Mismoodi puutub ühte autosse üks Ameerika Ühendriikide osariik? Väga lihtne - autohakatis kannab ühe kena Hawaii piirkonna nime.
Ehk siis kui nüüd algusest pihta hakata, siis juba mõned nädalad on minu käsutuses olnud üks pisike Hyundaiplika, millele passi teiseks nimeks on Kona kirjutatud. Ilus punakasoranž, temperamentne nagu flamenkotantsija ja omamoodi krutskeid täis nagu vallatule naabriplikale kohane.
Esimest korda nägin sarnast isendit sügisepoole seismas ühes Selveri parklas, kuna auto disain tundus huvitav, siis pidin lausa paar tiiru ümber auto tegema, et tuvastada, millega täpselt tegu on. Kuna mudelinimi tuttav ei tundunud, siis kiire pilguheit Hyundai kodulehele paljastas, et üle hulga aja on tegu täiesti uue mudeliga. Kuulub see siis väikeste crossoverite klassi ja mõeldud konkureerima siis Honda HRV ja Toyota C-HR suguste autokestega, mis meiemaal hellitava "parketimaasturi" nime omale külge saanud on. Või, nagu meil töö juures müügimees neid hüüab - transformerid (põlise saksa disainikoolkonna austajana talle lihtsalt tundub nende sõidukite viimase aja disain pigem ulmevaldkonda kuuluvat).
Kui mõne aja pärast avanes võimalus Hyundai mudelivalikust endale neljarattaline valida, siis väga pikka mõtlemist polnud - peale pisikest proovisõitu Konaga oli selge, et raha eest, mida selle eest küsitakse, on autot küll ja veel ning seejuures saab kaasa veel ka omanäolise disaini ja hulgaliselt vajalikku varustust. Kuna esinduse demoauto oli parasjagu ka müügis, pakkumine tehti väga ahvatlev ning see oli praktiliselt varustust silmini täis tuubitud, siis peale mõningast paberimäärimist jõudis kätte ka aeg, kus ühel õhtul peale tööd sai Amservi uksest uue neljarattalisega välja veeretud.
Nüüd, mõned nädalad ringi kulgenuna, võib juba ka pisut muljetada, millega siis Hyundai Kona puhul tegelikult tegu on. Kõigepealt siis veidi tehnilistest andmetest - pikkust pisut üle nelja meetri, laiuse poolest väga palju keskklassi sõiduautole alla ei jää, kõrgust täpselt nii palju, et sisse suudab ronida vabalt ka mitte kõige painduvam inimene. Südameks konkreetsel isendil on siis kahest Eestis pakutavast mootorivalikust väiksem, töömahuga napilt liiter (jah, ka mina olen pikka aega teinud nalja, et ainult mahlapakid on kaheliitrised või väiksemad), samas aga uusima kõrgsurve otsepritsetehnoloogia ja muutuva geomeetriaga turbokompressoriga on pisikesest motorist välja võetud tublid sada ja kakskümmend hobust. Ja nende hobuste puhul pole tegu nõrgavõitu ponidega või uimaste märadega, pigem meenutavad nad uhket mustangitäkku. Tänu kolmele silindrile ja veidi naljakale tööjärjekorrale on ka kapoti alt kostuv hääl huvitav. Ehk siis üksi-kahekesi sõites autol temperamenti ja särtsakust jätkub, pöördeid mootor pigem armastab, samas üllatavalt on ka madalatel pööretel momenti küllaga, mida nii pisikesest ja veel enam ka turboga varustatud motorist ei ootaks. Autohakatise särtsakusele annab kindalasti omajagu juurde ka fakt, et selle kuuekäiguline manuaalkast on väga hästi sobitatud mootori momendikõveraga ning käiguvahetused on praktiliselt nauding omaette. Ja mis on kõige meeldivam - tegu on esimese kuuekäigulisega, mille juures ma tõesti ka kõigile käikudele rakenduse leian.
Kui nüüd minna edasi disaini juurde, siis selle üle võib vaielda, kellele meeldib, kellele mitte, mulle igatahes meeldib. Kui mõne aja eest tuli välja ka uus Santa Fe, siis on selge, et disain esindab Hyundai uut suunda ning tulevikus ilmselt hakkavad ka teised mudelid sarnast stiili järgima (veidi kummaline, et värske Tucson on veel vanema disainiga, aga see selleks). Ehk siis ühisteks joonteks on jõulisus, suur trapetsikujuline iluvõre, madalale paigaldatud sõidutuled ning kõrgemal paiknevad päevatuled, dünaamilised ning tagaosas kõrgemale suunduvad kerejooned. Sisemuses üllatas mind viisakas ning suhteliselt tagasihoidlik salong - kui eelmiste põlvkondade Hyundaide armatuurlauad meenutasid oma nuppude-tulede üleküllusega pigem odavat muusikakeskust, kui autot, siis Kona armatuur ja keskkonsool jätavad noorusliku, kuid soliidse ja rafineeritud mulje. Isegi firmastiiliks kujunenud sinine valgustus ei kipu meeletult häirima, võrreldes varasemaga. Konkreetsel isendil on ka lisavarustusena saadaval olev 8" puutetundliku ekraaniga Krelli abiga valminud meediakeskus ning kontrastset värvi iluliistud. Kes ei tea, mis on Krell, siis tegu on viimase neljakümne aasta sees endale high end audiomaailmas A klassi transistorvõimenditega kõvasti nime teinud USA helitehnikatootjaga (veidra faktina võib välja tuua ka selle - et Krelli kodumaal on Kona saadaval hoopistükis Infinity toodetud stereosüsteemiga). Ühesõnaga, võib öelda, et nii seest kui väljast on disain õnnestunud.
Kui nüüd sõiduomaduste juurde tulla, siis see on esimene koht, kus minu emotsioonid kipuvad veidi kahestuma. Kuiva tee puhul püsib auto teel üllatavalt hästi, 18 tollised rattad, mis antud eksemplaril all, ei muuda ka konarlikul teel liikumist piinarikkaks, mida võiks eeldada. Kergevõitu rool krutitakse mõnda aega maanteel sõites isegi täiesti mõistlikult jäigaks ning siis ei saa enam roolitunnetuse üle kurta. Igasugused toredad elektroonilised juhiabid toimivad üllatavalt hästi, kui tee on puhas ja korralikult märgistatud, toimib ka automaatne sõidurea hoidmine hästi.
Olukord muutub, kui me läheme nüüd praeguste ilmade juurde, ehk siis libe ja kohati paksu lumepudruga kaetud tee. Sellises olukorras muutub auto käitumine närviliseks - veojõukontroll küll rakendub liiga vara, küll liiga hilja, Auto kipub liiga kergelt "ujuma" ning ka külglibisemine pole väga võõras omadus. Kuigi varustuses on külglibisemise vastane seade, reageerib see kummaliselt - olles eelenevalt sõitnud autoga, mis tõesti külglibisemisele reageerib kiiresti ning juba hetke pärast on auto taas sirge, siis Kona puhul on see seadeldis tõeliselt uimane. Eriti arvestades, et auto tänu oma laiale rööpele ja lühikesele teljevahele kaldub juba väikestel kiirustel suhteliselt kergelt "puusanõksu" tegema. Aga kui veidi harjuda, siis on käitumine juba üsnagi hästi ennustatav ning sõit ka libedal üpris nauditav. Libedal sõitmisele lisab vürtsi kindlasti ka ABS, mis rakendub üsna kiiresti, üsna jõuliselt, aga kipub rattaid erinevalt pidurdama ning päris mitmel korral olen avastanud, et piduripedaalile vajutusele järgneb kõigepealt ABSi kõrin ning veidi hiljem ka üsna tuntav ebastabiilsus sõidusuuna hoidmisel. Kõik see ei tähenda, et auto paduohtlik oleks, pigem tuleb sellega veidi harjuda ning vähemalt minu arvates teevad sellised krutskid sõidu pigem nauditavaks.
Talvel sõites ei saa üle ega ümber valgustusseadmetest - ja nende koha pealt see auto tõesti sõna otseses mõttes hiilgab. Täis-LED esilaternad valgustavad teed väga hästi, kaugtulede automaatika töötab tõesti loogiliselt ning enam kui adekvaatselt. Kui miskit ette heita, siis staatilised kurvituled, mis on sõidutuledega samasse laternasse kombineeritud, võiks ka LED valgusallikat kasutada - H7 halogeenpirn, isegi, kui kasutada veidi külmema valgusega pirne, on liiga kollane ning kipub lumel põhitulede sinaka tooniga harjunud silma eksitama. Mulje jääb, nagu oleks ühes tules lihtsalt pirn hetkega läbi põlenud ja ninaesist valgustaks seal pool ainult vaevu hõõguv ääretule pirn. Teine naljakas fakt - LED elemente kasutavad sõidutuled, päevatuled, külgmised suunatuled ja tagumised ääre- ning pidurituled, küll aga mitte näiteks ülejäänud suunatuled, kus neist reaalselt võiks ka veidi abi olla, sõiduki märgatavamaks tegemisel.
Kui senimaani olen puudutanud peamiselt asju, mis on minus pigem positiivseid emotsioone esile kutsunud, siis paar tõrvatilka meepotis siiski ka on. Esimese asjana meenub kohe salongis kasutatava plasti kvaliteet - see on kõva, käe all katsudes jätab odavapoolse mulje ning väikseimgi puudutus jätab sellele kohe kriimu. Auto üldist olemust ning pigem kvaliteetset üldmuljet arvesse võttes, on see natuke kurb. Võimalik, et teades üldist Korea autode USA turule suunatust, siis pakutaksegi põhilisele sihtgrupile kodust tunnet odava plastiku näol (isegi mikihiirtemaa luksusautode lipulaevade salongiplast sobib minu arvates pigem Salvo kelgu, kui luksusauto külge). Teine asi on paljukiidetud Krelli stereo - tegemist on hoolimata nimest siiski pigem keskpärase tootega, pisut häirib isegi "sirgeks" keeratuna rõhutatud kõrgem bassiosa, aga ilmselt on see pigem moeasi, vaadates ka viimaste aastate koduaudio seadmeid. Tootja oleks võinud siis vähemalt ekvalaiseri nullasendi ka reaalselt nullasendiks häälestada, oleks tuntud nime puhul tõsiselt võetavam. Lisaks on ka helivaljus üsnagi piiratud - täie dünaamikaga Pink Floydi "Dark Side of the Mooni" just ei kuula. Aga see on tõesti pigem pisiasi, ma siiski ei eeldagi, et saaksin autos muusikat kuulates audiofiilse naudingu ja kohalike räigelt kompressitud ning kehva kvaliteediga pakitud muusikafaile mängivate raadiojaamade kuulamiseks sobib ilmselgelt ükskõik, kui kehv autoraadio suurepäraselt.
Kokkuvõtteks võin tõdeda, et tegu on ühe üsnagi lõbusa preiliga. Justnimelt preiliga, sest olemas on särtsakus, kurvikas välimus, iseloom ja üsnagi aktiivne puusanõks. Vahest energilisemal käsitlemisel kostub ka üsnagi valjuhäälset torinat. Neile, kes Korea päritoluga autodesse veel eelarvamustega suhtuvad, soovitan soojalt minna proovisõidule ja võib meeldivalt üllatuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar