...vähemalt nii tundub vahest küll, eriti sellistel puhkudel, kui vahest harva ise "voki" kuuri alt välja ajad ning sellega hommikul tööle otsustad minna. Nii juhtus ka viimasel korral kui see geniaalne mõttevälgatus mind tabas. Ajasin mõne päeva eest ka korraks jalgratta välja, et ära kasutada pisut juba troopiliseks kiskuivaid soojakraade ning nautida sõõmu värsket, kergelt heitgaasilõhnalist linnaõhku.
Tartu on viimasel ajal õnneks juba üsnagi jalgrattasõbralik linn - jalgrattateid on ehitatud ohtralt ning see teeb võimalikuks kaherattalisel linna üsnagi mugava ning kiire läbimise. Kui vaid poleks neid toredaid autojuhte, kes vahest ei tee jalgratturit märkamagi. Üsnagi tore on jalgrattateel järsult pidurdada, kui sulle sõidab ristmikul jalgrattateele ette auto, mille juht ei tee märkamagi tema ees olevat märki, mis vähemalt paar aastat tagasi kohustas veel juhti ristuval teel toimuvale liiklusele teed andma. Või siis mis saab olla veel meeldivam, kui tädi, kes ootab ristmikul ilusti ära autod, mis paremalt lähenevad, aga siis sõidab rahulikult ette samast suunast lähenevale jalgratturile. Igal päeval, kui sõidan jalgrattaga, siis panen tähele vähemalt paari sellist olukorda. Seega ei saa öelda, et see oleks kuidagi erandlik situatsioon, kui jalgratturitega ei arvestata.
Samas autoroolis olles häirivad mind ennastki jalgratturid, ning tihti avastad end nõustumas pealkirjas mainitud väitega. Tõsi küll, ei häiri need, kes kohusetundlikult liikumiseks kasutavad sõidutee kõrval olevat jalgrattateed, vaid pigem need, kes harrastavad kambas sõites üksteise retuusides tagumikke jõllitada ning hoolimata kergliiklustee olemasolust siiski okupeerida sõidutee. Jah, mõned nimetavad neid sportratturiteks, mina pigem vändavärdjateks. Tüüpiline situatsioon - sõidad linnas suhteliselt suure liikluskoormusega tänaval ning märkad ees kahe-kolme kaupa KÕRVUTI kokerdavaid jalgrattureid. Kusjuures sirgjoonelise liikumise asemel nad teevad aeg-ajalt sisse kummalisi haake - ilmselt löökaukude vältimiseks. Paistab, et ei ole nad kuulnud ei kohustusest jalgrattatee olemasolul sõita seal, ega ka sellest, et jalgrattatee puudumisel sõiduteel sõites mingidki elementaarsed teel paiknemise reeglid neid puudutaks. Mööda sõita enamasti on neist raske, kuna ka vastassuunas tuleb üsna tihedalt vastu autosid. Ei jäägi muud üle kui valjusti rooli taga õhku paisata rõvedat sõimu serbohorvaadi keeles ning loota, et jalgratturid keeravad enne teelt kui võitu saab kiusatus kinni pidada ning mõnele õppetunni mõttes jalgrattaraam ümber kaela keerata.
Omajagu hullem situatsioon on see, kui seesama tõug inimloomi linnast välja maanteele jõudnud on. Seal liigub neid enamasti veel suuremates karjades ning tihti hõivavad nad veel suurema pinna sõidurajast, kui linnas. Eriti kummaline on vaatepilt siis, kui sõidutee kõrval kulgeb sellega paralleelselt jällegi täiesti tühi kergliiklustee. Tähelepanu äratamiseks lastud signaalitörtsule vastavad julgemad neist veel ka püsti tõstetud keskmise sõrme või rusikaga, justkui nemad ei teeks mitte midagi valesti. Valesti teeb hoopis autojuht, kes üritab 90 km/h kiirusepiiranguga teelõigul leida vähegi mõistlikku ning ohutut möödumisvõimalust ees umbes kaks kolmandikku aeglasemalt ning vänderdades liikuvast karjast pedaalitallajatest.
Ning veel hullemaks läheb asi siis, kui seesama inimtõug otsustab kevadel koguneda nädalavahetuseks linna ja praktiliselt kogu kesklinna ja suuremad tänavad kolmeks päevaks okupeerida. Miskipärast hoolimata elanike pahameelest ning pidevatest sekeldustest tõkete koristamisega tänavailt, linnavalitsus tundub seda veidrat orgiat soosivat. Ma ei suuda mõista, miks peab korraldama jalgratturite võistluse keset kesklinna, kui linna ümber on hulgi mõistlikus korras kattega ning suhteliselt väikese liikluskoormusega maanteid. Lihtsalt ei suuda mõista, miks mitte korraldada oma pedaalitallamist kenas looduslikus õhkkonnas kusagil, kus see kedagi ei häiriks.
Kavatsen igatahes ilusate ilmadega jälle vedada välja oma jalgratta, sõita sellega eranditult jalgrattateedel ning olla viisakas ja tähelepanelik ka teiste teekasutajate vastu. Kasvõi selleks, et minust ei jääks muljet kui põhimõttelisest jalgrattavihkajast. Ja noh, rannahooaeg ka varsti algab, seega poleks paha ka paar üleliigset kilo ära kaotada.
Jalgrattur siiski on liikleja!
(Eeldusel, et ta liikleb kultuurselt...)
