Ja seda teksti lugedes sain ma aru, et plakatil kirjutatu ei olnudki huumorina mõeldud, vaid üllitise postitanud idioot või idiootide grupeering päris tõsimeeli oli võtnud ette antud sõiduki mõnitamise. Klõpsisin edasi, et näha, mis lehega siis tegu on ja siis tabas mind tõeline üllatus - tundus, et tegemist ongi autovaenulike kodanike loodud sotsiaalmeediakontoga, millel on üle kümne tuhande jälgija ning kus levivat võib kokku võtta põhiliselt autoomanike lakkamatu mõnitamise ning automaksu ja rohepöörde ülistamisega. Eriliseks vaenlaseks tundus olevat taasloodud Eesti Autoomanike Liit, keda siis igal võimalusel paistis kommentaarides süüdistatavat pooltes maailma hädades. Kurb oli lugeda, kui eluvõõrad olid kohati nende puukallistajatest ja kastiratast maailma ainuvõimalikuks liikumisvahendiks pidavate maailmaparandajatest kommentaatorite arusaamad meie kohalikust elust ja olust. Tundub, et keskmise rohehipsteri jaoks piirdub kogu Eesti ainult tema Kalamaja korterikökatsi ja Ülemiste tehnolinnaku kontoriga, mille vahel roheenergiat sööva trammi või elektritõuksiga sojalate kruus ja veganpirukas peos kulgeda. Nagu päriselt?

Enamik kommentaare võiks kokku võtta lühidalt nii - autoomanik võiks üldse olemata olla, või, kui ta just peab eksisteerima, siis sõitku ülimalt (pseudo)rohelise elektriautoga või no kui muidu kuidagi ei saa, siis nulliga algava mootoritöömahuga ökokökatsiga ja jumal hoidku, kui tal peaks sellega kesklinna asja olema - see oleks vähemalt holokaustiga võrreldav kuritegu. Peale kümneminutilist lugemist tundsin iiveldust ja otsustasin brauseriakna kinni virutada ning pigem maisemate asjadega tegeleda. Näiteks tassi päriskohvi endale kallata ja kui sellega seedeprotsessi piisavalt ergastatud, siis pooleks tunniks end ühte ruutmeetri suurusesse kabinetti sulgeda.

Ma ei pea end ka inimeseks kes on kinnisilmi oma veendumustes kinni ning eks ole ka minu veendumused ja eelistused aja jooksul muutunud. Veel kümme-viisteist aastat tagasi olin arvamusel, et igapäevaseks stiilseks liiklemiseks sobib ainult võimalikult suur ja kindlasti kaheksat silindrit eviv Miki Hiire kodumaal toodetud auto. Nüüd sõidan igapäevaselt üsna värskete ja kõrgtehnoloogiast pakatevate autodega, mis pigem aasias oma juuri omavad, aga see ei ole muutnud minu suhtumist tehnikasse või vajadust vahel ise käed õliseks teha ja nautida vahel ka vanema autoga sõitmist. Kui aus olla, siis tegelikult on see oma kiiksude ja veidrustega vana autoga sõitmine endiselt asi, mis mulle kõige suurema emotsiooni tekitab ning naeratuse näole toob. Samas olles sõitnud nii mõnegi hübriid- või elektriautoga pole mul nende vastu absoluutselt midagi ja seda seni, kuni tegu on minu vajadusi rahuldava igapäevaliikuriga. Soetamata on selline auto seni jäänud pigem veidi ebasõbraliku hinna ning suviste pikkade perereiside pärast. Ehk ma olen hingelt ja olemuselt parandamatu Gearhead ja mulle pakub igasugune rattaid omav tehnoloogia keskmisest inimesest tunduvalt enam huvi.

Nüüd arvestades seda fakti, siis ausalt öeldes solvas mind selle pilareklaami taga oleva tegelase või tegelaste suhtumine. Sellest, mida ma lugeda viitsisin, kumas pidevalt läbi silmaklappidega üleolev suhtumine nagu oleks rohepööre maailma parim asi, peale musta leiva ning kastirattaga sõitev hipster vähemalt sama palju looduskaitset vajav liik nagu valge heteromees tänasel päeval tundub kohati olevat. Oleks siis ma märganud mingitki argumenteeritud arutelu või mõnd põhjendatud arvamust. Mind kui tõsist Gearheadi tõesti solvab see, kui kõiki mootorsõiduki omanikke pannakse ühte patta näiteks rassistide või päris kriminaalidega ning loobitakse virtuaalselt kividega lihtsalt fakti eest, et mööda sõitev auto talle kuulub ja see juhtumisi sellele puukallistajale ei meeldi. Lihtsalt. Ilma ühegi mõistuspärase või mõistliku argumendita. Kõlab nagu fanaatikute või ususektina ja minu arvates see nii ongi.

Fanatismist rääkides - mul on üks pealinnas elav tuttav. Sõidab ringi aasta vanuse elektriautoga. Postitab igapävaselt sotsiaalmeediasse elektriautodele kiidulaulu. Arvab, et elektriauto on tulnud selleks, et jääda. Ohkas õnnelikult, kui automaksu eelnõu lõpuks avalikkuse ette toodi. Aga... tema arvamused on argumenteeritud. Ta suudab ka teisi seisukohti tolereerida ning kohati isegi nendega nõustuda. Ta on tunnistanud, et näiteks minuga on meeldiv diskuteerida, sest kuigi kohati meie vaated ei kattu, olen ma alati oma arvamust ka põhjendanud ning enamasti suudan esitada ka mõistlikke argumente. Jah, tegu on fanaatikuga, aga tegu on targa ja erudeeritud fanaatikuga. Kui ta seda kirjatükki loeb, siis ilmselt tunneb enda ära, ja siinkohal ma saadaks siirad tervitused. Ja vot, sellised inimesed mulle tegelikult meeldivad. Nagu ma juba päris algul kirjutasin - vabal maal on õigus omada oma seisukohta. Ja kui see on ka argumenteeritult kaitstud, siis ma olen vahel isegi oma seisukohti olema sunnitud veidi revideerima.

Nüüd jõuan teise asjani, mis mu meele kurvaks teeb. See on siiras mure meie moodsa ühiskonna seoste loomise ja asjade konteksti asetamise võime pärast. Ehe näide on seesama Ford F-150 mõnitamine, millest kirjutasin. Jah, ka mind on kohati muigama pannud fakt, et ühel hetkel sai ühest teisest USA pikapist, RAM marki kandvast, vaat, et Eesti rahvusauto. Mitte, et mul selle auto vastu midagi oleks, oh ei. Küll aga ei ole ma ühtki uuemat seda marki autot näinud kasutuses tööautona või mujal kui linnatänavatel või poeparklates seismas. Nüüd aga asetage see fakt, et Ford F-150 on olnud aastaid USA üks enim müüdud sõidukitest ka konteksti. Tegu pole tegelikult seal sõidukiga, millega omanikud oma alamõõdulist meheau ööklubi ees pikendamas käivad, vaid tegu suuresti on ikkagi tegu tarbesõidukiga. Tegelikult on pika kabiiniga pikap üllatavalt universaalne auto ning just selle pärast neid ka seal armastatakse. Arvestada tuleks faktiga, et tegu on suure riigiga - vahemaad on pikad ning sõidetakse igapäevaselt maha omajagu miile, tihti on tarvis midagi suuremat vedada või tegeldakse väikeettevõtlusega, kus on igapäevaselt kaupa vedada tarvis. Sellesama autoga käiakse nädalavahetustel looduses aega veetmas ning selleks on tarvis ka teatavat maastikuvõimekust, milleks jällegi nelikvedune pikap on üsnagi hea alternatiiv päris maasturile. Lisaks, kui inimesed on ettekujutusel, et Ameerika on heade teede maa, siis maapiirkondades need pigem pole eriti head ning vajadus veidi robustsema sõiduki järele on tegelikult üsna arusaadav. Sama lugu on tegelikult mujalgi maailmas, kus pikapid on kujunenud üsna populaarseks sõiduvahendiks - Austraalia ja Lõuna-Aafrika Vabariik näiteks. Tegu pole seal eputamiseks ostetud meheau pikendamise vahendiga vaid tõsise tööloomaga ja piisavalt universaalse ning robustse sõiduvahendiga, millega oma igapäevatoimetusi ajada. Nüüd tulles meie Eesti juurde. Kui ka siin maasturi või pikapi omamine konteksti asetada, siis on meil maal enamasti see ka hädavajalik sõiduk. Teede hooldus on pehmelt öeldes kehvapoolne, talvel tihti on väiksemad teed läbimatud. Ning kui nüüd aus olla, siis täna sõiduautoga linnatänavatel liigeldes tabasin end mõttelt, et oleks hommikul siiski pidanud kastikale hääled sisse ajama, too oleks selles koristamata lumepudrus oluliselt stabiilsemalt käitunud. 

Jah, ka mul on üks maastikuvõimeline veoauto või no vähemalt nii selle tehnilises passis ilutseb. Vanust pea paarkümmend aastat turjal, siit-sealt veidi roostetab, minu kätte jõudes ka tehniliselt oli veidi käest lastud ning kindlasti pole tegu linnatänavaid nautinud eksemplariga. Ehk oma pea kolmesaja tuhande kilomeetrise läbisõidu puhul pole see kindlasti just väga lihtsat elu elanud. Kasutatud on sihtotstarbeliselt, tööloomana. Ja eks sai rohkem selleks ta ka endale hangitud. Seni, kuni sul pole sellist sõidukit olnud, ei oska seda ka igatseda või sellest puudust tunda, aga kui maitse suhu saad, siis siis saad aru, kui kuradima mõnus on visata teel lastega metsa või kalale mõned kotid aiajäätmeid kasti ning need jäätmejaama ära viia, samasse kõrvale näiteks ka jalgrattad looduses liikumiseks poetada ja tunda rõõmu vabadusest, mida see võimalus sulle annab. Tarvis poest uus diivan ära tuua? Pole probleemi. Tarvis talvel kusagile maale jõulukuuse järgi sõita - jällegi pole probleemi, tuisanud tee on korraga üsna väike mure. Tahad sulvel kusagile eraldatud paika piknikku pidama sõita - jällegi poel probleemi. Tahad poes piima järel käia, no selleks ilmselt leian kõrvalt veidi sobivama sõiduriista ka. Aga vast saite mõttele pihta, kui tegu pole lihtsalt poekäruga, siis suudab selline auto ära rahuldada üsna palju vajadusi, mille jaoks peaks muidu kas raha välja käima transporditeenuse eest või siis minema otsima kedagi, kes saaks laenata sobivat autot, millega trett ära teha. Ja kui me veel räägime haagise vedamise võimekusest, siis tavaline sõiduauto võib neist numbritest ainult und näha, mis tüüpilise pikapi tehnilises passis kirjas.

Ahjaa, enne kui ma tänaseks "mõttetu autokummardajana" soigumise lõpetan - linnamaasturid ei ole sugugi USAst alguse saanud nähtus. Nimelt kui defineerida linnamaasturina kandevkerega nelikveoline kõrgendatud kliirentsiga sõiduauto, siis selle au saab endale siiski meie paljukiidetud ja samas paljuvihatud Nõukogude Liit. Nimelt Lada Niva edestas kahe aastaga linnamaasturi eelkäijaks peetavat AMC Eagle nime kandvat USA šedöövrit, mis minu mälu järgi ka vist American Motorsi kui iseeseisva autotootja luigelauluks jäi. Samuti võiks linnamaasturi eellaseks pigem pidada Nivaga samal aastal välja tulnud Matra Ranchot. Ja hoolimata sellest, et AMC tegi USAs otsa lahti, siis enamiku linnamaasturite päritolumaaks on kujunenud hoopistükis Jaapan. Ja seda juba oma viimased kolmkümmend aastat või enamgi. 

Peatage planeet, ma tahaks maha astuda

 Enam-vähem täpselt aasta on möödunud viiimasest postitusest ja vahepealse aasta sündmused on lõpuks sundinud mind järjest enam pealkirjas olnud mõtet mõlgutama. Seda sõna otseses mõttes - koliks ära Marsile või Kuule, oleks rahulikum ja vähem närvesööv tehnikahulluna elada.

Et taustasüsteem tehnikavõõramale lugejale selgem oleks, alustagem sellest, et kui rääkida tehnikast kui hobist, on kogu taasiseseisvumisaja olnud Eestil rohkem ühist Põhjamaade ja Ameerika Ühendriikidega, kui mõne Lõuna-Euroopa siestat pidava riigi või Brüsseliga. Ehk siis siin on eksisteerinud väga tugev hobiautokultuur ning isetegemise rõõmu on tunda saanud omajagu tehnikahuvilisi ning järelkasvu pärast muret pole seni väga palju pidanud tundma. Isegi arvestades elatustaset, on tegelikult entusiastide autoparki hoitud keskmisest enam korras ning inimesed on tundnud oma hobist rõõmu, seda ka seepärast, et seni pole riik ostustanud sinna sekkuda. Kuni selle aastani...

Hakkame pihta sellest, kuidas keset suve korraga tuli valitsus välja geniaalse mõttega, et riigieelarve vajab tõsist üle vaatamist ning kuna Eesti Vabariigis (hetkeseisuga peaks äkki tegema ettepaneku see Orjariigiks ümber nimetada), on puudu veel üks maks, mida "mujal Euroopas ju rakendatakse", tuleks kiiremas korras kehtestada ka meil mootorsõidukimaks. Ja seda mitte isegi õiglasena tunduva tarbimismaksu kujul vaid varamaksuna, mis ikka kindlapeale rohkem rahakotti täidab ja sõidukiomanikke kukrut kergendama sunnib. Juba alguset peale käis teema ümber hämamine, küll toodi põhjenduseks roheesmärke, küll seda, et eelarvet on vaja tasakaalustada ning selleks on raha tarvis. Ma ei ole põhimõtteline automaksu vastane, kui see on õiglane, mõistliku koormusega ning maksutab ainult liikluses reaalselt osalevaid sõidukeid, mis oleks täiesti kooskõlas ka nende nimetatud roheesmärkidega. Mis aga juhtus, kui juba väljatöötamiskavast oli näha, et erandeid väga teha ei taheta ning absoluutselt kõik registris olevad maksustamise alla kuuluvad sõidukid ka maksma hakkavad -  siis oktoobri alguses avaldatud eelnõu seda ka kinnitas ning portsu eelkõige väikeettevõtjaid ja hobiautoomanikke ahistavate nüanssidega. 

Ma väga pikalt seaduseelnõul endal peatuda ei taha, sellest on avalikult jahutud juba piisavalt, küll aga viitan paarile nüansile, mis minu ja valdava enamiku teiste tehnikast veidigi huvtunud autoomanike seas on hulgaliselt vastuseta küsimusi tekitanud. Küsimused on ka Rahandusministeeriumile edastatud, aga seni pole ei avalikult, ega ka saadetud kirjale otse ühtki selgitust tulnud.

Murekoht number üks. Maksustatakse sõidukeid mitte liikluses osalemise ja seega keskkonnasaaste tekitamise vaid registrikande põhjal. See tähendab seda, et automaatselt peab maksma maksu ka seisvate ja ajutiselt peatatud registrikandega sõidukite eest. Väljatöötajate põhjenduseks oli, et valdav enamus neist on kas juba oma maise eksistentsi lõpetanud fantoomsõidukid, või siis romud, millel nagunii enam kunagi tänavale asja pole ja selle sammuga sunnitaks inimiesi neid registrist kustutama ja saaks registri puhtamaks. Kõlab justkui õilis plaan? Nüüd aga jõuame selleni, et minu tutvusringkonnas on inimestel hulgaliselt peatatud registrikandega autosid, kaasa arvatud ka mul endal, mis on kas erinevates ennistus/remondietappides, ootavad aega, kuna nendega tegelema saaks asuda, või on lausa täiesti sõidukorras ning vältimaks sundkindlustust, on registrikanne peatatud ajaks, mil neid ei kasutata. Päris romusid või fantoome tean vaid paari üksikut. Nüüd tekib küsimus, miks pean maksma maksu sõiduki eest, mida ma ei kasuta ja mis ka kuidagi keskkonda ei reosta? Ainus vastus, mida on avalikult öeldud võimuorganite poolt - "Me ei usu, et see 50 Eurone baasosa nüüd ühelegi vanema hobisõiduki omanikule üle jõu aastas käib". Ühe-kahe puhul ehk tõesti mitte, aga näiteks 20 või 50 auto puhul? Nüüd jõuame aga järgmise absurdini, kus korraga vanemate hobisõidukite omanikud, aga ka näiteks vabatahtlikud päästjad ja maasturientusiastid tule alla satuvad ja seda juba tõesti äärmiselt ebaõiglaselt.

Nimelt meenutagem nüüd maksu arvestamise aluseid ja kategooriaid, mida maksustatakse. Nimelt kuuluvad maksustamisele kõik M1, M1G, N1 ja N1G kategooria sõidukid. Erisus aga tekib nüüd kategooriapõhiselt, kui M1 ja M1G puhul arvestatakse vanusekomponenti, ning 20 aasta vanuse sõiduki puhul maks jääbki baaskomponendi tasemele, siis N1 ja N1G puhul maksad sama suurt maksu nii 1 aasta vanuse, kui 50 aasta vanuse sõiduki pealt. Ning need summad võivad olla üsna kolossaalsed. Lihtne näide - kui autohuvilisele juhtub kuuluma näiteks 1970 aasta väljalaskega Chevrolet El Camino nime kandev pikap, siis selle puhul võib aastamakse ulatuda umbes 500 Euroni, samas selle sõiduautost sõsarmudel Chevelle, on maksustatud 50 Euro ulatuses. Absurd, onju. Liikluses osalevad suure tõenäosusega mõlemad sama marginaalselt, loodust reostavad mõlemad sama palju, aga maksukoormuse vahe on ainult kategooriast tingituna kümme korda. Teadmiseks, ka seesama näide ja sellest tekkinud küsimused on Rahandusminiteeriumile korduvalt esitatud ja seni jäänud ilma igausugusegi kommentaarita. 

Kuid, nagu aga automaksust veel väheks oleks jäänud - järgmine uudis puudutas paar nädalat hiljem liikluskindlustuse süsteemis planeeritavaid muudatusi. Nimelt planeeritakse senise aastase armuaaja asemel sundkindlust rakendama asuda kohe lepingu lõppemisel. Jällegi ettekäändeks nö romusõidukite registrist minema saamine. Ehk siis kellegi "geniaalne" mõttekäik on järgmine - kui seni oli lihtne vältida sundkindlustust sellega, et korra aastas tegid kuuks kindlustuse, siis see soosib romude registris istumist. Unustades ära fakti, et paljud sõidukid aastast liiguvadki tänaval paar-kolm kuud soojal ajal ja majanduslikult pole neile terveks aastaks kindlustust lihtsalt teha. Sinna kuuluvad paljud vanasõidukid ja hobiautod, aga ka mootorrattad, mida omanikud liigutavadki ainult soojal ajal. Ei oskagi kuidagi muud moodi kommenteerida, see mõte on juba sündides idiootne ja eesmärk jällegi ebaselge.

Nüüd jõuame aga selleni, kuidas värskelt said automüüjad, remondikohad ja muud asjasse puutuvad "kutse koosolekule" mille eesmärgiks oli tutvustada plaani liituda Eurodirektiiviga, mis käsitleb romusõidukite utiliseerimist. Kõlab jälle täiesti toreda, rohelise ja keskkonda säästva plaanina? Kui aga hakata sellesse süvenema, siis korraga oleks ma selle läbisurumisel umbes viie-kuue romusõiduki omanik. Nimelt tahetakse defineerida romusõiduk kui sõiduk, mille viimasest tehnoülevaatuse läbimisest on möödunud kaks aastat või mille remonti peetakse majanduslikult mittemõttekaks. Ehk siis mul on hetkel registris hulk nö. riiulil seisvaid autosid, mille puhul ülevaatus juba pikemat aega puudub - need oleksid uue määratluse järgi romud ning kuuluksid nõuetekohasele utiliseerimisele. Lisaks sõidan hetkel tänu toredale talveilmale ringi romuga, millel küll on kehtiv ja puhta lehega läbitud ülevaatus, aga mille remontimine tihtipeale ei ole majanduslikult otstarbekas (just sai soetatud jooks rehve, mille hind oli vast pool sõiduki enda turuväärtusest). Selle konkreetse sõiduki puhul tunneten tegelikult äärmist survet juba niigi, sest hoolimata minu ülirohelistest plaanidest hoida seda pikalt "elus" sõita, kuni süda veel tuksub ja rattad all püsivad, tahab kliimaministeerium, et sellest hipsteritele järgmised kastirattad valmistataks. Ehk selle sõiduki puhul on täidetud kõik eelnevad ahistusmeetmed - tegu on aastaks 2025 20 aasta vanuse N1G maastikusuutliku veoautoga, mille puhul hakkaksin hoolimata vanusest maksma ca 250 Eurot aastas automaksu, samas tegu oleks teisest küljest justkui mõttetu romuga, kuna seda tänu järelturu osade vähesusele tuleb vahel remontida tehaseosadega kümnekordse hinna eest võrreldes suvalise levinud pereuniversaaliga,  mille majanduslikus mõttekuses ja ilmselt ka minu terves mõistuses enamus normaalseid inimesi kahtleksid. Oi, kuidas ma tahaks näha nüüd seltsimees rahandusministrit või seltsimees kliimaministrit kusagil lumehanges virelemas ja mõni maastikuvõimelise kaubiku omanik sealt rahus mööda sõitmas, selmet abikäsi ulatada ja abivajaja hangest välja tõmmata. Oskaks sealkohal ainult parastada - helpige ise seda suppi nüüd!

Aga mis seal's ikka, soovin kõigile lumist talve, meelierutavaid hetki ülejuhitava sõbra seltsis ja mingem uuele aastale vastu kastiratasteks ümber töödeldavate romusõidukite omanikena!