Kuni eilseni olin veel veendumusel, et Eesti Vabariigi puhul on tegu demokraatliku riigiga, kus austatakse inimese õigust omada ning tarbida, hoitakse au sees kultuuripärandit ning tegeldakse kultuuriväärtuste kaitsmisega. Seda veel kuni õhtul kella viieni, kui jõudis meediasse uudisnupuke, et Riigikogu kiitis lõpuks heaks palju vastuseisu põhjustanud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu ning see saadetakse presidendile seadusena kinnitamiseks. Uudis ise oli üsna lakooniline ning pigem uppus päevakajalisemana tunduvate võimuvõitlust käsitlevate artiklite vahele.
Neile, kes võib-olla veel tausta ei tea, olen olnud viimane kolmveerand aastat nende inimeste ridades, kes on üsna aktiivselt osalenud kaudselt seadusloomeprotsessis, kuhu huvigruppe alguses isegi formaalselt kaasata ei tahetud. Oleme oma klubiga (Full Throttle Club, FTC) esitanud nii omal käel kui ka ühisavaldustena Eesti Autoomanike Liidu ja teistega mitmeid pöördumisi nii Rahandusministeeriumile, Rahanduskomisjonile, Riigikogule kui ka õiguskantslerile. Oma pöördumistes oleme teinud hulga mõistlikke ja argumenteeritud muudatusettepanekuid ning ka väljendanud seda, et me pole mitte põhimõttelised mootorsõidukimaksu kui sellise vastased, vaid leiame, et maksuplaan on välja töötatud kiirustades ning erinevaid huvigruppe mitte arvestades. Esimesele pöördumisele Rahandusministeeriumile saime vastuse alles pool aastat hiljem, ning meie viiest muudatusettepanekust arvestati osaliselt vaid ühega ning ka seejuures mitte sisuliselt vaid pigem formaalselt. Hilistalvel osalesin ka Rahanduskomisjoni istungil, kus jäi mulje, et enamik teisel pool lauda istuvaid oponente polnud isegi võtnud vaevaks eelnevalt juba kirjalikult esitatud pöördumisi lugeda. Seda muljet süvendas veelgi eesistuja kommentaar, kus ära kuulanuna huvigruppide esindajad, kes põhimõtteliselt esitasid seisukohti, mis juba erinevates pöördumistes korduvalt lahti olid kirjutatud, teatas, et sai kohapeal palju uut infot ning näeb, et arvamusi on ikka väga erinevaid. Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks - üsna palju energiat on kulunud selleks, et tulevasest automaksust midagigi seeditavat vormistada.
Ei ole tegelikult see võitlus möödunud ka väikeste võitudeta. Meie olime esimeste seas, kes lisaks ilmselgele vilistamisele hobi- ja vanasõidukite osas märkasime eelnõu esimeses versioonis veel üht võib-olla veidi tähelepanuta jäänud nüanssi. Nimelt eristati maksu mõistes sõidukeid kategooriapõhiselt ning seda tehti ka alamliigiti - kui sõiduauto puhul räägiti sõiduki vanusega vähenevast vanusekomponendist, siis eraisikule kuuluvate väikekaubikute puhul seda plaani polnud. Põhjendus tegelikult vanusekomponendi vähenemisele on täiesti aus ning seda ma ka pooldan - see peaks soosima olemasolevate sõidukite nö. lõpuni tarbimist. Küll aga oli minu jaoks veider see, miks eraisikule kuuluvad väikekaubikud täie raha eest saama pidid. Sellele küsimusele vastuse saamine oli ka üks läbiv teema meie pöördumistes, aga vastust ei õnnestunud tegelikult isegi Rahanduskomisjoni istungil saada, lõpuks oli Rahandusministeeriumi asekantsler sunnitud möönma, et teema tõstatamise tõttu tuleb ilmselt selles osas veel korraks maha istuda ja võimalik, et see ka lõplikus seaduses siiski muutub. Miks see oli meie jaoks üks valusamaid probleeme? Põhjus on tegelikult väga lihtne, nimelt leidub hobiautoringkondades hulgaliselt igapäevaliikluses marginaalselt osalevaid väikekaubikuna registreeritud sõidukeid, osade puhul tuleb veel mängu ka fakt, et kunagine Autoregistrikeskus määras tihti registreerimisel kategooriaid üsna meelevaldselt ning registris on ka hulk sõiduautosid, mis on registriandmete järgi kaubikuna registreeritud. Nüüd, kui esialgne plaan oleks seadusena jõustunud, tähendanuks see selliste autode omanikele sadadesse ja tuhandetesse Eurodesse ulatuvat aastakulu rakenduva maksu näol. Õnneks üks viimaseid Rahandusministeeriumi muudatusettepanekuid hõlmas ka väikekaubikule vanusekordaja rakendamist ning vähemalt selle võime töövõiduna seinale kirja panna.
Küll aga ei mõjunud positiivsena uudis, et kuna Euroopa Komisjon leidis, et senises eelnõu versioonis olnud registreerimistasu süsteem on vastuolus Euroopa Liidu konkurentsireeglitega, siis hakatakse registreerimistasu nõudma ka esmasel omanikuvahetusel. Väärtuslikumate ning uuemate autode puhul on tõesti registreerimistasu ehk umbes kümme protsenti sõiduki turuhinnast, nagu ametnikud väidavad (mis on ka minu isikliku arvamuse kohaselt liiga palju), aga olukord muutub nüüd vanemate autode ning hobisõidukite puhul. Nimelt sõltuvalt sellise sõiduki seisukorrast võib registreerimistasu ulatuda selle reaalse turuväärtuseni või seda isegi tuntavalt ületada. Küllaldaselt leidub meil selliseid nö. riiulil seisvaid projekte, millega omanikul on kunagi olnud plaanis tegeleda aga ei leita selleks vahendeid või ajalist ressurssi. Asjade loomulik käik oleks see järgmisele huvilisele edasi müüa. Nüüd aga kujutage ise ette, kui näiteks viiesaja Eurose turuhinna juures peab veel taasatamist vajavale toorikule näiteks tuhat Eurot riigile peale maksma. Samas ka praegust omanikku ei säästa peatatud registrikanne aastamaksu maksmisest, mis võib ka mitmete selliste sõidukite puhul ulatuda sadadesse eurodesse. Tunnistan, et kuulun ka ise sinna rühma, kel on selliseid poolikuid projekte üsna mitu ning saan järgmisest aastast ka nende pealt üsna mitmeid sajalisi luftitada. Kui selliste autode müük kaheldavaks osutub, siis ei jäägi praegusel omanikul muud üle kui teha süda kõvaks ning sõiduk nõuete kohaselt utiliseerida, ehk müüa see vanametalli kokkuostu, sest see on ainus seaduslik viis sõiduki jäädavaks registrist eemaldamiseks ning selle läbi ka automaksu koormisest vabanemiseks. Jah, ideeliselt peaks see kaasa aitama registri puhastamisele romudest ning motiveerima omanikke vabanema romusõidukitest.
Siin aga tekib nüüd teine olukord. Kui omanikud on sunnitud sellistest sõidukitest vabanema, tähendab see ka seda, et hävineb osa tehnika- ja kultuuripärandist. Tõesti, ka minul pole kahju, kui Fedja Lasnamäelt viib lõpuks Kuusakoskisse selle kakskümmend aastat vana Ford Mondeo, mis viimased viis aastat tühjade rehvidega maja ees sammaldunud on. Eks on ta lõpuks ka ise õnnelik, kui nädalakese selle arvelt pudelisse vaadata saab. Küll aga tilgub minu süda verd, kui näiteks Võrumaal elav 85 aastane Alfred (mõlemad kodanikud on stereotüüpsed väljamõeldised, reaalsete isikutega sarnasus on ainult juhuslik) peab utiliseerima viimased kümme-viisteist aastat kuuri all seisnud Ford Sierra või "kopika", sest edasi müüa seda ei õnnestu ja samas pensionist küsib ta aastas siiski tema jaoks piisavalt suure summa. Lisaks ahvatleb Alfredit autot utiliseerima ka fakt, et kokkuost maksab selle eest summa, mis on siiski pensionärile üsna arvestatav lisa. Sellised sõidukid on minu ja enamiku teiste entusiastide jaoks osake tehnika- ja kultuuripärandist, isegi, kui nad seda võib-olla seaduse mõistes pole. Need on kaasas käinud meie riigi taassünni ning selle järgse ajaga ja väärivad korda tegemist ning säilitamist. Nüüd aga paistab, et riik hoopis soosib selliste sõidukite hävitamist. Eriti jaburaks ja vastuoluliseks muutub aga olukord siis, kui selsamal Alfredil näiteks on kuuri all vana "Pobeda" või isegi miskit sõjatrofeena saadud haruldasemat. Nimelt tekib nüüd olukord, kus selline sõiduk või selle kere on ka seaduse mõistes kultuuriväärtus ning selle säilitamist ja väljavedu hakkavad reguleerima erinevad määrused ja seadused. Samas, Alfred ise ei ole ilmselt sellest teadlik ning vaevalt ka vanametalli kokkuostjat see huvitab või on ta kohustatud sellise sõiduki utiliseerimisele pidurit tõmbama. Lisaks ei saa tänase seadusandluse raames ka kuidagiviisi kehvemas seisus eksemplarilt pärinevaid varuosi enam taastamisväärsete sõidukite ennistamiseks kasutada, sest ise enam autot lammutada ning sealt olulisi varuosi müüa ei tohi. Kultuuriväärtuseks on aga hetkel kehtiva seadusandluse mõistes kõik sõidukid, mis on maarjamaa pinnal viibinud enne 20. augustit 1991 ning tänaseks päevaks vähemalt 50 aastat vanad. Ehk siis sinna alla kuulub ka päris suur hulk üsnagi levinud nõukogude päritoluga omaaegseid igapäevasõidukeid, mida maapiirkondades isegi üsna hästi säilinuna võib veel kohata. Sellise kultuuriväärtuse säilimisega on meil Muinsuskaitseameti hinnangul niigi kehvasti, kuna puudub riiklik tugi selliste sõidukite säilitamiseks ning ennistamiseks, riikliku toega tehnikamuuseumi meil ei eksisteeri ning selliste sõidukite säilimise eest võitleb Eesti Vanatehnika Klubide Liit, kellel on riigiga kokkulepe, et meil eksisteerib nö. liikuv muuseum, ehk liitu kuuluvad klubid on kohustatud oma valduses olevat kultuuriväärtust üldsusega jagama läbi erinevate avalike ürituste ja tänavaliikluses osalemise. Ma ei usu, et jagub neilgi jaksu lõpuni tuuleveskitega võidelda ning peatada sedasama Alfredit näiteks mainitud "Pobedat" vanarauaks müümast.
Jõuamegi tagasi jutu alguse juurde, et meie riigis on ikkagi sisuliselt midagi väga viltu ühel hetkel läinud. Kui täidesaatva võimu jaoks on olulisim punkt riigikassa täitmiseks iga võimaliku sendi kodanikelt korjamine, arvestamata seejuures isegi eelnevate seaduste ning määrustega, siis tundub, et tegu pole enam demokraatiaga. Meie korduvatele küsimustele palvega tõestada mootorsõidukimaksu keskkonnaeesmärgipärasust on tulnud ametkondadelt vastu ainult umbmäärane häma ning isegi Rahandusministeerium ise oli lõpuks sunnitud tunnistama, et maksu eemärk ei ole tegelikult keskonna säästmine vaid lihtsalt eelarveaukude lappimine vahenditega, mida on võtta sealt, kust hetkel võtta saab. Tegime FTC-ga juba esimeses pöördumises ettepaneku näidata avalikult välja, kui palju mootorsõidukimaksust kogunevatest vahenditest suunatakse keskkonda säästvatesse tegevustesse ning näiteks ka ühistranspordivõrgu ning kergliiklusteedevõrgustiku arendusse, sellele vastas ministeerium lakooniliselt "mitte arvestatud" ning põhjendas ainult seda lausekatkega, et maks pole sihtotstarbeline ja vahendid lähevad riigikassasse. Samas meedias on minister isiklikult mitmeid kordi rõhutanud, et maksu üks suurimaid eesmärke on suunata inimesi tegema teadlikumaid valikuid ning seeläbi säästa keskkonda. Väidetava keskkonnasäästu üle on avalikult ja autoomanikke mõnitaval toonil rõõmustanud ka mitmed linnaruumiaktivistid ning muud kallutatud huvidega tegelinskid. Võta sa siis kinni...
Hetkel on mul tunne, et ühel hetkel hakkan kirjutama raamatut, millel on ajaloos olemas eelkäija. Tegu saab olema vihakõnega ning sihtmärgiks on praegu võimul olijad, linnaruumiaktivistid ja kastiratturid. See, mis toimub, ületab juba igasugused terve mõistuse piirid. Isegi mitte niivõrd see, mis toimub, vaid millisel viisil seda läbi surutakse. Paistab, et maailmas polegi enam tähtsamat teemat, kui isklikust sõiduautost inimese vabastamine, maksku mis maksab, ning selle eest võitleb hulk huvigruppe, kelle arusaam maailmast tundub üsna kallutatud. Kuidas muidu mõista seda, et üks üsna sõnakas ja sõjakas anonüümseks jääda sooviv linnaruumiaktivist sotsiaalmeedias mõnitab valimatult ja järjekindlalt kõiki autoomanikke ja opositsioonierakondi, kes on julgenud automaksu vastu häält tõsta, samas aga vähemalt mina isiklikult pole kohanud ühtki postitust, kus analüüsitaks veidi suuremat pilti eraautopargi ja suure transpordi põhjustatud keskkonnakahjude osas. Ja selliseid näited on hulgim. Kahjuks need huvigrupid suudavad ka piisavalt endale järgijaid leida ja üsna valjult kisada ning nende najal on on ka võimulolijatel üsna lihtne populaarsust hoida. Kurb.
Nõuan entusiastliku autoomaniku kaitse alla võtmist ning olen nõus isiklikult sellist "punast raamatut" pidama hakkama!
