Üle hulga aja tuli jälle mõte midagi kirjutada ja veidi oma mõtteid jagada. Sel korral on teemaks meie koduvabariigi kasutatud autode turg.
Olen mõnda aega juba hoidnud silma turul peal, et vahetada välja senimaani igapäevasõiduks kasutusel olev oranž õnnetus, mida hellitavalt ameeriklased Mopariks nimetavad. Tegelikult tuleks tollastele Daimler-Chrysleri inseneridele au anda, kuna nad on suutnud disainida jaapanlasliku täpsusega auto, mis peale kümmet aastat korraga arvab, et tahaks keskmisest enam hoolt ning seda korraga ja paljude asjade osas. Ehk siis seni, kuni autol oli vanust alla kümne aasta, sai hakkama lihtsalt regulaarse hoolduse ja mõne kuluosa vahetamisega, aga kui paari aasta eest see ümmargune tähtpäev kukkus, arvas auto korraga, et nüüd aitab ja tema soovib pensionile jääda. Olen sellist käitumist varem täheldanud Jaapani autode juures, kuigi oluliselt suuremate läbisõitude ja ka umbes viis kuni kümme aastat pikema ea juures.
Seoses vanemaks ja targemaks saamisega olen muutunud ehk ka mugavamaks ning hinnanud üle oma arusaamad toredast autost, millega iga päev teid mõõta. Ehk kui ma varasematel aegadel leidsin, et diisel sobib ainult põllul sõitvate traktorite kütuseks ning õige auto ikka omab pigem kaht, kui nelja ust ja selle töömaht algab sellest kohast, kus suuremad mahlapakid lõppevad, siis hetkel pigem on kriteeriumiks just pigem diisel, ideaalis universaalkere või vähemasti nelja uksega sedaan ning võiks olla piisavalt suur ja mugav, et sellega pikemat otsa sõites ei peaks ära põrutatud selja üle kaebama. Elementaarsed asjad on ka püsikiirusehoidja, automaatkast ning nahkssisu. Lisaks eelistaks soetada ajalooga ning pigem omanikult ostetava sõiduki. Asja juures on ka üks konks, edevus sunnib vaatama ka selliste autode poole, mille puhul parklas samasuguse kõrvale parkimine pigem erand, kui reegel on. Kuna käed on endal küljes ja päris puusapiirkonnast altpoolt välja ei kasva, siis ei põlga ka ära autosid, millel mõistlikult eemaldatavad vead küljes või vajavad mõistlikus ulatuses iluravi, aga seda ka konditsioonile vastava hinna juures. Vanus ei häiri, kui auto hooldatud ja hoitud on. Ja nendest parameetritest lähtuvalt olen ka mõned kuud müügikuulutusi kamminud.
Tulemus - ümmargune null. Mõned kõned, mille müüjatele teinud olen, on lõppenud juba eos, peale "pisivigade" loetelu kuulmist. Mõnda autot olen ka peale positiivse mulje jätnud telefonijuttu vaatamas käinud, aga tehinguni pole jõudnud. Miks, tekib küsimus? Aga seepärast, et kõik turul pakutavad autod on arvestades seisukorda räigelt üle hinnatud ning enamasti kujuneb auto üle vaatamine pigem tragikomöödiaks kujunema.
Lihtne näide. Müüakse sajandialguse E38 tüübitähist kandvat 7. seeria BMW-d. Kuulutuse järgi tundub, et võiks üle kaeda, hind tundub nii vana luksusauto kohta mõistlik (veidi pealt kahte tuhandet Eurot), auto väidetavalt paari aasta eest toodud Lõuna-Euroopast, läbisõit talutav, varustus peaaegu talutav, mõned üles loetud vead tunduvad suhteliselt mõistlikult eemaldatavad olevat. Ka taustauuring ei näita kohaliku ajaloo juures ühtki muretsema panevat fakti, ülevaatused ilusti puhtalt läbitud, avariidest jälge maha pole jäänud. Telefonikõne omanikule teeb ettevaatlikuks, küsimusele auto üldise seisukorra kohta tuleb põiklev vastus: "Eee... mmm... no auto pole uus, vajaks värviparandusi ja siit-sealt kohendamist." Uurin siis, et kas on mõtet reaalselt autot üldse vaatama tulla ja üksteise aega kulutada, lõpuks ikkagi otsustan vaatamise kokku leppida. Kokkulepitud kohta jõudes pole vaja eriti pikalt süveneda (õigemini piisab pilgust autole umbes viie meetri kauguselt), et aru saada, et oled järjekordse tragikomöödia keskele sattunud. Auto, mida presenteeriti kui värviparandusi vajavat ning muidu suhteliselt viisakat, vajaks minimaalselt uut kere. Peale tiiru ümber auto ei suutnud vähemalt minu silm tuvastada ühtki plekki, millel poleks läbivat roostet või selle algeid. Avades juhiust, tervitas räämas ning räbalaks kulunud hooldamata sisu, pilk roolile ja pedaalidele reetis, et auto odomeetril oleva läbisõidu võib rahulikult vähemalt neljaga korrutada, eriti teades, kui hästi tegelikult nende autode sisu elementaarsegi puhastamise puhul säilib. Muigasin ja kommenteerisin, et ilmselgelt pole isegi proovisõitu mõtet teha, selle peale teatas kodanik pettunult, et ega ta pigem püüabki seda varuosadeks müüa. Halloo, inimene, Sa müüd kuulutuses sõitvat ning enam-vähem sõidukorras autot, hinnaga, mille eest ei eelda ostja, et leiab eest vigadeta ja uueväärse auto, kuid ka mitte hunniku vanarauda. Ja siis Sa veel kulutad mul väärtuslikku aega, selgitades, et läbiv rooste on tegelikult lihtsalt natukese pahtli ja mõne värviparandusega ravitav, rääkimata sellest, et mõni Belarus tüüpi traktor käib vaiksemalt ja sujuvamalt, kui Sinu auto mootor? Mis toimub?
Ilmselt, kui see oleks olnud ainus juhtum, siis oleks võtnud seda huumoriga ja unustanud kogu loo. Aga sarnaseid vaatamas käimisi on olnud teisigi. Vähemalt paaril juhul on auto tehniliselt olnud talutavas korras ning ka salong on veel enam-vähem puhtana ja viisakana säilinud. Aga mainimata jäetakse see, et miinimumprogrammina eeldab auto vähemalt kolme ukse vahetamist ning üsnagi ulatuslikus mahus keretöid. Huvitav, kuna jõuab Eesti inimesele kohale, et kõige kulukamad ning ajamahukamad on keretööd ning tihtipeale keeruline, aga oluliselt väiksemate kuludega on tõrkuva tehnika lappimine? Samas tundub, et turgu sellistele laipadele on - autod, millest iga ajusid vähegi omav ostja mööda kõnniks, lähevad kuulutusi vaadates nagu soojad saiad ning vähemalt sama kiiresti on need ka järgmise omaniku käest uuesti müügiks. Enamasti saab seda selgitada noorte ja mitte just kõige kogenenumate omanike sooviga omada midagi, millest reaalselt jõud ja rahakott üle ei käi. Uhke oleks ju ikka vurada ringi omaaegse jõuka ärimehe autoga, mitte mingisuguse anonüümse karbiga, odavana tundunud ostuhinna juures aga unustatakse tihtipeale see, et enamasti vajab kasutatud auto peale ostmist minimaalselt väga põhjalikku hooldust ja tihtipeale ka väiksemat või suuremat remonti, mis sellise auto puhul enam noore inimese rahakotile meelt mööda pole. Ja nii nendega siis sõidetaksegi seni, kuni auto on seisus, kus sellega enam sõita ei saa või pole mõistlik, ja püütakse see kähku maha müüa. Aga siin lööb välja ka teine Eesti inimese omadus - ei mahu sugugi hinge, et oled teinud vea ja pead selle eest maksma, kui asi sai kallilt soetatud, siis tuleb üritada temast ju minimaalsete kadudega või ideaalis isegi sama hinna eest vabaneda :)
Ja nüüd jõuamegi selleni, et mõistlik oleks natuke ostjaid harida ning kasutatud autode turgu korrastada elatustasemele vastavaks. Ehk kui inimene müüb vrakki, siis peaks ta müüma seda ka vraki, mitte sõidukorras auto hinnaga. Erandiks ehk on tõesti autod, millel on reaalne väärtus näiteks kollektsionääride vaatevinklist, vähe toodetud või muidu haruldased isendid. Lihtsalt tarbimisväärtusega eksemplaride korral võiks aga hinnapoliitika loksuda paika kooskõlas ülejäänud valge maailmaga.
Tänaseks punkt, eks mõnikord jälle, kui miski kriipima hakkab.
.
