Kui ma siin aastakese eest kirjutasin ühest erkpunasesse kleiti riietatud Mazdast, siis ma pidasin kogu juttu tollal lihtsalt hetkeemotsiooniks, ning ega ma väga tõsiselt ei võtnud ka seda lauset, et tundub, et peab sammud uuesti sinna salongi tagasi seadma. Aga... paar nädalt hiljem oli mul, küll valgesse pulmakleiti riietatud Mazda 6 hoovil ning senimaani ma julgen öelda, et tegu on ühe enim emotsiooni tekitanud igapäevaautoga, mida ma omanud olen. Või no pigem küll kaasa tänasel päeval, rooli mind lastakse pigem nädalavahetustel, kui sedagi.
Aga sellest valgest kaunitarist ma täna kirjutada tegelikult pikemalt ei plaaninud, nagu ikka Mazdade puhul, siis esimesena torkab silma pigem punane rüü ning ka sel korral minu loba ohvriks on järjekordne "punane".
Et kõik ausalt ja algusest ära rääkida, pean alustama sellest, et elus esimest korda olen jõudnud faasi, kus pean tunnistama, et olen veidi ühe automargi fänn ja võib rääkida mingisugusestki margitruudusest. Aastat kakskümmend tagasi võisin öelda, et olin pigem korporatsioonitruu ning auto pidi olema General Motorsi toodetud ja seejuures soovitavat evima ikka õiget arvu (loe: kaheksat) silindrit. Nüüd ilmselt olen vanaks jäänud, aga viimased viis aastat olen sõitnud salongist välja veerenud autodega ning ka nende seast eelmisele asendust otsinud, seejuures üsna põhjalikult süvenedes ka sellesse, mida ma ikkagi pangale antava raha eest saan. Need otsingud on mind kokku viinud üsna äärmustesse ulatuva kliendikogemusega ning hetkel võin julgelt öelda, et sammud autot soetama Autospiriti Tartu esindusse seada, oli vist üks paremaid otsuseid, mida ma oma "autop***e" karjääri jooksul teinud olen. Tänulik pean ma olema nii Margusele, keda teadsin juba eelnevatest aegadest ning kes oli mulle kaudselt juba ühe auto teises ettevõttes töötades müünud, kui ka Tanelile, kes selle asemel, et pikka juttu ajada, mulle Mazda võtmed pihku viskas ja teatas, et proovi ja ütle, mis arvad. Selle aasta ja ühe kuu jooksul, mis mul au on olnud Hiroshimast pärit armukest omada, on olnud mõningaid huvitavaid sekeldusi mille lahendamisega on Autospirit hindele viis pluss ka hakkama saanud. Pikemalt ehk mõni teine kord, aga ütleme nii, et ühe pisikese kriimu pärast värviti auto stanget neli korda, ning enne saaga ei lõppenud, kui tulemus oli perfektne. Ja eks ka selle loo eest pean Tanelit tänama, kes nädala sees, kui tööautol rehve vahetama läksin ja veidi salongis aega parajaks tegin, küsis: "Kuule, mida Sa laupäeval teed?" Ning loetud minutid hiljem potsatas mulle postkasti juba kutse laupäevasele üritusele, täpsemalt siis kauaoodatud Mazda CX-60 esitlusele.
Kui nüüd aus olla, siis CX-60 ma laupäeval esimest korda siiski ei näinud - olin selle juba puhtaks lakkuda jõudnud tolsamal päeval, kui mulle kutse edastati. Aga mis seal ikka, topelt ei kärise ja nii ma siis laupäeva lõunaks ka sammud jälle Autospiritisse seadsin.
Et lugejal nüüd väga igav ei hakkaks ja mulle keegi ei kirjutaks küsimust, et kas ma olen mingi veidra haiguse külge saanud, suundungi nüüd lõpuks ka CX-60 juurde, millest ma kirjutada veidi plaanisin. Kõigepealt oli väga kihvt võrrelda autot täpselt kõrvale pargitud CX-5-ga. Kui neid kõrvuti ei näeks, siis diagonaalis tagantpoolt vaadates võiks CX-60 rahulikult pidada CX-5 faceliftiks ja sellest ka üsna kiiresti mööda kõndida. Kui aga samm tagasi ja ettepoole astuda, siis hakkab juba pilt huvitavamaks muutuma. Kakskümmend lisasentimeetrit pikkuses hakkavad silma ning eelkõige kohe torkab silma ka tavapärasest veelgi sihvakam kapott. Mis on selle põhjuseks, sellest veidi hiljem. Nagu juba omal ajal "kuuest" kirjutades, pean nentima, et kõige enam mulle meeldib tänasel päeval Mazda puhul disaini terviklikkus, auto küljest lihtsalt ei leia võõrkehi ning absoluutselt kõik detailid on viimistletud jaapanlastele omase hinge ja põhjalikkusega. Selle koha pealt pole ka CX-60 erand ning erinevalt muudest CX seeriatest, mille disain tänavapildis eriti silma ei torka, uus mudel on tõeline pilgupüüdja. Eks oma roll selles oli ka demoauto candypunasel värvkattel ja valgel nahksisul (mida on väga omapäraselt kombineeritud ka kreemikashalli väga kvaliteetse kangaga) ning kõige kallimal Homura varustustasemel ja sellele lisatud panoraamkatusel. Aga tõesti, nüüd selle mudeli väljatulekuga võib öelda, et Mazda on astunud vähemalt sama suure sammu edasi kui Neil Armstrong omal ajal ning kuulub nüüd täieõigusliku liikmena Premium-markide ridadesse. Tehes auto ümber tiiru, jääb silma muutunud disainiga esiosa, kus pilku püüavad pisikesed ja äärtesse pakitud LED esilaternad ning suur, aga samas mitte üle pingutatud iluvõre, mida ääristavad juba tuttavad kroomitud iluliistud ning mis annab autole tõeliselt isase olemuse.
Isased on ka auto sõiduomadused, vähemalt paberil. Loodan, et varsti oskan ka reaalselt nendest muljetada, proovisõidu järjekorda sai ennast juba ära lisatud. Aga - 327 mustangiväärset hobust kombineeritult juba minu igapäevaautolt tuttava 2.5 liitrise bensiinimootori ja 100 KW võimsusega elektrimootori poolt, annavad omajagu üle kahe tonni kaaluvale autole üsnagi märkimisväärse dünaamika. Tehase andmeil "sada" saadakse kätte alla kuue sekundi ning ilmselt ka ülejäänud kiirendusnäitajad on üsnagi sportautolikud. Väändemomenti annavad kaks mootorit kokku ka poole tuhande njuutonmeetri jagu, mis senimaani pigem igapäevasõidukite puhul suurte turbodiislite pärusmaa oli. Nüüd jõuan ka selleni, miks on auto kasvanud pikkusest arvestatav osa lisandunud kapotile. Nimelt jõuavad sama mudeli kapoti alla ka tänaseks päevaks suhteliselt veidra käiguna tunduvad ridakuued, täpsemalt kolmeliitrine bensiinimootor ning tõelise üllatusena veel grammike suurem diisel. Just seda viimast ma ootan hetkel enim ja mulle tundub, et see võib isegi järgmise auto valikut juba üsna tugevalt mõjutama hakata... Mootorid ise aga paiknevad auto kapoti all pikuti, sest lõpuks ometi veavad autol vaikimisi jälle õiged rattad. Lugesite õigesti - standardina tuleb CX-60 tagaveolisena. Mazda pöördumisest klassikalise veoskeemi juurde käisid kõlakad juba paar aastat, seda küll Mazda 6 järglase võtmes, aga esimesena sai selle endale hoopis ootamatu üllatusena linnamaastur. Ilmselt küll praktilisuse koha pealt valiksin püsiva nelikveo, mille eest tuleb veidi juurde maksta, aga mis talvel ilmselt auto käitumise pisut stabiilsemaks muudab. Mootorivalikust tingituna oli demoauto kapotialust üsna kummaline vaadata, mootori ees haigutas tükk tühja ruumi nagu ka omal ajal kolmveerandmootoriga GM-i F-bodydel.
Mulje isasest muutub, kui avada juhiuks ning autosse istuda. Seal asendub hetkega see peene seltskonnadaami imagoga. Esimesena tabasin end tundelt, et kas ma tõesti istusin enda igapäevaautosse. Esmamulje on nii tuttav, siis aga hakkab silm tabama järjest enam rafineeritud detaile ning need on oi-kui-meeldivad. Isteasend on mõnusalt kõrge, ning kadunud on ka ainus detail, mis mind veidi kuue puhul häirima on jäänud. Nimelt nüüd keskkonsoolil olev käetugi täidab ka funktsionaalselt oma rolli ning sinna on reaalselt pikemal sõidul võimalik küünarnukki toetada. Keskkonsool ise jätab toeka mulje ning on oluliselt laiem ja paikneb kõrgemal, kui seni. Nuppude paigutus on juba tuttav, menüüst endiselt põhifunktsioone otsima ei pea ning infotainmenti haldamiseks on roolile ja keskkonsoolile tekkinud juurde veel mõned nupud. Näidikuplokk on nüüd ka juba täielikult LCD vormis, aga ei ole üldsegi häiriv ning ei tekita autost odava Korea muusikakeskuse muljet. Materjalid jätavad ülihea mulje, armatuurlauda ja uksepolstreid katab kombinatsioon väga kvaliteetsest sünteetilisest nahast ning tekstiilist, mida kaunistavad käsitöömaigulised maitsekad ehisõmblused. Istmeid katab aniliinvärvitud ning käe all katsudes tõeliselt siidine nahk. Ainus asi, mida veel igatseks oleks autos ka reaalne peene naha lõhn, mida näiteks Volvo veel tänasel päeval evib. Tõsi, Connoly parkimistöökoda on ammu pankrotis ja roosiõlis keegi enam kahjuks nahku ei pargi, aga värskelt pargitud naha lõhn on üks asjadest, mis seni mulle on kohe jätnud autost palju viimistletuma mulje. Jah, on olemas hulgaliselt "nahalõhnalisi" õhuvärskendeid, aga olgem ausad, nende aroom ei meenuta kusagilt otsast lõhna, millest räägin ning pigem haisevad need odava odekolonni järele. Kui keegi teab toimivat versiooni, võib mulle märku anda. Panipaikade koha pealt - neid jätkub, aga kadunud on näiteks pisike laegas juhist vasakul, kus oli nii mõnus väravapulti hoida. See on ka suhteliselt ainus detail, mis mind juhikohal häirima veidi jäi.
Ka kunde pool pole millelegi ette heita. Ruumi on piisavalt ning istuda on mõnus. Tagaistmetele suundudes üllatab auto seal põlveruumiga, isegi üsna taha sõidetud juhiistme taga tundsin ennast hästi ning liigutamiseks jäi ruumi ülegi. Lõpuks on endale koha keskkonsoolil leidnud istmesoojenduste nupud, seni tuli neid otsida tagaistme käetoest, elik viiekesi sõites polnud istmesoojendused kasutatavad. Kui veel tahapoole kolida, siis seal üllatab esmapilgul veidi ahtavõitu pakiruum oma mõõtmetega - see on Mazda 6 omast viis sentimeetrit ainult lühem, aga see-eest pea kümme laiem. Ja ometi on ühe puhul tegu universaalkerega sõiduautoga, ning teise puhul pigem maasturilaadse tootega, millelt seal sektoris üsna ahtavõitu ruumi eeldaks. Pakiruumist leidis demoauto puhul ka 230V elektriinverteri pesa ning hulgaliselt nutikaid detaile nii panipaikade kui kinnitusdetailide näol. Lisaks lõpuks ometi avaneb see lisaks elektrile veel ka jalaviipe peale - asi, mida teised veidi kvaliteetsema moega margid juba vast oma seitse aastat pakkunud on. Tuues paralleeli oma "kuue" pealt - sel isegi lisana pole võimalik saada luuki elektriga avanema ning määrdunud käed kevadel-talvel-sügisel on paratamatus. Leidsin küll lahenduse aftermarket lego näol, mis CX-5 ja sedaankeraga 6 osi kasutades võimaldab luugi elektrifitseerida, kuid selle paigaldamise manuaal jättis veidi soovida, ning ka viiesaja euroni küündiv hind väga ei ahvatlenud ehku peale soetama. Nagu ütleb vana anekdoot - pisiasi, aga oh, kui meeldiv. Kogu salongile andis erilise touchi ning muutis selle oluliselt avaramamuljeliseks veel ka demoautol olnud klaasist panoraamkatus, mis pooles ulatuses ka avatav veel on.
Kui veel korra detailidele pühendumust puudutada, siis kas te teate veel autotootjaid, kelle autodel karvased logarid mürasummutuseks on, justnimelt, logareid katab ka ratta poolt vilditaoline materjal, mis ilmselt üsna mõnusalt teemüra summutab. Vot sulle siis detaile. Erinevate varustustasemete jaapanikeelsete nimedega mängides tabasin end mõttelt, et kui vene autotööstus näiteks LADA puhul sama praktikat järgima hakkaks, siis ilmselt tippmudeli varustustase võiks kõlada miskit stiilis "Huijova". Ilmselt väljendaks see üsna täpselt kahe maailma erinevust. Iroonia irooniaks, aga hetkel ma endiselt surun alla tundeid, et äkki peaks juba järgmise auto peale mõtlema hakkama. Igatahes, kui tulevik on selline, siis julgen Mazdat rahulikult kõigile soovitada ning kui aus olla, siis bang for the buck on nende autode puhul vägagi paigas. Seda, et esmamulje põhjal on tegu tõelise sammuga premium marketi suunal kinnitab ka töökaaslase kommentaar: "Ma algul vaatasin, et saatsid Volvost pildi." Ma eeldan, et tegemist oli komplimendiga...
