Sõites täna pealelõunal Tallinn-Tartu maanteel Tartu poole tabasin ennast mõttes maanteel liikujaid lahterdamast. Tähelepanekuid elust enesest, ehk siis mõned levinumad tüübid:
Tüüp 1. Maalt ja hobusega. Ilmselt hiljuti suksu automobiili vastu vahetanud aus maahärra või -proua. Sõidab igaks juhuks lubatust umbes viis kilomeetrit tunnis väiksema kiirusega, kuna maainimesel teadupärast on raha vähe ning trahv kiiruse ületamise eest on suur. Ei usalda moodsat tehnikat ning seetõttu pidurdab enne kiiruskaamerat veel hoo igaksjuhuks rohkem maha, kes teab, äkki sunnik teebki veel pildi ära. Autoks on enamasti mõne aasta vanune diiselmootoriga Škoda, KIA või Dacia, kuna naabrimees väitis, et selline uhke auto on ju odav osta ning veel odavam ülal pidada. Ja traktorikütus ei maksa ju praegast pea-aega mitte kui midagi.
Tüüp 2. Kao eest, mul on kiire. Sõidab enamasti suhteliselt uue ning kindlasti Saksa päritolu autoga. Sest see on kiire ja mõeldud juba eos betoonkattega bahni peal kihutamiseks. Ja ega siis saa ka tavateel aeglasemalt sõita, tuleb ju ikka autoga selle võimete kohaselt kimada. Möödasõidud eespooltöllerdajatest on enamasti kiired ning vahel ka pisut mõtlematud, aga ohtlikust olukorrast päästab raske gaasijalg ning head pidurid. Automarkideks enamasti Audi, BMW, Mercedes-Benz.
Tüüp 3. Otsustusvõimetu tüüp. Sõidab eessõitjale praktiliselt tagastangesse kinni ning seejärel jääb sinna kilomeetriteks. Mööda sõita ei riski ning vahest unustab sisselülitatuks ka kaugtuled. Lõpuks kilomeetreid julgust kogununa, alustab möödasõitu ning ka see protsess kestab kilomeetreid. Automargiks enamasti kümmekond aastat või vanem universaalkerega Volkswagen või midagi analoogset.
Tüüp 4. Rullnokk-ralliäss. Kiirusepiirangud on tema jaoks soovituslikud. Selline autojuht on juba oma loomult adrenaliini järgi janunev ning seda on selgelt näha ka tema liikluskäitumisest. Möödasõitu tuleb ikka alustada pimedas kurvis, soovituslik on kindlasti vastassuunast läheneva sõiduki olemasolu. Ainult nii saab ju testida oma autot ning närve. Ja kui vastutulija ka liiga lähedal on, küll keerab kraavi, tema ju kardab oma elu pärast ometigi. Tüüp 2-st eristab teda eelkõige auto vanus ning seisukord - auto on kindlasti kümmekond aastat vanem ning tehniliselt suhteliselt kehvas seisukorras. Automarkide hulgas valitsevad samad, mis tüüp 2 puhul, aga vahest eksivad nimekirja ära ka päris ralliauto sugemetega sõidukid, nagu Subaru Impreza WRX või Mitsubishi Lancer EVO, ka nende tehnoseisundit võib enamasti allapoole keskpärast hinnata. Kui rullnokk-ralliäss suureks saab, siis võib temast saada rekkajuht.
Tüüp 5. Rekkajuht. Tema on maantee kuningas ning teiste arvamus talle korda ei lähe. Kuigi enamasti on rekkadel olemas ka püsikiirushoidja, siis seda ta põhimõtte pärast ei kasuta. Ühel õigel mehel on ju parem jalg küljes ning tema suudab ise konstantset kiirust hoida. Või noh, pluss-miinus kümme kilomeetrit tunnis siia sinna. Tänu sellele tolerantsile varieerub tema sõiduki tunnikiirus seitsmekümne ja üheksakümne kilomeetri vahel. Kui aga tegu on rullnokk-ralliässast välja kasvanud rekkajuhiga, siis meeldib ka talle vahest adrenaliini nautida ning mis saaks olla selleks parem, kui alustada oma paarikümnetonnise koormaga näiteks möödasõitu liinibussist.
Tüüp 6. Kadekops. Sõidab pisut alla lubatud kiiruse, kui aga keegi temast möödasõitu alustab, siis lisab kiirust. Et keegi ikka kindlapeale temast ennem sihtkohta ei jõuaks. Autoks enamasti mittemidagiütlev keskklassi pereauto nagu Toyota Corolla või Volkswagen Golf.
Tüüp 7. Meeleheitel koduperenaine. Sõidab ringi roostetava ning igast otsast koliseva pool- või veerandmootoriga pisiautoga. Kindlaks auto lisavarustuseks on vähemalt kaks lapsetooli. Mõnikord igatseb ka tema adrenaliinilaksu ning alustab möödasõitu, mille puhul tuleb kiirendusaega mõõta kalendriga. Kasuks kindlasti ei tule ka puudulik käigukasti ekspluateerimise oskus ning olematu võime oma auto kiirusomadusi ning läheneva auto kaugust hinnata. Autodeks enamasti Toyota Yaris, Volkswagen Polo, Opel Corsa või mõni muu pigem seljakotti meenutav olematu passiivse turvalisusega plekist karp, ühisnimetajaks kindlasti ka eranditult numbriga 1 algav mootori kubatuur.
Tüüp 8. Komplekside käes vaevlev pisike mutrike. Jälle ülemus kotib, naine ei anna ning üldse on kogu elu ikka uskumatult s***. Aga ometigi on üks nauding, mida keegi ei saa keelata, maanteel on ju võimalus ennast välja elada. Eesliikujast mööda sõita ning siis selle ette täpselt sama kiirusega munema jääda, vaimusilmas ise ette kujutades, kuidas sabas sõidab seesama vihatud ülemus. Ah, et ei sõidagi, vahet pole, paras raisale, las saab ka teada kui niru elu ikka ühel mehel olla võib. Mis mõttes sa kurat hakkad must mööda sõitma, oot, ma litsun gaasi juurde, istu taga, seal on su koht. Enamasti kombineerub tüübiga 6. Automarkide eelistust pole.
Tüüp 9. Korralik liikleja. Sõidab täpselt lubatud sõidukiirusega või ületab seda paar kilomeetrit tunnis, kui just teeolud teisiti sõitmist ette ei näe. Hindab olukorda adekvaatselt, näeb ette muudatusi tee profiilis ning korrigeerib juba aegsasti ning väga sujuvalt ka sellele vastavalt oma sõidukiirust. On tähelepanelik ning viisakas ja oskab korrektselt käsitseda kõiki auto küljes olevaid seadiseid nagu suunatulekang, püsikiirushoidja, käigukang ning tuledelüliti. Ei sõida kunagi näiteks koos sisse lülitatud udu- ning lähituledega, ei vilguta kilomeetri kauguselt vastu sõitvale kaugtuledega autole tulesid ning ei pidurda enne kiiruskaamerat asjatult (kuna liigub nagunii kiirusega, mille peale oranži sähvatust kastist ei näe). Kahjuks on tegemist haruldase liigiga ning tuleks Euroopa Komisjoni direktiivi kohaselt võtta looduskaitse alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar