Mis on ühist arvutimängul ja Prantsuse autol?

Paari päeva eest tekkis töö juurde parkalasse üks lõvikutsikas. Või noh, niimoodi ilmselt hellitavalt Peugeot' müügimehed oma number 208. kandvat mudelit kutsuvad. Otsa vaadates justkui oleks tegu ka autoga, katus peal, neli ratast all, tuled-kellad-viled ka küljes... Esmamuljel muigama paneb selle asja kartaautolikkus - pisikesed rattad on viidud võimalikult nurkadesse, et ikka koduperenaisel oleks lihtsam ostukeskuse parklas manööverdada, proportsioonidelt tundub ka miskit pisut mööda olevat, mis, seda kohe isegi välja ei suuda mõelda. Omamoodi veidra aktsendina mõjuvad kroomitud plastikust peeglikatted, justkui auto põhikliendina võiks eeldada Tallinna ühe idapoolsema linnaosa elanikke. Aga üldiselt välispidine mulje on siiski pigem positiivne, erinevalt näiteks Volkswageni toodangust on raatsinud konnasööjad ka disaineri palgata.

Kui juhiuks avada, siis tervitab kõigepealt odavailmelisest plastmassist, veidi harjumatu disainiga armatuurlaud - näidikud on pisikesed ning paiknevad üllatavalt kõrgel, keskel laiutab pigem Lõuna-Korea päritoluga muusikakeskusele sobiv suur puutetundlik ekraan, sellest jupi maad altpoolt võib leida lõpuks ka soojenduse opereerimiseks tarvilikud nupud. Viimaste asukoht tekitab tõsise küsitavuse prantslaste arusaamas ergonoomilisest disainist - jah, ilmselt kusagil kodumaa lõunaosas polegi neid nuppe eriti tihti tarvis, küll aga kargel põhjamaa talvehommikul on neid üpriski tüütu antud sektorist otsida. Soojendusest rääkides - autole on paigaldatud automaatne kliimaseade, millel eripärana puudub välja lülitamise võimalus. See aga tähendab reaalsuses külmaga sõitu alustades üsnagi pikka aega tüütult valju salongiventilaatori kuulamist. Autosse istudes leidsin üllatavalt lihtsalt enam-vähem talutava isteasendi, salong jätab isegi suurema mulje, kui võiks eeldada. Hoolimata sellest, et rool on ülipisike, jääb see ka kõrgeimas asendis pisut parema jala põlvele ette, õnneks aga on roolisambal püsikiirushoidja kang, mis vähemalt maanteel pisut leevendust toob. Roolist rääkides - selle disain toob meelde arvutimängukonsoolid, rool on pisike, veidi lõigatud alumise poolega, kahe soliidse ning vähe silma torkava plastikust kodara all paikneb kolmas, mis on kroomitud ning üsnagi veidra kujuga. Nahkkate, mida Peugeot ise reklaamib kui selles klassis ainulaadsena standardvarustuses olevat, jätab odava ja pigem kunstliku mulje, muljet ei paranda ka kontrastse niidiga teostatud õmblused. Näidikute paigutust väga kiitma ei kipu, üles tõstetud rooliga jäävad "kellad" täpselt rooli võru taha. Ka näidikute loetavusele saaks pisut ette heita, kirjadega üle külvatud spidomeeter nõuab pisut tähelepanelikumat pilku, õnneks on selle näit ka digitaalselt dubleerituna kahe suurema näidiku vahel. Tahhomeeter on teisest küljest jällegi täiesti toimiv ja tundub, et see on ka pisikese pööretejanuse mootori puhul vajalik instrument.

Mootori käivitamine läheb sujuvalt, keera aga võtit ning lõvikutsikas turtsatabki korraks ning jääb seejärel vaikselt nurruma. Tagurpidikäigu sisse lülitamine avaldab ühe huvitava lisa - auto on varustatud tagurduskaameraga, mille mõttekus nii väikese auto puhul on pisut küsitav. Aga tore lisa ikkagi. Mängleva kergusega hakkab auto veerema. Siduri tunnetus võiks veidi parem olla, kohta, kus see võtma hakkab, päris täpselt ei taba, aga iseenesest on autohakatise käsitsemine suhteliselt lihtne. Harjumist nõuab tugevalt ülevõimendatud rool ning käigukangi asukoht, kohas, kust käsi seda otsima langeb, laiutavad kaks üsnagi õnnestunud disainiga topsihoidjat. Tänavale pöörates ja gaasi vajutades üllatab pisikese mootori särtsakus, vähemalt linnas ei tohiks küll pisiauto kellelegi jalgu jääda. Gaasivajutusele järgnev toob muidugi muige suule, mitte küll kosmiliselt hea kiirenduse pärast, vaid meenuvad üheksakümnendad, kui sai äsja turule tulnud arvutimängu "Need for Speed" mängitud - sedavõrd reaalsuskauge tundub esmane sõidukogemus olevat. Paremat jalga ettepoole surudes kostub auto põhja alt vihane urin, mis kostuks justkui kõlaritest ning seejuures ka selle iseloom toob meelde pigem arvutimängu, kui reaalse auto. Pärast mõningast juurdlemist taban end mõttelt, et kõige rohkem võiks võrrelda häält tugevalt summutatud klassikalise inglise mootorratta häälega. Selles lihtsalt on midagi sarnast. Arvutimängu tunnet süvendab veelgi pisike ja üsna tuim rool ning pisut veidras kohas paiknev käigukang. Viimase kohta võib aga külvata kiidusõnu, harva kohtab eriti just odavamate-väiksemate autode juures nii täpselt liikuvat kangi, mis lausa kutsub käiku vahetama. Võrdluseks näiteks aastatagune sõidukogemus Hyundai i30-ga on lausa risti vastupidine - tolle auto puhul jäi vägisi mulje, nagu oleks kangi asemel mingi veider lüliti paigaldatud.

Kiitust võiks avaldada ka mootori ja käigukasti koos toimimise osas. Mootor tõesti sobitub käikudega üllatavalt hästi, linnas liikudes ei pea liiga usinalt parema käega vehkima, et mootor selles magusas pööretevahemikus hoida, kus see kõige lõbusamalt autohakatist liigutama võimeline on. Neljanda käigu puhul võib linnakiiruste juures rääkida küll suhteliselt rahulikust kulgemisest, kui veidigi uljamalt gaasi puudutada, järgneb kõigepealt kerge vibratsioon ning mootor kogub ka pöördeid esialgu suhteliselt laisalt. Pigem tundub mootor oma elemendis otsekäigu puhul olevat pisut legaalset linnakiirust ületava kiiruse juures. Vähemalt paistis, et kui spidomeeter kuuega algavaid numbreid näitas, reageeris auto gaasivajutusele oluliselt sujuvamalt. Eks ole see kõigi pisikeste mootorite häda, nagu selgus, siis antud eksemplari mootori töömaht on väiksem kui teispool ookeani toodetud tüüpilisel mootorrattal. Aga asjaolusid arvesse võttes hinde viis miinus võiks see küll minult teenida.

Vedrustuse koha pealt on asjad veidi vähem roosilised. Vedrustus on jäigapoolne, samas aga pigem tundetu. Teekonarustest tagaside võiks sellises suuruses auto puhul eeldatavalt konkreetsem olla. Auto hinnasegmenti meenutavad ka auklikul tänaval sõites kaootiliselt põhja alt kostuvad kolksud, neid küll polnud ülemäära palju, aga kõrv siiski need kõrvalise helina registreeris. Pidurid on harju keskmisel tasemel, küll aga hakkas liigusinalt toimetav ABS veidi häirima, juba vihmamärjal teel usinamalt pedaali pressides andis see endast üsna varakult märku. Positiivse asjana võiks mainida võimalust lülitada nupust välja veojõukontroll. Kuna õues siiski hetkel plusskraadid ning libedust kusagil kohata ei õnnestunud, ei oska hetkel ka selle toimimse kohta midagi pajatada.

Kokkuvõtteks võib öelda et tegu oli oodatust isegi veidi parema autoga, millel on mõningad veidrad kiiksud ning kui arvutimänge meelde toov nostalgiatunne kõrvale jätta, on üldmulje asine. Põhiliselt linnas perenaise ostukäruna toimima sobib lõvikutsikas suurepäraselt, maanteel pikemaid otsi tehes muutub see aga ilmselt kiiresti väsitavaks, eelkõige suhteliselt suure sõidumüra ning mitte just kõige ergonoomilisema salongikujunduse tõttu. Hubasusele kaasa ei aita ka odavailmeline ning kohati liigselt silmatorkav plastik. Kapoti alla kiigates sai ka selgeks, miks meenutas lõvikutsika nurrumine pigem mootorratast - esialgu poleks ma osanudki arvata, et mootoril on ainult kolm silindrit. Kõigest hoolimata on tegu ühe täiesti tubli lõvikutsikaga, mitte malbe kiisukesega, kes tunneb end linnatänavatel võib-olla ülepakutultki peremehena.

Kui ma suureks saan, siis tahan saada ka tehnoülevaatajaks...

Tabasin paari päeva eest ennast mõttelt, et maailma parim amet on autode tehnoülevaatuse spetsialist. Pole ju tarvis ise, oma peaga, midagi mõelda, paber on ees ning kui elementaarne lugemisoskus põhikoolis omandatud, siis on kõik juba hästi. Või vähemalt mulle tundub, et enamasti sellest ka piisab - tehniline taip ning tehnika reaalne tundmine on juba teisejärgulised oskused.

Kuna autol oli jälle kätte jõudnud iga aastase korralise loomapiinamise aeg (no OK, tegelikult oli see juba paar nädalat üle, aga see selleks), siis said jalad selga võetud ning ülevaatuspunkti sõidetud. Kõigepealt ikka maanteel mootor korralikult soojaks meelitatud, parklas veel enne kinni peetud ja auto üle kontrollitud:
Suunatuled - check!
Lähituled - check!
Kaugtuled - check!
Pidurituled, kuidas kurat sa neid veel kontrollid, okei, autos vedelev roigas aitab välja - check!
Tagurdustuled, loodetavasti käsipidur peab ikka - check!
Töötuled - check!
Tulekustuti, tõkiskingad, vestid, ohukolmnurk - check!

Törts signaali ka igaks juhuks ja siis võis suhteliselt julgelt sõita ülevaatuspunkti juurde ära, väheke muidugi kiskus seest õõnsaks teadmine, et katalüsaator on autol olnud all sünnist saati, seega mitte enam esimeses nooruses, aga lootus on, et vast ikka veel veab selle ülevaatuse läbi. Mõttes muidugi kirusin ka omaaegse ARK ametnikku, kes tehnopassi üldse märkuse "Bensiin-KAT" nii vanale autole löönud oli.

Ülevaatuspunktis tervitas mind suhteliselt mossis moega ülevaataja - küsis dokumendid oma kätte, istus rooli, lasi törtsu signaali, vedas üle tuttuue esiklaasi korra kuivade klaasipuhastitega ja siis teatas: "Tuled ei põle!". "Mis mõttes - alles hetk tagasi need ju põlesid?" "No näed, vajutan lülitit, ei midagi," seletas ülevaatusekspert järjekindlalt. Läksin siis vaatama, milles teema - kodanik üritab lülitit kangekaelselt asendisse "Off" suruda. Egas midagi, lülitasin ise tuled tööle, seepeale muutus ülevaataja juba veidi leplikumaks.

Järgmisena tuli ette võtta paljukardetud heitgaasitest. Kui auto sisse aetud, tekkis ülevaatjal järjekordselt hämming: "Kirjutan numbri arvutisse, aga see pole ju see auto???" Situatsioon hakkas juba tragikoomiliseks muutuma. "Mismõttes?" ei saanud mina aru. "No mulle näitab marki Chevrolet, aga see on ju Cherokee?" ajas härra vastu. Peale pilku tehnopassi sai ta siiski aru, et autoga on kõik korras ja ma siiski ei ole maailma osavaim võltsija, kes on suutnud General Motorsi toodangust korraga American Motorsi toote luua. Ülevaataja haaras entusiastlikult sondi, kõndis sellega auto taha ning jäi siis hämmastunud pilgul tagumist kaitserauda piidlema. "Kus on tagumine udutuli?" küsis ta. Mul oli juba päris raske jääda tõsiseks. Turtsatasin: "Vaadake, esiteks on tegu nii vana autoga, et sel pole tagumine udutuli kohustuslik, teiseks, tegu on ameeriklasega, nemad ei tunne tänapäevani sellist asja." "Oot, mis aastast see auto siis on, ma ei vaadanudki passist?" oli ametnik hämmingus. "1992," vastasin mina. "Aa, jah, siis ei pea olema," naeratas ülevaataja ning kummardus auto alla summutit otsima. "Oot, kus see summutiots on?" küsis ta peale mõningast põlvitamist. Seletuse peale, et paremal taga nurgas, külje all, arvas härra ametnik küll korraks, et nii ikka ei saa olla, summuti peaks ju juhi poole kõigil autodel väljuma, aga lõpuks rehmas käega, et "ju see siis mingi ameeriklaste värk jälle on" ning pistis sondi torru.

Heitgaasid kontrollitud, tuvastatud, et ilmselt järgmist aastat enam katalüsaator välja ei vea, asus ülevaataja esilaternaid reguleerima. Peale mõnda aega kruttimist tuli ta nõutult teatama, et üks pool on okei, aga teist poolt ei õnnestu ülespoole kerata. Kuna ma teadsin, et reguleerimiskruvid töötavad, siis läksin asja uurima. Tuli välja, et kodanik oli järjekindlalt üritanud kruttida tuleelemendi kinnituskruve. Peale selle, kui oli välja selgitatud reguleerimatuse tegelik põhjus ning õige kruvi leidis kontakti kruvikeerajaga, said ka tuled paika keeratud.

Edaspidine ülevaatus enam eriti värvikalt ei möödunud - kontrolliti üle pidurid, sillaosad ning veenduti, et vajalik ohutusvarustus on olemas. Saabus aeg ülevaatust vormistama minna.

"Auto on tehniliselt väga heas korras, aga kahjuks pean ikkagi korduva kirjutama," teatas ülevaataja. "Oot, mis mõttes?" ei saanud mina aru. "ABSi signaallamp põleb armatuurlauas" põhjendas oma otsust ülevaataja. "Kuulge, see signaallamp on juba kümme aastat seal põlenud, reaalselt kõik toimib, senimaani pole ühelgi ülevaatusel seda isegi tähele pandud," naersin mina. "Vot varem ei olnud probleemi, aga sellest aastast loetakse see ohtlikuks veaks, nii et kustutage see tuli ära ja saate ülevaatuse," jäi ülevaataja oma otsusele kindlaks. No mis seal siis ikka, võtsin auto dokumendid ja kõndisin sama targalt ning 40 Eurot vaesemalt punkti uksest välja.

Järgmine päev sõitsin kohale, signaallamp ajutiselt kustutaud, ning ilma pikema jututa sain ka passi ülevaatuse läbimist tõestava templi.

Kogu seda komejanti vaadates tekkis mul mõte, et Maanteeamet võiks vaadata üle oma poliitika kohutuslikku tehnoülevaatust läbi viiva personali kvalifikatsiooni osas - mitte, et mul oleks midagi konkreetse spetsialisti vastu olnud, tegu oli tegelikult täiesti toreda inimesega ning ajasime temaga veidi ka pärast leti taga juttu, aga see pole mitte esimene kord, kus minu praktikas on ette tulnud, et pean selgitama inimesele, kes justkui võiks eeldatavasti tehnikaga rohkem sina peal olla, kui klient, kuidas mingisugused elementaarsed asjad sõiduki küljes toimivad. Ma kujutan ette, et sellise tähtsa rolli täitja (lõppkokkuvõttes ju ülevaataja otsustab, kas sõiduk on tänavaliikluseks kõlblik või mitte) peaks omama siiski tehnilist haridust ning ka piisavat kogemust antud valdkonnas. Nõus, et tegemist on tänapäeval siiski erasektori kätte usaldatud äriga, aga selle asemel, et punkte helisalvesteid ning kaameraid täis riputada, võiks selle energia ja raha kulutada pigem personali koolitamisele. Ning seda teha siis riiklikul tasandil ja Maanteeameti rahade eest. Kivi veel ka Maanteeameti kapsaaeda - reaalselt võiks teha vahet ka vigadel, mis on reaalselt ohtlikud ning vigadel, mis tunduvad ohtlikud ainult paberil. Kui pidurite üldefektiivsus on normi piires või isegi ületab seda tublisti, siis ma ei näe põhjust tituleerida isegi võib-olla mittetöötav blokeerumisvastane seade ohtlikuks veaks. Minu arusaama järgi on nagunii selle puhul tegu pigem mugavus- kui ohutust tõstva seadmega - pigem avastan end talvel üliagaralt rakenduva ABSi peale kirumas kui sellest puudust tundmas autos, millele seda paigaldatud pole. Kui pidurit inimese moodi tarvitada, on võimalik väga edukalt ka sellise autoga sõita, millel nimetatud juhiabi pole.

Ja kui kunagi peaks mu järelkasv mainima pealkirjas mainitud lauset, siis ilmselt kulutan kogu oma energia selgitamaks, et maailmas on olemas palju rohkem lahedaid ameteid kui see, näiteks tuletõrjuja, kosmonaut, terrorist...