Viis idiootset harjumust, mis kohalikke roolikeerajaid kimbutavad

Mõne aja eest ühel nädalavahetusel viis tee mind mööda Tallinn-Tartu maanteed põhjapoole. Kuna tegu oli suhteliselt varajase laupäevahommikuga, siis liiklus eriti tihe just polnud, aga umbes poolel teel hakkas see tihenemise märke ilmutama ning peale mõningaid seiku avastasin end klassifitseerimas kaasliiklejaid. Või õigemini nende häirivaid ning kohati lausa idiootlikke harjumusi.

Harjumus number üks - ühtlase kiirusega kolonnist viimase autona möödasõidu alustamine. Pikemat otsa sõites on täiesti mõnus abivahend püsikiirushoidja - sätid aga peale, lased muidu enamasti kramplikult mingis veidras väärasendis oleva parema jala lõdvaks ning naudid lõpmatuna tunduvat asfalti. Enamasti ma seda võimalust ka kasutan, eeldusel, et minu ees on tühi tee või siis eessõitja ei põe kohutavat vibratsioonitõbe, mis sunnib teda vahetpidamata kiirendama ning seejärel jälle aeglustama. Vahel tekib sappa veel mõni kannatlik ning viisakas kodanik, kes suudab lubatu piiril kiirusega sõita. Ning varem või hiljem toob pilk peeglisse endaga kaasa portsu meelelahutust - hoolimata sellest, et nähtavus ette on olematu, suudab rivi viimane auto ikkagi alustada kogu kolonnist möödasõitu. Enamasti pimedas kurvis või kusagil mujal eriti idiootses kohas. Päris paljudel juhtudel on selleks möödasõitjaks mõni kaubik ning juhikohal istub just äsja load saanud naga, nokamüts uhkelt peas ning tunked seljas. Kaubikul kiri a la "Espak Ehitus". Enamasti ajukääbikud küll umbes poole möödasõidu peal avastavad, et nüüd on viimane aeg silmad kinni pigistada, rist ette lüüa ning seejärel suunda näitamata kiiresti oma ritta tagasi kolida, lootuses, et seal liikuja ehk on nii viisakas ja suundub oma autoga eest ära kraavi.

Täpselt sellise idioodiga kohtusin ka tol laupäeval. Rivis oli oma kümmekond autot, kõik liikumas ühtlaste pikivahedega ning eesliikuja tempos, mis tol hetkel umbes üheksakümmend viit kilomeetrit tunnis tähendas. Rivi lõppu maandus üks must Audi ning hetk hiljem alustas möödasõitu, avastanud, et juba tuleb keegi vastu, keeras ta lihtsalt julmalt rooli paremale, sõitis umbes kümme sentimeetrit minu auto vasakust esinurgast eespool rivile vahele, sundides mind otsasõidu vältimiseks järsult pidurdama ning alustas hetk hiljem juba möödasõitu järgmistest autodest. Seejuures ei paistnud teda morjendavat ei idiootliku manöövri peale tulnud pikk signaalivalang ega läbi akna paistev rahvusvaheliselt mõistetav žest. Rääkimata sellest, et veel pool tundi hiljem täitis minu autot korralik ning mahlaste väljenditega pikitud kirumine.

Harjumus number kaks - "ma pean enne kiiruskaamerat lihtsalt igaks juhuks oma kiiruse vähemalt kümme kilomeetrit tunnis lubatust madalamaks pidurdama." Sellist käitumist võib täheldada enamasti väikeautode taga sõites. Nissan Micra, Honda Jazz, Dacia Logan, Kia misiganestanüüdoligi... Ilmselt võib seda seletada tüüpilist väikeauto ostjat profileerides - mees või naine, vanust vähemalt 60 eluaastat, auto mugavusest, dünaamilistest näitajatest ning välimusest palju tähtsam on selle hind ning ülalpidamiskulud. Vähemalt on sellel kodanikul enamasti olnud oidu oma päevinäinud Ford Sierra saata sinna, kus see kuulub ning soetada endale veidi uuem sõiduvahend, lihtsalt selleks, et säästa kaasliiklejaid küljest pudenevate tükkide tekitatud kahjust. Ja kuna pension meie vabariigis just suurem asi pole, siis täiesti arusaadavalt on ka tähtis vältida ka üleliigseid kulutusi. Mis võiks veel parem olla, kui auto, mis automüüja ning autosid hästi tundva naabrimehe sõnul maanteel alla viie liitri kütust rüüpab, evides seejuures dünaamilisi omadusi, mis 19. sajandi lõpul oleks auruvedurile silmad ette teinud. Ja kuna keegi parteist, mida pensionär nagunii kunagi ei vali (sest "pinssi" nad ju tõsta otseselt ei luba ning tasuta ühistransporti ka ei propageerinud), on sättinud maanteele üles need neetud kiiruskaamerad, mis ähvardavad viimasegi kopika rahakotist röövida, siis tuleb ka omajagu ettevaatlik olla. Pealegi, seesama naabrimees kunagi mainis, et ega auto spidomeeter õiget kiirust näita, täpselt küll ei mäleta, kummale poole see valetab, aga igaks juhuks tuleks selle halli kasti läheduses kiirus maha võtta. Kuigi ma tavaliselt eelistan võimalusel kulgeda ühtlases tempos ning mitte mööduda eessõitjatest, siis sellised väikeautod ajavad lõpuks ka minul harja punaseks. Lihtsalt sellise taga sõites kipub suur osa tähelepanust kuluma eesõitja piduritulede jälgimisele, mis iga kurvi või kiiruskaamera ees põlema süttivad.

Harjumus number kolm - pimedas sõitmine, kõik autole paigaldatud valgustusseadmed hiilgamas. Eriti sügise ja pimedate ilmade tulekuga kipuvad sellised tüübid häirivaks muutuma, vahest lausa nii häirivaks, et tekib kiusatus peatuda ning teha "hoolivale kaasliiklejale" füüsiline noomitus. Pole eriti harv juhus, kus maanteel tuleb vastu auto, millel lisaks lähituledele ka udutuled või veel ekstreemsemal juhul ka päevatuled põlemas. Tulede vilgutamisele reageerib tavaliselt juht kaugtulede sisse lülitamisega, ilmselt arvates, et mind häirivad sisse lülitatud kaugtuled. Ilmselgelt on nende jaoks normaalne sõita pidevalt sisse lülitatud udutuledega. Veel hullem näide on sadulveokid, millele on paigaldatud hulk kõikvõimalikke legaalseid ning mittelegaalseid valgusteid, mida siis juhid miskipärast pidevalt sisselülitatuna hoiavad. Eriti hull on olukord siis kui vihma sajab, praktiliselt iga teine vastutulev auto suudab sind korraks pimestada.

Harjumus number neli - parkimine kus juhtub ning kuidas juhtub. Lühidalt kokku võttes võiks selle harjumuse ohvreid iseloomustada ühe sõnaga - parkimismeister. Küll pargitakse kõnniteele, seal, kus see pole lubatud, küll pargitakse hooviväravate ning sissesõitude ette, küll pargitakse keelumärkide alla, küll otse ristmikunurkadele. Umbes kaks-kolm aastat kulus selliste parkimisgeeniustega võitlemiseks, et päevasel ajal oleks võimalik oma koduväravast sisse ning sealt välja sõita. Palju paremad parkimismeistrid aga on autoga sõitvad koduperenaised, kel tihtipeale ka lapsed tagaistmel sõitmas on. Nemad kipuvad oma parkimismeisterlikkust eriti demonstreerima kaubanduskeskuste parklates. Tüüpiline pereema poeskäik - kõigepealt tuleb sõita poe uksele võimalikult lähedale, valida kindlasti koht kahe juba parkiva auto vahel, soovitatavalt tuleks valida veel ka selline koht, kus hädavaevu võimalik on end autost välja manööverdada. Ning peale parkimist tuleb hoolitseda selle eest, et mürsikud tagumised uksed ikka võimalikult suure hooga lahti lajataks, soovitatavalt ka nii, et need ka kõrval parkijate auto külgedele märgi jätaksid. Poes käidud, tuleb kogu protseduuri korrata vastupidises järjekorras ning seejuures loota, et ehk on vahepeal kõrvale parkinud keegi uus. Tundub, et tegu on omalaadse territooriumimärgistamisega, umbes nagu kastreerimata isased kassid seda kipuvad tegema. Aga võimalikult kõrgele väljutatud uriinijoa asemel kasutatakse toorest jõudu ning autouksi.

Harjumus number viis - teetöödel või mujal ajutistest kiirusepiirangutest mitte kinni pidamine. Järjekordselt meie kodulinnas toimuvat teeehitusorgiat lühema nimetusega "Tartu Idaringtee laiendus" mööda sõites leidsin, et peaks ka meil kehtestama teeehitusalas kiiruse ületamise eest reaalsed ning karmid karistused. Nagu USAs, ületad ühe korra kiirust - jääd lubadest ilma, ületad korduvalt kiirust, pistetakse kuuks ajaks pokri. Lisaks sellele, et lõhutakse enda autot, lõhutakse ka teiste autosid. Esiklaasi kivi saades olin päris õnnelik, sest klaas vajas nagunii vahetust ning kaskokindlustus oli nõus selle kompenseerima. Nii palju õnnelik aga ma enam polnud, kui ühel päeval autot pestes avastasin, et üpris tiheda teeehitusorgia läbimise tõttu on auto nina peaaegu sama hästi kui liivapritsist läbi käinud. Ning seda ilmselt ka tänu nii mõnelegi kannatamatule, kes killustikuklibuga kaetud teel mööda sõita soovis.

Lollide harjumuste või siis ülima nahaalsuse väljundite nimekiri kindlasti ainult nende viie ilminguga ei piirdu. Aga vast esialgu aitab ka nendest.

Viis põhjust, miks omada rauast autot

Eile hommikul sõitsin tööle. Nagu igal hommikul enamuse aastast. Sama teed mööda, nagu ülejäänud üksteist kuud aastas. Tee on pähe kulunud, tead juba, milline foor kannatab pikemalt sealt alt läbi veeremist, kus tuleb teise-kolmandana foori alla jõudes parempoolset pedaali intensiivsemalt vajutada, et liiga aktiivne mundrikandja, kes tee kõrval autos passida armastab, sinuga varapunase fooritulega ristmiku ületamise pärast pahandama ei hakka. Ja siis see juhtus - märgi "anna teed" alt veeres stoilise rahuga mulle risti ette vana Audi. Hüppasin kahe jalaga piduripedaalile, lasin paraja törtsu signaali ning mida tema tegi - jätkas sama uimaselt oma teed.

Vahel siiski tuleb ette ka üllatusi. Küll ei tööta foorid, küll, ei tunne liiklusmärke teised samas linnas kulgevad kodanikud. See panigi mind mõtlema, et kaasaegse sõiduautoga linnatänavatel liiklemine on ülesanne ainult masohhistidele. Ja sellest järeldus - tuleb sõita vana ning veel raskest rauast valmistatud autoga.

Põhjus number üks - hoolimatud või ebaadekvaatses seisundis kaasliiklejad. Linnakiirusel kokkupõrkel on tunduvalt suurem tõenäosus avariist väiksemate kahjudega pääseda raskemal ning tugevama konstruktsiooniga sõidukil. Tõelised autofännid võivad siinkohal teatada, et aga vanasti olid autod ju kergemad ning seega ka nõrgema konstruktsiooniga. Võtke kasvõi Volkswagen Golf - esimese põlve auto kaalus seitsmekümnendate lõpul välja tulles napilt alla üheksasaja kilo, viimane Golf kaalub aga poolteist tonni. Millest tuleneb tegelik kaaluvahe? Igatahes mitte sellest, et autotootja oleks kere külge rohkem või paksemat plekki kinnitanud. Pigem tuleb kaaluvahe igasugu mugavus- ning turvavarustuse lisandumisest - kolmekümne aasta eest ei olnud autodes kümmet turvapatja, püropadruniga turvavööde eelpinguteid, mitmeteistkümne kõlariga stereot, igasuguseid elektrividinaid ning ka müraisolatsiooni kohta küsiti "mis see on?" Kere enda tugevus vastu panemaks pisikõksudele on kordades vähenenud. Eelkõige karmistunud turvanõuete tõttu - autotootjad nimetavad seda nähtust kontrollitud deformatsioon. Nägin mõne aja eest, kuidas olid kokku põrganud kaasaegne auto ning tema umbes kolmkümmend aastat vana sugulane. Kui vanemal autol oli kergelt kõver ainult kaitseraud ning katki üks esituleklaas, siis uuemal sõidukil oli purunenud kõik, mis vähegi esiosas puruneda sai - plastipuruga oli kogu tee kaetud, kõik esiosa plekid olid vähemalt kergelt deformeerunud, avanenud oli turvapadi. Kui nüüd lüüa kokku remondiarved, siis julgen pakkuda, et uue auto taastamise kulud on vähemalt oma viis-kuus korda kõrgemad.

Põhjus number kaks - parklamõlgid. Kellel meist poleks ette tulnud situatsiooni, kus ostukeskuse parklasse autot parkides maabub sinnasamma kõrvale pereema koos oma paari põngerjaga, lajatavad kõik uksed kahte lehte pärani ning seejuures mõlgivad ära vähemalt ühe kõrvale pargitud auto külje. Osalt võiks süüdistada selles kitsaid parkimiskohti, aga enamasti siiski hoolimatust teiste inimeste vara suhtes. Parkimiskohtade laiuse määrab ilmselgelt tõsiasi, et maa on kallis ning mida enam õnnestub kitsukesele maalapile kohti tekitada, seda enam on ka sinu asutusele kasumit toovaid potensiaalseid kliente. Hoolimatust võib ehk seletada sellega,  et valdava enamuse jaoks on auto mingi lihtne tarbeese, umbes nagu hambahari - kui vana ära kulub, ostetakse uus. Ei saada aru sellest, et inimestele, kes oma autost hoolivad, hooldavad seda õigel ajal, mitte ei remondi ainult siis, kui tõesti enam midagi üle ei jää ning üritavad selle välimust hoida ka vähemalt viisakana, käib selline suhtumine tõsiselt närvidele. Minu isiklik seisukoht on see, et parkalamõlgid on koledad ning tüütud. Lisaks on nende eemaldamine kallis ning seni, kuni järgmine päev sulle kõrvale sõidab järgmine samasugune pereema, ka täiesti mõttetu. Ning nii me sõidamegi ringi igapäevaselt mõlgitud ning roostetavaid täkkeid täis autodega, kuna neid pisiasju lihtsalt pole mõtet lasta korda teha.

Põhjus number kolm - teeremondist tingitud vigastused. Võin ausalt öelda, et kuna sel suvel on olnud päris palju sõitmist teeremondi piirkondades, on igapäevasõitudeks tarvitatava ökoauto kapott kaetud kivitäketega, sinna-tänna on siginenud kivitabamusest mõni pisike mõlgikegi. Seda kõike tänu moodsale roheliste poolt ette kirjutatud värvitehnoloogiale. Vanasti, kui autosid veel rauast tehti, oli käibel ka veel lahustipõhine värvimistehnoloogia, värvikiht oli paksem ning elastsem, juhuslikud kivitabamused vigastasid seda vähem. Nüüd piisab juba suuremast kruusaterast, et värvile jälg jätta.

Põhjus number neli - tehniline lihtsus. Rauast auto puhul pole just palju asju, mis sind nöökida saaks. Mehhaaniline jagaja, karburaator, minimaalne elekter ja kõik. Diisel? Mis diisel, diisliga töötavad ainult põllumajandusliku tehnika esindajad. Moodsa auto puhul - miljon andurit, kilomeetrite jagu juhtmeid, sissepritsesüsteem, mille toimimisest sai ehk heroiiniuimas insener aru ainult siis, kui ta selle välja mõtles, igasugused imevidinad, mis on omavahel seotud ning millest ühe rikke puhul ka ahelas järgmine ei pruugi töötada. Või siis loomulikust kulumisest tingitud müstilised vead, mida mõnikord jäädki taga ajama. Ja mille tõttu nii mõnigi kord auto lihtsalt järgmise lolli leiab, kes selle pahaaimamatult saksa kirikuõpetaja pühapäeval jutlusel käimise sõiduvahendi pähe endale soetab.

Põhjus number viis - rauast autol on hing. Iga rauast auto on omamoodi, ajapikku on tekkinud neile kiiksud, mida sa oled tundma õppinud, tead, kus mingi asi kigiseb või nagiseb, tead tema veidrusi, oskad arvestada asjadega, mis võiks su tee äärde jätta. Millal teie viimati tundsite auto käivitamisel väljalaskest tulevat põlemata bensiini tuttavat lõhna? Millal mõtlesite selle peale, et nagisev armatuur on tegelikult üks äärmiselt meeldiv heli, mille puudumisel midagi lausa viltu oleks? Lisaks disain - kui veel tehti rauast autosid, siis tegid tõsist tööd ka disainerid. Hetkel tundub, et enamik autotootjaid ostavad disaini sisse ühest allikast, kus siis disainer minimaalselt järjekordse mudeli disaini mudib, et päris plagiaadis süüdistada tootjat ei saaks. Miskipärast jätab mind täiesti külmaks enamiku tänapäevaste sõidukite disain. Nad lihtsalt näevad nii igavad ning ühtemoodi välja. On muidugi ka erandeid, aga enamasti need kuuluvad ka eksootide ridadesse, mida tavakodanik endale nagunii soetada ei jõua - Morgan on ehk üks markantsemaid näiteid. Palju te ikka teate autotootjaid, kes veel tänapäeval kere puidust sõrestikule koostavad, käsitsi puupakul keredetaile plekist välja vasardavad või ehtsast Connoly nahast sisu käsitsi õmblevad. Ja soetamiseks peate endiselt istuma aastaid järjekorras ning ootama, kuni teile mõeldud eksemplar lõpuks koostamisele jõuab.

Kella vaadates jõuabki varsti kätte aeg, kus peaks õue minema ning ajama käima veel tõsisest rauast tehtud auto, vaatama peeglist tuttavat sinise suitsu pahvakat, mis iga külmkäivitust saadab, tõmbama kopsud põlemata kütusest imalalt läbi imbunud õhku täis, keerama tööle raadio, mis esitab muusikat ajast, kui veel muusikat tehti ning sõitma linna peale veel viimaseid ilusaid ilmu nautima.