Kes siis keda ikkagi kiusab?

 Polegi jupp aega saanud mahti mõtteid kirja panna. Ega tegelikult polegi väga ka põhjust olnud. Aasta 2025 on autoentusiasti seisukohast olnud masendav. Midagi uut ja põnevat välja pole tootjatelt tulnud, kui sügisesel Motoshowl nähtud Mazda 6e ehk välja arvata. Masendust on aga süvistanud järjepidev ja süstemaatiline kohaliku ühiskonna lõhestumine autojuhtide ja nende  "teiste" vahel.

Just sellest lõhestumisest tuligi mõte veidi kirjutada. Ajendiks on siis see, mis pealinnas toimub ning mis eriliselt on tuure juurde saanud peale kohalike omavalitsuste valimisi. Minu jaoks üsna arusaamatul põhjusel korraldatakse laupäeval Tallinnas meeleavaldus juba poolenisti surnult sündinud projekti hüüdnimega Liivalaia tramm toetuseks. Taust on vast enamikule teada - uus linnavalitsus tõmbas vee peale kaheldava sisuga projektile, mis oleks kesklinna läbima pannud uue trammiliini, mille tasuvus pigem kahtlane ning selle sünnist tekkiv liikluskaos Liivalaia tänaval üsnagi ennustatav on. Meeleavaldajate väiteks on, et see trammiliin oleks maagiline päästja ning vähendaks kardinaalselt kesklinnas autoliiklust, kuna oleks teretulnud alternatiiviks autole. Samas aga linnavalitsus on siin-seal öelnud, et kui valikuks on umbes 50 miljoni eest ehitada kaheldava väärtusega trammitee või kulutada kümme korda enam linnasisese ringtee arendamisse, mis tõenäoliselt enam autoliiklust kesklinnast eemale suunab, siis on mõistlikum valik viimane.

Eks arvamusi on erinevaid. Samamoodi nagu on õigus arvata, et see trammiliin maailma päästab, on õigus ka inimestel arvata, et linnasisene ringtee on vajalik. Kas ja kui palju on mõlemal õigus, seda võiks juba tavaloogika ning numbrid välja selgitada.

Kõigepealt ma ütlen, et kainelt mõtleva inimesena ma kaldun arvama, et kui vaadata kasvõi Helsinki näidet, siis linnasisene ringtee on mõistlikum investeering. Seda juba puht praktilisest seisukohast. Kui tahta meie kahe suurema linna kesklinnad autodest vabamaks saada, mis on minu arvates tervitatav, siis tuleks neile autojuhtidele luua tingimused sealt kesklinnast mugavaks ja mõistliku ajakuluga (loe: kiireks) möödumiseks. Just selle pärast on mujal maailmas suuremates linnades kombeks tekitada linna ümbritsevad ning linna sisesed ringteed, millel tihti ka on lubatud sõidukiirus suurem, kui tavaoludes. Ning reeglina need ka töötavad. Hetkel aga nii Tartus kui Tallinnas on üks fundamentaalne probleem - ühest linna servast teise ei pruugi autoga sõites kesklinna läbimata sugugi saada. Tallinn on oma kikilipsu laadse planeeringuga seda põhjustav, Tartus on probleemiks linna poolitav jõgi, mille ületamiseks enamik võimalusi on kesklinna piirkonnas. Mõlemal juhul ma arvan, et nimelt ei tahaks ükski mõistlik autojuht kesklinna trügida, kui oleks võimalus seda vältida.

Nüüd aga miskipärast järjest häälekam ning suurenev seltskond leiab, et probleemile on tegelikult palju lihtsam lahendus - teeme kesklinnas autoga sõitmise võimalikult vaevaliseks või lausa võimatuks ning küll kõik iseenesest laheneb. Vähemalt idee tasandil pakume ka "mugava ja säästliku" alternatiivi autole - näiteks seesama tramm, mis ideeliselt viib ka punktist A punkti B, läbides võib-olla ka vahel küll punkte X ja Y ning seejuures B asemel viib punkti, mis paikneb, oletame poole kilomeetri raadiuses punktist B... Kõlab ju nagu plaan? Põhjenduseks tuleb kindlasti tuua see, et vaadake arenenud maailma, soovitavalt Amsterdami või Kopenhagenit, kus nii ju käib. Unustades, et need linnad juba oma füüsiliselt paiknemiselt ning ülesehituselt erinevad omajagu näiteks Tallinnast. Lisaks kummagi eeskujuks toodava linna puhul on kliima siiski pigem jalgsi või jalgrattal liikumist soosiv, mitte nii heitlik, kui meil. Jah, idealistist fanaatiku seisukohast on asi ju lihtne, kui kusagil nii saab, miks siis mitte meil?

Kogu see kamp aga unustab ära, et üleöö pole maailmas midagi head sündinud, ning ajalooliselt on ka need pidevalt näiteks toodavad linnad arenenud üsnagi pikka aega, enne kui on saavutatud olukord, kus kõik liiklejad vähemalt teoreetiliselt võiks rahul olla. Igasugu revolutsioonid on viinud teadagi kuhu ning pole sealt head kunagi sündinud.

Mis mind aga tegelikult selle teema juures enim häirib on see vastandumine ning pidev viha õhutamine just selle seltskonna poolt, kes fanaatiliselt võitlevad jalakäijasõbraliku linnaruumi eest. Kui üldiselt keskmine autojuht pigem kehitab selle kiunu peale õlgu või võtab pigem seda kisa huumoriga, siis need "trammiliini" eest võitlejad põhimõtteliselt solvavad ja ründavad igal sammul kõiki, kes nendega maailmavaadet või mõttemaailma ei jaga. Eesotsas selle anonüümse "autoäärmuslasega", keda pidevalt armastatakse igas olukorras mainida. Sotsiaalmeedias võib kohata väga palju gruppe, mille taga võiks olla tegelikult mõttestatud ning õilis idee ning seal toimuvast arutelust isegi midagi linnakeskkonda parandavat sündida, selle asemel aga käib seal pigem pidev "ärapanemine" ning autoga liiklejate vahetpidamatu mõnitamine ja solvamine. Ja seda pigem nende poolt, kes ise väidavad end moodsat ning sallivat maailmavaadet jagavat. Ja vot siin polegi ma aru saanud, miks seda peab tegema? Ilmselt on see lihtsalt tore viis oma seesmist frustratsiooni välja elada ning tunda, et sa pole oma mõtetega maailmas siiski üksi. Eks inimene siiski on pigem karjaloom ja see karjainstinkt on ajalooliselt sundinud paljusid idiootlikult käituma. Mul on tegelikult siiralt kahju, et selline vastandumine täna pigem normaalsuseks tituleeritakse ning isegi poliitilisel tasandil heaks kiidetakse ning lausa takka kiidetakse. Kuna ka ma ise liigun siiski linnas nii jalgsi kui jalgrattaga, saan aru ka neist murekohtadest, mida ette heidetakse, kohati ilmselt oleks võimalik neid ka üsna talutava vaevaga leevendada nii, et liiklejatest keegi ei tunneks end ahistatuna või kõrvale jäetuna. Leian, et tänavaruumis võiks olla võimalik täpselt samamoodi mõistlikult ning mõistliku aja- ning ressursikuluga liigelda nii jalgsi, jalgrattal kui ka autoga ning ka oma kohustusi ning õigusi võiks teadvustada kõik nimetatud liiklejad. Hetkel aga paistab linnaruumientusiastide koha pealt pigem välja arusaam, et neil oleks nagu liigeldes meeletu kogus õigusi, kuid mitte ühtki kohustust. Kuidas muidu selgitada seda, et põhjenduseks muude hulgas, miks peaks linnas tänavapilt kardinaalselt muutuma, tuuakse süstemaatiline "jalakäijate mõrvamine", kuigi vähemalt pealinnas hukkunud jalakäijate statistikat vaadates hakkab silma, et valdavalt peaks neid nomineerima Darwini auhinnale ning mõrvamisega pole seal midagi pistmist, kui suitsiidi just täna niimoodi ei nimetata. Vabandust, aga kuidas saab autojuhi toimepandud mõrvaks nimetada olukorda, kus tee ületamiseks mitte ette nähtud kohas tormab teele jalakäija, veendumata tee ületamise ohutuses või siis seda, kui ülekäigurajal asub ootamatult teed punase tulega ületama kõrvaklappe kandev ning seetõttu ümbritsevast osaliselt ära lõigatud kodanik? Ometigi on just neidsamu juhtumeid pidevalt linnaruumifanaatikute poolt nimetatud süstemaatiliseks autoäärmuslaste poolt toime pandud mõrvaks (???).

Minu talupojamõistus ütleb, et ehk on aeg üritada ka reaalselt laua taha istuda ning need teemad selgeks rääkida ning seejuures argumenteerida intelligentse inimese kombel oma seisukohad. Unustades emotsioonid ning kõhutunded. Ma ei ole kindel, kas on tegelikult võimalik üldse kallutamata ja objektiivselt hinnata linnaruumis toimuvat, aga kindlasti on võimalik ka üht teist parandada nii, et ei tehtaks radikaalseid samme ning keegi ei peaks end tundma päeva lõpuks ahistatuna. Autojuhi seisukohast näiteks minu isiklik soov oleks see, et Tartus oleks mul võimalus vajadusel jõge ületada ka kesklinnast põhja pool, ning ma ei peaks näiteks Tähtverest tulles selleks südalinna üldse sõitmagi. Tallinnas liigeldes samamoodi ma sooviks vältida kesklinnas ukerdamist kui see vähegi võimalik oleks, samas hetkel kahjuks see nii ei ole. Usun, et kui ka autojuhtidele luuakse mõistlikud ning mõistuspärased võimalused vältida südalinna, siis juba see aitaks vähendada oluliselt autotranspordi hulka sealsetel tänavatel. Võib-olla olen ma liiga sinisilmne, aga ilmselt oleks see vähemalt hea algus.

Elan moodsas linnas

Eile kõndisin Tartu linnas ringi. Jalgsi. Just nii. Tegelikult harrastan täna seda üsna palju ja täiesti vabatahtlikult. See vist annab mulle võimaluse näha ja tajuda asju vahel ka teistmoodi. 

Kõndisin Aparaaditehase sektoris. Vastu tuli hipster. Aastat kümme-viisteist vast minust noorem. Vaatas tunnustavalt mind nagu omasugust, eks vist välist sarnasust veidi ka oli. Siis märkasin kuti küljes mingit rinnamärki või selle laadset toodet punase lille kujutise ja sloganiga "Mina valin sotsid." Ja see pani mõtlema, kui kuramuse erinevad me tegelikult selle hipsteriga oleme. 

Kui juba mõned aastad on pealinna pool midagi väga võsas olnud ja järjest häälekamat kiunu "inimväärse" linnaruumi üle kostab igalt poolt, siis tänaseks on juba see kiun ka Tartusse jõudnud ning mis veel hullem, sotsialistid on suutnud oma ideoloogia ka linnavalitsuses läbi suruda ning üsna jõuliselt on hakatud ümber kujundama harjumuspärast tänavapilti ning pigem keskmise kodaniku vaates ehk mitte kõige positiivsemas suunas.

Suvel tutvustati Tartu tänavaruumi arengukava järgmisteks aastateks. Kui see suure kisa saatel avaldati, tormasin ka kohe sellega tutvuma, lootes leida sealt seest miskit põnevat, näiteks põhjapoolse ringtee projekti. Aga oh, kus sa sellega. Kogu arengukava nõretas sotsialistide ja kastirattaentusiastide fantaasiatest kuidas kujundada võimalikult "inimsõbralik" linnaruum. Päris palju tänavaid kujundatakse ümber niinimetatud ühistänavateks, kus võid autoga küll kohalikuna sõita, aga eelisõigus liiklemiseks on jalakäijatel ja jalgratturitel. Ja seejuures mitte vähetähtsad kõrvaltänavad, vaid isegi üsna suurte tänavate lõigud, nagu osaliselt Karlova peatänav Tähe. Seda olla tungivalt nõudnud kohalikud edumeelsed noored. Kõige toredama mõttevälgatusena sealt võis aga lugeda Tartu ühe magistraaltänava Lõunakeskusest kuni kesklinnani kiirusepiirangu vähendamist linnaruumis optimaalselt viiekümnelt kilomeetrilt tunnis neljakümnele. Tänav, mille ääres ma kõnnin üsna tihti, tänav, mida mööda ma sõidan ka autoga üsna tihti. Kumbagi tehes pole ma täna tundnud end kuidagiviisi ahistatuna. Aga ilmselt tulevikus hakkan end autoroolis just nii tundma. 

Ma ei pea ennast selleks "hoolimatuks autokummardajaks", kelleks kõiki autoga linnas liikujaid kamp aktiviste sildistada armastab. Kuna ma tegelikult liigun omajagu ringi ka jalgsi ja vahel ka rattaga, siis on mulle üsna tuttav ka see, mis jääb autost väljapoole. Ja ma ütleks, et kohati valitseb seal suurem kaos, kui sõiduteel.

Ehe näide - kõnnin kõnniteel koos lapsega. Nad on mul üsna hästi koolitatud tunnetama tänaval valitsevaid ohte ning ootama neid eelkõige sõiduteelt. Korraga "siuhhhh" lendab lapsest mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda elektritõuks. Tehes seda kiirust vähendamata ning hoolimata sellest, et tegu on väga laia kõnniteega. Läheb veidi aega mööda ning mööda vänderdab rendijalgrattal teismeline, kellel ei tohiks kõnniteele sellega üldse asja olla. Jah, kurioossumina ei tohi elektritõuksiga liigelda tegelikult kõrval oleval jalgrattateel, samamoodi, nagu ei tohiks peale laste keegi sadulas istudes liigelda kõnniteel ka jalgrattaga.  Ometigi kohtab just kõnniteel üllatavalt palju jalgrattaga sõitvaid täiskasvanuid. Ehk siis neist kahest situatsioonist esimene justkui oleks legaalne, teine mitte. Samas, common sense ütleb, et isegi, kui sel tõuksil on õigus kõnniteel liigelda, peaks ta tegema seda üldiselt seal valitseva (jalakäija) kiirusega, mitte tuisates nii kiiresti, kui torust tuleb. Ja siis seesama elektritõuksiga kõnniteel kihutaja tuleb ütlema, kuidas linnas pole võimalik ilma autota liigelda ning igal pool teda kohutavalt ahistab see autokesksus ning kole tänavapilt. Vägisi jääb mulje, et endiselt kehtib kirikupapi kuulutatud tõde "Tehke minu sõnade, mitte tegude järgi!".

Ma olen selle poolt, et linna võiks katta mõistlik jalgrattateede võrgustik, ma olen selle poolt, et need võiks olla muust liiklusest eraldatud. Ma olen ka selle otsuse poolt, et rohkem uus värdnähtusi nimega "kergliiklustee" on otsustatud mitte rajada. Küll aga ma olen selle vastu, et autojuhte hakatakse käsitlema kui alamaid liiklejaid, kellel pigem ei tohiks olla linnatänavale asja. Mulle on sobinud senine olukord, kus kõik liiklejad on võrdsed ning tegelikult saavad ka enamasti koos ilusti hakkama, seda eeldusel, et kõik arvestavad teistega ning igal võimalusel ei pea hakkama oma õigust taga ajama. Jah, Eestis on omajagu probleemiks näiteks see, et jalgrattateed tihti on ehitatud nii, et need algavad ei kusagilt ja lõppevad ei kusagil, aga ka seal on näha paranemist. Mul pole midagi ka selle vastu, kui näiteks kesklinnas ongi autovabad tsoonid, eeldusel, et sealt mugavalt mootorsõidukiga mööda pääseb. Igasugused Park and Ride stiilis algatused on ka toredad, aga eeldavad mõistuspärast ja piisavalt tihedat ühistranspordi võrku. Tartu suuruses linnas ilmselt pole see majanduslikult aga otstarbekas, küll võiks see süsteem end õigustada Tallinnas. Ehk tuleks keset tänavat lillepottide paigaldamise ja selle viieteistkümne minuti linna utoopia taga ajamise asemel pöörata veidi enam resursse ka lääneliku ühistranspordivõrgu arendamisse, mis soosiks ehk tõesti vähem autoga linna tikkumist. Hetkel pea poole tunni takka käivas haisvas bussis paadialusega pingi jagamine ei kõla sugugi ahvatleva alternatiivina.

Üsna absurdne on olukord, kus minutaoliste sõnavõtud tahetakse pigem liigitada viha õhutamiseks ning diskrimineerimiseks, samas aga sel sotsialistil, kes seda teeb, on justkui täielik õigus mind solvata ning sildistada. Erinevalt mõnest "staarpoliitikust" ma ei lähe avalikult välja ütlema, kuhu nad panna tuleks ning mida nendega tegema peaks, aga pidevalt tajun seda, et kui ma julgen ausat arvamust avaldada, on rohkem neid, kes seda täna taluda ei suuda, kui neid, kellega on võimalik ka vaadete üle arutada ning kes suudavad ka teisi vaateid tolereerida. Kuigi, kui järele mõelda, ega too seltsimees päeva lõpuks midagi väga valesti ka ei öelnud.

Igatsen aegu, kui pere oli veel isa, ema, kaks last, suur universaalkerega sõiduauto ja koer nimega Skip. Laste maailmaavastamine toimus läbi tagaklaasi tagasõitjatele nägude tegemise ning vastu sõitvate autode loendamise, mitte koolis töövihikusse samast soost sõpradele sunniviisiliste armastuskirjade kirjutamise. Aegu, kus võeti ette üheskoos pikki sõite, veedeti aega looduses ning tegeldi kõigega, mis oli vahva ja kasvatas lapsest normaalse ilmakodaniku. Ja need tegelikult polnudki väga ammu...

I Kissed a Tesla and I Liked it, but...

 Kõigepealt pean kohe oma kirjutiste konservatiivsemate lugejate ees vabandama, see tekst võib teid ehk veidi häirida. Aga ütlen ka ära, et ei kavatse ma hetkel veel oma autoorientatsiooni muutma hakata ja ammugi mitte ei hakka ka omasoolisi vaatama, milles ilmselt mõni mind seejärel alusetult süüdistama hakkab. 

Mis ma siin ikka intriige punun. Aga jah, juhtus siin mõned päevad tagasi siis üks tore lugu kus sain pool tunnikest lähemalt katsuda tuttava Tesla Model S-i. Ja see isegi autona täitsa meeldis mulle.

Ega pikalt ilustama ja muljetama tegelikult ei plaani hakata. Oli asju, mis mulle meeldisid, oli asju, mis võib-olla mitte nii palju ei meeldinud. Kuna tegu oli 2017 aasta autoga, siis see facelifti järgne versioon on disainilt juba üsna auto ning mis kõige tähtsam, ka sisse istudes meenutab täitsa autot. Juhi ees on (küll digitaalne) näidikupaneel, alles on ka keskkonsoolis olev jurakas ekraan, mis algul mind häiris, aga millega peale poolt tunnikest harjusid juba nii palju ära, et enam seda väga tähele ei pannud.

Kõigepealt siis neist meeldivatest emotsioonidest. Salong oli erinevalt vanemast mudelist üllatavalt viisakas ning selle kvaliteedile ma ei osanud kohe esmapilgul miskit ette heita. Nahk, üllatavalt viisaka välimusega mattlakiga kaetud puidust iluliistud, Alcantara. Tüüpilisele ameeriklasele omaselt muidugi jäid kriipima mõned liiga plastised detailid, aga üldmulje siiski oli autos istudes positiivne. Mis seal siis ikka "käik" sisse ja sõitma. Käiguvalits (või peaks ütlema suunavalits?), paikneb paremal pool roolisambal, minu jaoks üsna ameerikapärane detail ning maitse asi, mulle pigem meeldib, aga tean hulgaliselt inimesi, kellele mitte. Sõit on talutavalt vaikne, rehvimüra ehk võiks väiksem olla, harjumatu on kiirendada vaikuses, kuigi tegu pole mu esimese kokkupuutega elektriga liikuva autoga, olin juba selle unustanud. Millalgi olin ka selle eelkäijat veidi näperdamas käinud, aga tol korral pigem emotsioonitult lahkunud ning pigem pidanud seda samavõrd premium klassi luksusautoks, kui Cadillaci. Maanteele jõudes sai tehtud kohe ka klassikaline 70-120 km/h kiirenduskatse ning üllatuseks sain istmelt korraliku litaka selga. See alla 4 sekundi 0-100 kiirendusaeg annab ka seal kiirusvahemikus endast üsna korralikult tunda. Auto on suur ja raske ning tänu sellele püsib oodatult hästi ka teel. Kui aku soojenes, siis regeneratiivne pidurdamine sekkus "gaasi" lahti lastes ka juba üsna jõudsalt ning piduripedaali põhimõtteliselt oli tõesti tarvis ainult seisma jäämiseks. Peale tiiru tagasi parkimiskohale keerates sain veidi põhjalikumalt ka uurida ülejäänud autot peale juhikoha. Ühe väga meeldiva detailina tooks välja tagaistme jalaruumi, mis enamiku tänaste autodega võrreldes tundus tohutu. Ka pakiruumi suurusele pole midagi ette heita, see pigem on mõne keskklassi universaaliga võrreldav ning tagaistmeid kokku klappides lausa hiiglaslik. Ehk üldmulje autost kui sellisest pigem oli positiivne.

Nüüd aga siis need mõned asjad, mis minu jaoks endiselt pigem tõrvatilgaks osutuvad. Esimene asi, mis küll pole total showstopper, on laugsabaga kere. Isegi mitte ruumikuse pärast vaid kõrgevõitu laadimisava pärast. Meil sõidab autos tihti ka suur koer ning tema sinna pagasnikusse mahutamine oleks üsna tore saaga. Juba seetõttu oleks minu esimene eelistus universaal. Teiseks eelistaks võimalusel pigem füüsilisi nuppe, kui seda hiiglaslikku ekraani. Väidetavalt müüvat Tesla ka lisavarustusena eraldi nupupaneeli, kuhu saad ise programmeerida endale vajalikud funktsioonid. Kui see tõesti nii on, siis pole ka see minu jaoks showstopper. Mis veidi mind ka häiris oli külgedelt natuke pigistav juhiiste, samas ei olnud see kõige hullem ning olen pidanud taluma palju ebamugavamaid istmeid.

Lõpuks aga jõuan asjani, mis on minu jaoks pigem sellise auto ostu torpeteerivaks faktoriks. Mulle taskukohase hinnaga saaksin soetada umbest täpselt sama vana või ehk aasta-paar uuema auto. Küll aga ei tõuse käsi maksma seda summat teades, et üsna varsti saab läbi aku garantiiaeg ning just aku on elektriauto puhul on selle kõige olulisem ja kallim komponent. Ehk risk, et peale garantiiaega aku kõngeb ja peaksin auto ostuhinnaga samaväärse summa eest hakkama akut vahetama, ei kõla kuidagi ahvatlevalt. Ikka üldse. Klassikalise auto puhul lendab mootor, okei, remont on kallis ja läheb ka mõned tuhanded. Aga seda olen ma teoreetiliselt võimeline ka ise tegema ning knowhowd on lihtsam leida. Elektriauto puhul lendab aku, siis on suure tõenäoosusega nabanöör ainult tootja-esinduse küljes ja arve kolossaalne. Võib tõesti hästi minna ning aku kestab veel aastaid, ka neid eksemplare vurab siin tänavatel küll ja veel, võib aga minna kehvasti ning aku saada otsa täpselt peale selle garantii lõppu. Ja minu jaoks tähendab see põhimõtteliselt auto maha kandmist ning kaotatud kümneid tuhandeid selle ostuhinna näol. Ja vot seesama risk on hetkel minu jaoks kasutatud elektriauto soetamisel kõige suurem showstopper. Uuena aga vähegi autot meenutava eksemplari hinnad on endiselt minule taskukohasest hinnaskaalast üle kahe korra väljas. Jah, minu senise bensiini rüüpava keskklassi universaali hinnaga saaks uuena napilt linnautoks üsnagi kõlbuliku elektriauto, aga mitte sellist, millega on sama mugav ning vaevatu pikki otsi sõita. Ja kaht uut isiklikku autot pidada ma täna kahjuks endiselt ei jõua. Vanu ronte pidevalt lappida igapäevaselt sõidus pereautona samuti enam passi vaadates ka erilist motivatsiooni ei leia. 

Kaaludes emotsioone, mis pigem ütleks sellisele Teslale "jah" ja kainet mõistust, mis ütleb "ei", siis jääb hetkel kaine mõistus peale. Ma ei välista, et mõni elektrit nosiv auto mulle millalgi õuele jõuab, aga hetkel pigem näen seda siis äärmiselt taskukohase linnaautona, millega vajadusel poes käia või siis teise äärmusena miskitsorti hobitehnikana. Kõige suurema tõenäosusega võib-olla üldsegi mitte auto kujul. Ühe universaalse ja igakülgselt kõiki vajadusi  rahuldava sõidukina ma elektriautot endiselt oma sõbrana kahjuks ei näe.