Paari päeva eest tekkis töö juurde parkalasse üks lõvikutsikas. Või noh, niimoodi ilmselt hellitavalt Peugeot' müügimehed oma number 208. kandvat mudelit kutsuvad. Otsa vaadates justkui oleks tegu ka autoga, katus peal, neli ratast all, tuled-kellad-viled ka küljes... Esmamuljel muigama paneb selle asja kartaautolikkus - pisikesed rattad on viidud võimalikult nurkadesse, et ikka koduperenaisel oleks lihtsam ostukeskuse parklas manööverdada, proportsioonidelt tundub ka miskit pisut mööda olevat, mis, seda kohe isegi välja ei suuda mõelda. Omamoodi veidra aktsendina mõjuvad kroomitud plastikust peeglikatted, justkui auto põhikliendina võiks eeldada Tallinna ühe idapoolsema linnaosa elanikke. Aga üldiselt välispidine mulje on siiski pigem positiivne, erinevalt näiteks Volkswageni toodangust on raatsinud konnasööjad ka disaineri palgata.
Kui juhiuks avada, siis tervitab kõigepealt odavailmelisest plastmassist, veidi harjumatu disainiga armatuurlaud - näidikud on pisikesed ning paiknevad üllatavalt kõrgel, keskel laiutab pigem Lõuna-Korea päritoluga muusikakeskusele sobiv suur puutetundlik ekraan, sellest jupi maad altpoolt võib leida lõpuks ka soojenduse opereerimiseks tarvilikud nupud. Viimaste asukoht tekitab tõsise küsitavuse prantslaste arusaamas ergonoomilisest disainist - jah, ilmselt kusagil kodumaa lõunaosas polegi neid nuppe eriti tihti tarvis, küll aga kargel põhjamaa talvehommikul on neid üpriski tüütu antud sektorist otsida. Soojendusest rääkides - autole on paigaldatud automaatne kliimaseade, millel eripärana puudub välja lülitamise võimalus. See aga tähendab reaalsuses külmaga sõitu alustades üsnagi pikka aega tüütult valju salongiventilaatori kuulamist. Autosse istudes leidsin üllatavalt lihtsalt enam-vähem talutava isteasendi, salong jätab isegi suurema mulje, kui võiks eeldada. Hoolimata sellest, et rool on ülipisike, jääb see ka kõrgeimas asendis pisut parema jala põlvele ette, õnneks aga on roolisambal püsikiirushoidja kang, mis vähemalt maanteel pisut leevendust toob. Roolist rääkides - selle disain toob meelde arvutimängukonsoolid, rool on pisike, veidi lõigatud alumise poolega, kahe soliidse ning vähe silma torkava plastikust kodara all paikneb kolmas, mis on kroomitud ning üsnagi veidra kujuga. Nahkkate, mida Peugeot ise reklaamib kui selles klassis ainulaadsena standardvarustuses olevat, jätab odava ja pigem kunstliku mulje, muljet ei paranda ka kontrastse niidiga teostatud õmblused. Näidikute paigutust väga kiitma ei kipu, üles tõstetud rooliga jäävad "kellad" täpselt rooli võru taha. Ka näidikute loetavusele saaks pisut ette heita, kirjadega üle külvatud spidomeeter nõuab pisut tähelepanelikumat pilku, õnneks on selle näit ka digitaalselt dubleerituna kahe suurema näidiku vahel. Tahhomeeter on teisest küljest jällegi täiesti toimiv ja tundub, et see on ka pisikese pööretejanuse mootori puhul vajalik instrument.
Mootori käivitamine läheb sujuvalt, keera aga võtit ning lõvikutsikas turtsatabki korraks ning jääb seejärel vaikselt nurruma. Tagurpidikäigu sisse lülitamine avaldab ühe huvitava lisa - auto on varustatud tagurduskaameraga, mille mõttekus nii väikese auto puhul on pisut küsitav. Aga tore lisa ikkagi. Mängleva kergusega hakkab auto veerema. Siduri tunnetus võiks veidi parem olla, kohta, kus see võtma hakkab, päris täpselt ei taba, aga iseenesest on autohakatise käsitsemine suhteliselt lihtne. Harjumist nõuab tugevalt ülevõimendatud rool ning käigukangi asukoht, kohas, kust käsi seda otsima langeb, laiutavad kaks üsnagi õnnestunud disainiga topsihoidjat. Tänavale pöörates ja gaasi vajutades üllatab pisikese mootori särtsakus, vähemalt linnas ei tohiks küll pisiauto kellelegi jalgu jääda. Gaasivajutusele järgnev toob muidugi muige suule, mitte küll kosmiliselt hea kiirenduse pärast, vaid meenuvad üheksakümnendad, kui sai äsja turule tulnud arvutimängu "Need for Speed" mängitud - sedavõrd reaalsuskauge tundub esmane sõidukogemus olevat. Paremat jalga ettepoole surudes kostub auto põhja alt vihane urin, mis kostuks justkui kõlaritest ning seejuures ka selle iseloom toob meelde pigem arvutimängu, kui reaalse auto. Pärast mõningast juurdlemist taban end mõttelt, et kõige rohkem võiks võrrelda häält tugevalt summutatud klassikalise inglise mootorratta häälega. Selles lihtsalt on midagi sarnast. Arvutimängu tunnet süvendab veelgi pisike ja üsna tuim rool ning pisut veidras kohas paiknev käigukang. Viimase kohta võib aga külvata kiidusõnu, harva kohtab eriti just odavamate-väiksemate autode juures nii täpselt liikuvat kangi, mis lausa kutsub käiku vahetama. Võrdluseks näiteks aastatagune sõidukogemus Hyundai i30-ga on lausa risti vastupidine - tolle auto puhul jäi vägisi mulje, nagu oleks kangi asemel mingi veider lüliti paigaldatud.
Kiitust võiks avaldada ka mootori ja käigukasti koos toimimise osas. Mootor tõesti sobitub käikudega üllatavalt hästi, linnas liikudes ei pea liiga usinalt parema käega vehkima, et mootor selles magusas pööretevahemikus hoida, kus see kõige lõbusamalt autohakatist liigutama võimeline on. Neljanda käigu puhul võib linnakiiruste juures rääkida küll suhteliselt rahulikust kulgemisest, kui veidigi uljamalt gaasi puudutada, järgneb kõigepealt kerge vibratsioon ning mootor kogub ka pöördeid esialgu suhteliselt laisalt. Pigem tundub mootor oma elemendis otsekäigu puhul olevat pisut legaalset linnakiirust ületava kiiruse juures. Vähemalt paistis, et kui spidomeeter kuuega algavaid numbreid näitas, reageeris auto gaasivajutusele oluliselt sujuvamalt. Eks ole see kõigi pisikeste mootorite häda, nagu selgus, siis antud eksemplari mootori töömaht on väiksem kui teispool ookeani toodetud tüüpilisel mootorrattal. Aga asjaolusid arvesse võttes hinde viis miinus võiks see küll minult teenida.
Vedrustuse koha pealt on asjad veidi vähem roosilised. Vedrustus on jäigapoolne, samas aga pigem tundetu. Teekonarustest tagaside võiks sellises suuruses auto puhul eeldatavalt konkreetsem olla. Auto hinnasegmenti meenutavad ka auklikul tänaval sõites kaootiliselt põhja alt kostuvad kolksud, neid küll polnud ülemäära palju, aga kõrv siiski need kõrvalise helina registreeris. Pidurid on harju keskmisel tasemel, küll aga hakkas liigusinalt toimetav ABS veidi häirima, juba vihmamärjal teel usinamalt pedaali pressides andis see endast üsna varakult märku. Positiivse asjana võiks mainida võimalust lülitada nupust välja veojõukontroll. Kuna õues siiski hetkel plusskraadid ning libedust kusagil kohata ei õnnestunud, ei oska hetkel ka selle toimimse kohta midagi pajatada.
Kokkuvõtteks võib öelda et tegu oli oodatust isegi veidi parema autoga, millel on mõningad veidrad kiiksud ning kui arvutimänge meelde toov nostalgiatunne kõrvale jätta, on üldmulje asine. Põhiliselt linnas perenaise ostukäruna toimima sobib lõvikutsikas suurepäraselt, maanteel pikemaid otsi tehes muutub see aga ilmselt kiiresti väsitavaks, eelkõige suhteliselt suure sõidumüra ning mitte just kõige ergonoomilisema salongikujunduse tõttu. Hubasusele kaasa ei aita ka odavailmeline ning kohati liigselt silmatorkav plastik. Kapoti alla kiigates sai ka selgeks, miks meenutas lõvikutsika nurrumine pigem mootorratast - esialgu poleks ma osanudki arvata, et mootoril on ainult kolm silindrit. Kõigest hoolimata on tegu ühe täiesti tubli lõvikutsikaga, mitte malbe kiisukesega, kes tunneb end linnatänavatel võib-olla ülepakutultki peremehena.
