Viis idiootset harjumust, mis kohalikke roolikeerajaid kimbutavad

Mõne aja eest ühel nädalavahetusel viis tee mind mööda Tallinn-Tartu maanteed põhjapoole. Kuna tegu oli suhteliselt varajase laupäevahommikuga, siis liiklus eriti tihe just polnud, aga umbes poolel teel hakkas see tihenemise märke ilmutama ning peale mõningaid seiku avastasin end klassifitseerimas kaasliiklejaid. Või õigemini nende häirivaid ning kohati lausa idiootlikke harjumusi.

Harjumus number üks - ühtlase kiirusega kolonnist viimase autona möödasõidu alustamine. Pikemat otsa sõites on täiesti mõnus abivahend püsikiirushoidja - sätid aga peale, lased muidu enamasti kramplikult mingis veidras väärasendis oleva parema jala lõdvaks ning naudid lõpmatuna tunduvat asfalti. Enamasti ma seda võimalust ka kasutan, eeldusel, et minu ees on tühi tee või siis eessõitja ei põe kohutavat vibratsioonitõbe, mis sunnib teda vahetpidamata kiirendama ning seejärel jälle aeglustama. Vahel tekib sappa veel mõni kannatlik ning viisakas kodanik, kes suudab lubatu piiril kiirusega sõita. Ning varem või hiljem toob pilk peeglisse endaga kaasa portsu meelelahutust - hoolimata sellest, et nähtavus ette on olematu, suudab rivi viimane auto ikkagi alustada kogu kolonnist möödasõitu. Enamasti pimedas kurvis või kusagil mujal eriti idiootses kohas. Päris paljudel juhtudel on selleks möödasõitjaks mõni kaubik ning juhikohal istub just äsja load saanud naga, nokamüts uhkelt peas ning tunked seljas. Kaubikul kiri a la "Espak Ehitus". Enamasti ajukääbikud küll umbes poole möödasõidu peal avastavad, et nüüd on viimane aeg silmad kinni pigistada, rist ette lüüa ning seejärel suunda näitamata kiiresti oma ritta tagasi kolida, lootuses, et seal liikuja ehk on nii viisakas ja suundub oma autoga eest ära kraavi.

Täpselt sellise idioodiga kohtusin ka tol laupäeval. Rivis oli oma kümmekond autot, kõik liikumas ühtlaste pikivahedega ning eesliikuja tempos, mis tol hetkel umbes üheksakümmend viit kilomeetrit tunnis tähendas. Rivi lõppu maandus üks must Audi ning hetk hiljem alustas möödasõitu, avastanud, et juba tuleb keegi vastu, keeras ta lihtsalt julmalt rooli paremale, sõitis umbes kümme sentimeetrit minu auto vasakust esinurgast eespool rivile vahele, sundides mind otsasõidu vältimiseks järsult pidurdama ning alustas hetk hiljem juba möödasõitu järgmistest autodest. Seejuures ei paistnud teda morjendavat ei idiootliku manöövri peale tulnud pikk signaalivalang ega läbi akna paistev rahvusvaheliselt mõistetav žest. Rääkimata sellest, et veel pool tundi hiljem täitis minu autot korralik ning mahlaste väljenditega pikitud kirumine.

Harjumus number kaks - "ma pean enne kiiruskaamerat lihtsalt igaks juhuks oma kiiruse vähemalt kümme kilomeetrit tunnis lubatust madalamaks pidurdama." Sellist käitumist võib täheldada enamasti väikeautode taga sõites. Nissan Micra, Honda Jazz, Dacia Logan, Kia misiganestanüüdoligi... Ilmselt võib seda seletada tüüpilist väikeauto ostjat profileerides - mees või naine, vanust vähemalt 60 eluaastat, auto mugavusest, dünaamilistest näitajatest ning välimusest palju tähtsam on selle hind ning ülalpidamiskulud. Vähemalt on sellel kodanikul enamasti olnud oidu oma päevinäinud Ford Sierra saata sinna, kus see kuulub ning soetada endale veidi uuem sõiduvahend, lihtsalt selleks, et säästa kaasliiklejaid küljest pudenevate tükkide tekitatud kahjust. Ja kuna pension meie vabariigis just suurem asi pole, siis täiesti arusaadavalt on ka tähtis vältida ka üleliigseid kulutusi. Mis võiks veel parem olla, kui auto, mis automüüja ning autosid hästi tundva naabrimehe sõnul maanteel alla viie liitri kütust rüüpab, evides seejuures dünaamilisi omadusi, mis 19. sajandi lõpul oleks auruvedurile silmad ette teinud. Ja kuna keegi parteist, mida pensionär nagunii kunagi ei vali (sest "pinssi" nad ju tõsta otseselt ei luba ning tasuta ühistransporti ka ei propageerinud), on sättinud maanteele üles need neetud kiiruskaamerad, mis ähvardavad viimasegi kopika rahakotist röövida, siis tuleb ka omajagu ettevaatlik olla. Pealegi, seesama naabrimees kunagi mainis, et ega auto spidomeeter õiget kiirust näita, täpselt küll ei mäleta, kummale poole see valetab, aga igaks juhuks tuleks selle halli kasti läheduses kiirus maha võtta. Kuigi ma tavaliselt eelistan võimalusel kulgeda ühtlases tempos ning mitte mööduda eessõitjatest, siis sellised väikeautod ajavad lõpuks ka minul harja punaseks. Lihtsalt sellise taga sõites kipub suur osa tähelepanust kuluma eesõitja piduritulede jälgimisele, mis iga kurvi või kiiruskaamera ees põlema süttivad.

Harjumus number kolm - pimedas sõitmine, kõik autole paigaldatud valgustusseadmed hiilgamas. Eriti sügise ja pimedate ilmade tulekuga kipuvad sellised tüübid häirivaks muutuma, vahest lausa nii häirivaks, et tekib kiusatus peatuda ning teha "hoolivale kaasliiklejale" füüsiline noomitus. Pole eriti harv juhus, kus maanteel tuleb vastu auto, millel lisaks lähituledele ka udutuled või veel ekstreemsemal juhul ka päevatuled põlemas. Tulede vilgutamisele reageerib tavaliselt juht kaugtulede sisse lülitamisega, ilmselt arvates, et mind häirivad sisse lülitatud kaugtuled. Ilmselgelt on nende jaoks normaalne sõita pidevalt sisse lülitatud udutuledega. Veel hullem näide on sadulveokid, millele on paigaldatud hulk kõikvõimalikke legaalseid ning mittelegaalseid valgusteid, mida siis juhid miskipärast pidevalt sisselülitatuna hoiavad. Eriti hull on olukord siis kui vihma sajab, praktiliselt iga teine vastutulev auto suudab sind korraks pimestada.

Harjumus number neli - parkimine kus juhtub ning kuidas juhtub. Lühidalt kokku võttes võiks selle harjumuse ohvreid iseloomustada ühe sõnaga - parkimismeister. Küll pargitakse kõnniteele, seal, kus see pole lubatud, küll pargitakse hooviväravate ning sissesõitude ette, küll pargitakse keelumärkide alla, küll otse ristmikunurkadele. Umbes kaks-kolm aastat kulus selliste parkimisgeeniustega võitlemiseks, et päevasel ajal oleks võimalik oma koduväravast sisse ning sealt välja sõita. Palju paremad parkimismeistrid aga on autoga sõitvad koduperenaised, kel tihtipeale ka lapsed tagaistmel sõitmas on. Nemad kipuvad oma parkimismeisterlikkust eriti demonstreerima kaubanduskeskuste parklates. Tüüpiline pereema poeskäik - kõigepealt tuleb sõita poe uksele võimalikult lähedale, valida kindlasti koht kahe juba parkiva auto vahel, soovitatavalt tuleks valida veel ka selline koht, kus hädavaevu võimalik on end autost välja manööverdada. Ning peale parkimist tuleb hoolitseda selle eest, et mürsikud tagumised uksed ikka võimalikult suure hooga lahti lajataks, soovitatavalt ka nii, et need ka kõrval parkijate auto külgedele märgi jätaksid. Poes käidud, tuleb kogu protseduuri korrata vastupidises järjekorras ning seejuures loota, et ehk on vahepeal kõrvale parkinud keegi uus. Tundub, et tegu on omalaadse territooriumimärgistamisega, umbes nagu kastreerimata isased kassid seda kipuvad tegema. Aga võimalikult kõrgele väljutatud uriinijoa asemel kasutatakse toorest jõudu ning autouksi.

Harjumus number viis - teetöödel või mujal ajutistest kiirusepiirangutest mitte kinni pidamine. Järjekordselt meie kodulinnas toimuvat teeehitusorgiat lühema nimetusega "Tartu Idaringtee laiendus" mööda sõites leidsin, et peaks ka meil kehtestama teeehitusalas kiiruse ületamise eest reaalsed ning karmid karistused. Nagu USAs, ületad ühe korra kiirust - jääd lubadest ilma, ületad korduvalt kiirust, pistetakse kuuks ajaks pokri. Lisaks sellele, et lõhutakse enda autot, lõhutakse ka teiste autosid. Esiklaasi kivi saades olin päris õnnelik, sest klaas vajas nagunii vahetust ning kaskokindlustus oli nõus selle kompenseerima. Nii palju õnnelik aga ma enam polnud, kui ühel päeval autot pestes avastasin, et üpris tiheda teeehitusorgia läbimise tõttu on auto nina peaaegu sama hästi kui liivapritsist läbi käinud. Ning seda ilmselt ka tänu nii mõnelegi kannatamatule, kes killustikuklibuga kaetud teel mööda sõita soovis.

Lollide harjumuste või siis ülima nahaalsuse väljundite nimekiri kindlasti ainult nende viie ilminguga ei piirdu. Aga vast esialgu aitab ka nendest.

Viis põhjust, miks omada rauast autot

Eile hommikul sõitsin tööle. Nagu igal hommikul enamuse aastast. Sama teed mööda, nagu ülejäänud üksteist kuud aastas. Tee on pähe kulunud, tead juba, milline foor kannatab pikemalt sealt alt läbi veeremist, kus tuleb teise-kolmandana foori alla jõudes parempoolset pedaali intensiivsemalt vajutada, et liiga aktiivne mundrikandja, kes tee kõrval autos passida armastab, sinuga varapunase fooritulega ristmiku ületamise pärast pahandama ei hakka. Ja siis see juhtus - märgi "anna teed" alt veeres stoilise rahuga mulle risti ette vana Audi. Hüppasin kahe jalaga piduripedaalile, lasin paraja törtsu signaali ning mida tema tegi - jätkas sama uimaselt oma teed.

Vahel siiski tuleb ette ka üllatusi. Küll ei tööta foorid, küll, ei tunne liiklusmärke teised samas linnas kulgevad kodanikud. See panigi mind mõtlema, et kaasaegse sõiduautoga linnatänavatel liiklemine on ülesanne ainult masohhistidele. Ja sellest järeldus - tuleb sõita vana ning veel raskest rauast valmistatud autoga.

Põhjus number üks - hoolimatud või ebaadekvaatses seisundis kaasliiklejad. Linnakiirusel kokkupõrkel on tunduvalt suurem tõenäosus avariist väiksemate kahjudega pääseda raskemal ning tugevama konstruktsiooniga sõidukil. Tõelised autofännid võivad siinkohal teatada, et aga vanasti olid autod ju kergemad ning seega ka nõrgema konstruktsiooniga. Võtke kasvõi Volkswagen Golf - esimese põlve auto kaalus seitsmekümnendate lõpul välja tulles napilt alla üheksasaja kilo, viimane Golf kaalub aga poolteist tonni. Millest tuleneb tegelik kaaluvahe? Igatahes mitte sellest, et autotootja oleks kere külge rohkem või paksemat plekki kinnitanud. Pigem tuleb kaaluvahe igasugu mugavus- ning turvavarustuse lisandumisest - kolmekümne aasta eest ei olnud autodes kümmet turvapatja, püropadruniga turvavööde eelpinguteid, mitmeteistkümne kõlariga stereot, igasuguseid elektrividinaid ning ka müraisolatsiooni kohta küsiti "mis see on?" Kere enda tugevus vastu panemaks pisikõksudele on kordades vähenenud. Eelkõige karmistunud turvanõuete tõttu - autotootjad nimetavad seda nähtust kontrollitud deformatsioon. Nägin mõne aja eest, kuidas olid kokku põrganud kaasaegne auto ning tema umbes kolmkümmend aastat vana sugulane. Kui vanemal autol oli kergelt kõver ainult kaitseraud ning katki üks esituleklaas, siis uuemal sõidukil oli purunenud kõik, mis vähegi esiosas puruneda sai - plastipuruga oli kogu tee kaetud, kõik esiosa plekid olid vähemalt kergelt deformeerunud, avanenud oli turvapadi. Kui nüüd lüüa kokku remondiarved, siis julgen pakkuda, et uue auto taastamise kulud on vähemalt oma viis-kuus korda kõrgemad.

Põhjus number kaks - parklamõlgid. Kellel meist poleks ette tulnud situatsiooni, kus ostukeskuse parklasse autot parkides maabub sinnasamma kõrvale pereema koos oma paari põngerjaga, lajatavad kõik uksed kahte lehte pärani ning seejuures mõlgivad ära vähemalt ühe kõrvale pargitud auto külje. Osalt võiks süüdistada selles kitsaid parkimiskohti, aga enamasti siiski hoolimatust teiste inimeste vara suhtes. Parkimiskohtade laiuse määrab ilmselgelt tõsiasi, et maa on kallis ning mida enam õnnestub kitsukesele maalapile kohti tekitada, seda enam on ka sinu asutusele kasumit toovaid potensiaalseid kliente. Hoolimatust võib ehk seletada sellega,  et valdava enamuse jaoks on auto mingi lihtne tarbeese, umbes nagu hambahari - kui vana ära kulub, ostetakse uus. Ei saada aru sellest, et inimestele, kes oma autost hoolivad, hooldavad seda õigel ajal, mitte ei remondi ainult siis, kui tõesti enam midagi üle ei jää ning üritavad selle välimust hoida ka vähemalt viisakana, käib selline suhtumine tõsiselt närvidele. Minu isiklik seisukoht on see, et parkalamõlgid on koledad ning tüütud. Lisaks on nende eemaldamine kallis ning seni, kuni järgmine päev sulle kõrvale sõidab järgmine samasugune pereema, ka täiesti mõttetu. Ning nii me sõidamegi ringi igapäevaselt mõlgitud ning roostetavaid täkkeid täis autodega, kuna neid pisiasju lihtsalt pole mõtet lasta korda teha.

Põhjus number kolm - teeremondist tingitud vigastused. Võin ausalt öelda, et kuna sel suvel on olnud päris palju sõitmist teeremondi piirkondades, on igapäevasõitudeks tarvitatava ökoauto kapott kaetud kivitäketega, sinna-tänna on siginenud kivitabamusest mõni pisike mõlgikegi. Seda kõike tänu moodsale roheliste poolt ette kirjutatud värvitehnoloogiale. Vanasti, kui autosid veel rauast tehti, oli käibel ka veel lahustipõhine värvimistehnoloogia, värvikiht oli paksem ning elastsem, juhuslikud kivitabamused vigastasid seda vähem. Nüüd piisab juba suuremast kruusaterast, et värvile jälg jätta.

Põhjus number neli - tehniline lihtsus. Rauast auto puhul pole just palju asju, mis sind nöökida saaks. Mehhaaniline jagaja, karburaator, minimaalne elekter ja kõik. Diisel? Mis diisel, diisliga töötavad ainult põllumajandusliku tehnika esindajad. Moodsa auto puhul - miljon andurit, kilomeetrite jagu juhtmeid, sissepritsesüsteem, mille toimimisest sai ehk heroiiniuimas insener aru ainult siis, kui ta selle välja mõtles, igasugused imevidinad, mis on omavahel seotud ning millest ühe rikke puhul ka ahelas järgmine ei pruugi töötada. Või siis loomulikust kulumisest tingitud müstilised vead, mida mõnikord jäädki taga ajama. Ja mille tõttu nii mõnigi kord auto lihtsalt järgmise lolli leiab, kes selle pahaaimamatult saksa kirikuõpetaja pühapäeval jutlusel käimise sõiduvahendi pähe endale soetab.

Põhjus number viis - rauast autol on hing. Iga rauast auto on omamoodi, ajapikku on tekkinud neile kiiksud, mida sa oled tundma õppinud, tead, kus mingi asi kigiseb või nagiseb, tead tema veidrusi, oskad arvestada asjadega, mis võiks su tee äärde jätta. Millal teie viimati tundsite auto käivitamisel väljalaskest tulevat põlemata bensiini tuttavat lõhna? Millal mõtlesite selle peale, et nagisev armatuur on tegelikult üks äärmiselt meeldiv heli, mille puudumisel midagi lausa viltu oleks? Lisaks disain - kui veel tehti rauast autosid, siis tegid tõsist tööd ka disainerid. Hetkel tundub, et enamik autotootjaid ostavad disaini sisse ühest allikast, kus siis disainer minimaalselt järjekordse mudeli disaini mudib, et päris plagiaadis süüdistada tootjat ei saaks. Miskipärast jätab mind täiesti külmaks enamiku tänapäevaste sõidukite disain. Nad lihtsalt näevad nii igavad ning ühtemoodi välja. On muidugi ka erandeid, aga enamasti need kuuluvad ka eksootide ridadesse, mida tavakodanik endale nagunii soetada ei jõua - Morgan on ehk üks markantsemaid näiteid. Palju te ikka teate autotootjaid, kes veel tänapäeval kere puidust sõrestikule koostavad, käsitsi puupakul keredetaile plekist välja vasardavad või ehtsast Connoly nahast sisu käsitsi õmblevad. Ja soetamiseks peate endiselt istuma aastaid järjekorras ning ootama, kuni teile mõeldud eksemplar lõpuks koostamisele jõuab.

Kella vaadates jõuabki varsti kätte aeg, kus peaks õue minema ning ajama käima veel tõsisest rauast tehtud auto, vaatama peeglist tuttavat sinise suitsu pahvakat, mis iga külmkäivitust saadab, tõmbama kopsud põlemata kütusest imalalt läbi imbunud õhku täis, keerama tööle raadio, mis esitab muusikat ajast, kui veel muusikat tehti ning sõitma linna peale veel viimaseid ilusaid ilmu nautima.

Eesti liiklus on täiesti viisakas...

... Võrreldes Läti, Leedu ja Poola liiklusega.

Ühel juunikuu hommikul pakkisime kaasaga asjad auto pagasiruumi ning mõtlesime, et suundume lõunasse. Ei, mitte Sharm-el-Sheikhi, millest on saanud kõigi kohalike „grillkanade“ Meka. Planeeritud oli ühte Kesk-Euroopa autotrippi juba ammu, algselt Ungarisse, seejärel peale osade kodanike plaanide muutust ning juba ainult kahekesi, Slovakkiasse.

Umbes lõuna paiku sai ületatud Läti piir ning esimese asjana tervitasid meid lõunanaabrite „heas korras“ teed. Paarkümmend meetrit piirist tervitas keset teed ikka selline pommikraater, et tekkis korraks küsimus, kas lõunanaabreid on viimasel ajal tuumasõda tabanud ning ehk on ohutum ots ringi pöörata ja tagasi sõita. Valkast suundusime Riia poole ning veidral kombel läks tee järjest kitsamaks ning auklikumaks. Olin kujutanud ette, et Riia maantee peaks olema vast enam-vähem Tallinn-Tartu maantee mõõtu, vast ainult kehvemas seisus, aga see jalgraja ning külavahetee vahepealne moodustis suutis mind tõsiselt üllatada. Et reis veel põnevamalt teelistel sujuks, olid Läti teemeistrid osanud huvitaval kombel luua magistraaltee nii, et see absoluutselt läbi iga teelejääva asula kulges ning seejuures ka muidugi asulasisest kiirusepiirangut evis. Lisaks, et trippi veelgi huvitavamaks muuta, algas veidi peale Valmierat teeremont. Või kui täpne olla, siis üles olid riputatud teeremonti tähistavad märgid, küll aga oli tee ise kaetud täiesti peegelsileda asfaldiga ning ühtki teetöölist seal küll märgata ei õnnestunud.

Hoolimata teetööde tõttu kehtestatud kiirusepiirangutest tundus kõik suhteliselt graafikus kulgevat. Häirima kippusid mõningad (pigem kõik) kohalikud, kes ei paistnud vähendatud sõidukiiruse nõudest põrmugi hoolivat. Tee viis metsa vahelt läbi ning silmasin keset maanteekraavi Volkswagen Passatit. Kummalisel kombel oleks auto justkui sinna tõstetud, ühtki jälge, mis viitaks selle kraavi  sattumise teekonnale, silma ei hakanud. Auto juures polnud ka ühtki hingelist ning see oleks justkui juba pikka aega kraavi pargitud.

Järjest rohkem ilmus teele konarliku teekatte eest hoiatavaid liiklusmärke ning tekkis küsimus, et ehk peaksid lätlased hoopis hakkama paigaldama märke, mis hoiataks liiklejaid sileda teekatte eest. Vähemasti kuluks neid vähem. Hoiatavaid märke jagus ka Riiale lähenedes alanud neljarealisele maantelõigule. GPS hakkas varsti teatama, et teelt tuleb maha keerata ning otseloomulikult sõitsime algatuseks õigest mahasõidust mööda. Pole hullu, mis kehvasti see uuesti – järgmiselt mahasõidult maha, tiir üle tee ning tuldud teed mööda tagasi. Nüüd sai õigel mahasõidul ära pööratud ning suund Kaunasele võetud. Liiklus muutus tihedamaks ning raskeveokite hulk teel aina kasvas. Tee ise õnneks oli päris sile. Ning siis – eespool sõitvad autod hakkasid järjest aeglustama ning lahti läks meeletu sõelumine. Kui jõudsime eespool sõitnud veoki sappa, sain ka aru, mis toimub – keset suurt maanteed ukerdas traktor! Peale mõningat sabas sõitmist õnnestus traktorist mööduda vaid selleks, et mõne hetke pärast avastada end järgmise sabast. Õnneks märkasime parklasilti ning otsustasime teelt korra maha pöörata.

Parkla ise oli korralikult täis lagastatud, nurgas seisis üksik raskeveok ning putka, milles ilmselt kunagi oli asunud kauplus või söögikoht, oli suletud. Puhkasime paar hetke, otsustasime autos kohad vahetada ning edasi sõita.

Liiklustihedus kasvas veelgi ning märkamatult ületasime Leedu piiri. Nägin tee ääres veidrat liiklusmärki, kus ilustses punasega ääristatud kolmnurgas must punkt. Kõrval oli leedukeelne silt, mida parima tahtmise juures suutsin dešifreerida kui „avariiohtlik teelõik“. Vaatasin korra peeglisse ning nägin tagant lähenevat kaubikut ja hetk hiljem oli see juba minu ees teed mõõtmas. Vaatasin spidomeetrit, kiirus oli täiesti lubatu ülemisel piiril, kehitasin õlgu ning jätkasin sõitu. Möödus järgmine auto, seejärel veel järgmine. Tundus, nagu ma seisaks keset teed jalus. Vahepeal oli sõiduridu eraldav katkendjoon asendunud pidevaga. Sappa oli tekkinud järgmine auto ning üle pidevjoone ta ka möödus. Ka vastassuunas tundus toimuvat samasugune sõelumine. Eespool alustasid kaks autot üheaegset möödasõitu, seejärel hakkas üks möödasõitjatest mööduma teisest. Vastutulija tõmbus kokkupõrget vältides teepeenrale.

Leedukad armastavad jubedalt maanteedel ohutussaari, tähistatakse need siis oranžide teivastega ning kaasas käib enamasti ka numbrit „70“ kandev märk. Kohalikel tundub muidugi nii saartest kui kiirusepiirangust sügavalt ükskõik olevat, möödutakse kus juhtub, ignoreeritakse kaasliiklejaid, tekitatakse suvalises kohas kolmas rida. Ühes samasuguses kohas oleks õnnestunud peaaegu ninapidi kokku saada tõelise madallennul kamikazega. Ohutusaarele lähenes teiselt poolt nimelt raskeveok ning selle tagant sööstis ümber saare ilma igasuguse hoiatuseta must Audi. Viimasel hetkel sooritatud „põdratest“ päästis meid ning autot, Audi jätkas meie selja taga arutut kihutamist. Tundub, et sai dešifreeritud ka selle veidra liiklusmärgi tähendus – ilmselgelt hoitas see idiootidest kaasliiklejate eest.

Kell oli märkamatult jõudnud õhtusse ning olime ületanud Poola piiri. Märgates tee ääres silti „Free Internet“, otsustasime korraks kõrvale tõmmata ning leida omale öömajaks mõne kämpingu. Kõigepealt uurisin GPSi, lähim kämping, mida näidati, asus viiekümne kilomeetri kaugusel ning sedagi vales suunas – Leedus. Ka kiire internetiotsing ei andnud eriliselt rohkem lootust, leidsime lähedal asuvast Suwalki nimelisest linnast Holiday nime kandva hotelli, kus tundusid hinnad täiesti pädevad olevat ja otsustasime sinna siirduda. Väljas oli märkamatult pimedus maad võtma asunud.

Kohale jõudes tervitas, hoolimata internetis kohatud reklaamist „avatud 24/7“, suletud vastuvõtulaud ning ringi vaadates ei hakanud silma ka personali. Vastuvõtulaua ukselt võis lugeda silti, mis teatas, et külalisi võetakse vastu kella 21ni. Ringi vaadates peale paari üksiku külastaja ei paistnud hingelistki olevat. Kolisime autosse ning otustasime edasi sõita, kuna olime eelnevalt märganud ka kämpingule viitavat silti.

Kämpinguviitasid järgides jõudsime kohaliku küla vahele. Otse meie ees laius kohalik kõrts, paremale jäid majad ning vasemale miski, mis meenutas metsa. Kämpingut ei paistnud kusagil. Pidasime aru ning otsustasime kõrtsi uurima minna, et kus see kämping olla võiks. Kõrtsi poole astudes leidsin imepisikese viida, mis suunas vasakule ning millele kirjutatud tekstist võis aru saada, et see kämpingut osutab. Istusime autosse ning sõitsime osutatud suunas. Vast kilomeetri järel jõudsime mingi tõkkepuuga varustatud värava taha, asutus, mis tõkkepuu taha jäi võis olla endine koonduslaager või siis teoreetiliselt ka omal ajal olnud peavarjuks suviti pioneeridele. Igatahes oli vaatepilt suhteliselt masendav, aga tundus, et kämpingu me leidnud olime. Ronisime autost välja ning kõmpisime ühest lahtisest väravast sisse lootes leida mingisugustki tüüpi, kes võiks midagi teada kämpingu korraldusest. Märkasime eemal puude all kaht ratastel suvilat, eespool olevas põles valgus. Otsustasin uurida, et ehk peatujad teavad, kas võib sinna ööseks jääda. Ratastel suvila omanikeks osutus saksa vanapaar, kes teatasid, et jah, telgi võib üles visata, aga õhtul tuleb keegi raha korjama. Auto eest pidavat küsitama 25 zlotti, aga taat arvas, et ehk maksab telgikoht vähem. Tänasime, kõndisime auto juurde ning sõitsime sisse. Parkisime auto tagumisse platsinurka ning panime telgi püsti. Kuna väljas oli päris pime ning väsimus võttis võimust, kolisime telki, tegime omale õhtusöögiks paar võileiba ja kolisime ära magama.

Hommikul ärkasin selle peale, et telgis oli umbne, palav ning minu kõrval polnud kedagi. Kiikasin kella, kell näitas mõnda minutit peale üheksat. Vaatasin mobiili, selle kell näitas alles tund varasemat aega, siis tuli meelde, et oleme Poolas ning ajavöönd on teine. Vahepeal oli ka kaasa telgi juurde tagasi jõudnud, teatas, et on juba kaks korda ujumas käinud ja saksa pensionäridega natuke lähemalt tutvust sobitanud. Need olla ka just Eestis käinud ning nüüd tagasi koduteel. Olevat kirunud kohutavalt Läti teid ning kiitnud ilusat loodust. Panin riidesse, kolisin telgist välja ning otsustasin ka ujuma minna.

Ringi vaadates avastasin, et koht, kuhu olime sattunud ei näinudki päevavalguses nii masendav välja. Järve ääres oli jahisadam, teisel pool vett paistis olevat järgmine, päike helkis peegelsiledalt järvelt vastu ning maailm tundus olevat ilus. Laskusin jahedavõitu vette, ujusin paar ringi ning ronisin purdele end kuivatama. Sadamas oli välja istuma asunud kohalik noormees, otsinud välja kitarri ja asunud mängima midagi, mis meenutas kaugelt kuulduna natuke mustlasromanssi. Natuke kuivanuna kõmpisime telgi juurde tagasi ning asusime hommikusöögiks putru keetma, ise rõõmustades, et tasuta öömaja kohta pole kohale midagi ette heita. Peale esimest lusikatäit putru tõdesin kurvastusega, et see oleks veelgi maitsvam, kui oleksime taibanud kaasa võtta ka soola, aga sprotikonserv aitas seda natuke maitsestada ning lisasime soola oma järgmise päeva shoppingulisti. Saanud söödud, hakkasime just mõtlema pakkimise peale, kui korraga kakerdas ei tea kust välja kohalik mees, tegi meile poola keeles ning käte-jalgade abil selgeks, et tahab meilt telgi eest saada 20 zlotti ja venitas raha vastu võttes ning tšekki kirjutades vaevaliselt „thääänk juuu“. Pakkisime asjad kokku, istusime autosse ning võtsime suuna Krakowile, lootuses õhtuks sinnakanti jõuda.

GPS näitas Krakowini jäänud vahemaaks natuke pealt viitsada kilomeetrit ning arvestuslikult pidime õhtul kuue paiku sinna jõudma. Tehnoloogia on tore abimees, aga kui see panna arvestama mingi vahemaa läbimiseks kuluvat aega Poola teedel, siis kahjuks jääb see natuke jõuetuks. Poolakad tunduvad olevat liiklust korraldades kas natuke nõdrameelsed või siis otse vastupidi geeniused ning lihtsalt meile kui juhmidele turistidele jäävad poola liikluskorralduse peened eripärad mõistmatuks. Näiteks armastavad nad täiesti viisakale teele suhteliselt müstilisse kohta riputada korraga kiirust 70 km/h piirava märgi. Lõpetavat märki, ega selle mõjualast aimu andvat tahvlikest aga mitte. Vahel asendub number 70 ka märgil numbritega 50 või 40 ja seda ikka kõige veidramas kohas, kus silmnähtavat põhjust kiirust piirata pole. Ka asulapiirist teada andvad märgid on paigutatud enamasti kohta, kus maanteekiiruselt asulasisesele lubatule pidurdamine on vaevaline, näiteks keset järsku langust või pimeda kurvi taha. Lisaks sellele armastavad nad otse kiirust piirava märgi taha riputada kiiruskaameraid. Aga vähemalt teoreetiliselt on Poola maanteedeamet viitsinud vaeva liikluskorraldusega näha.

Praktikas liikluskorraldusvahenditest paljut ei hoolita. Kiirusepiirangu märgid tunduvad kehtivat ainult kas lollidele turistidele, nagu meie, või siis vahel harva märkasime ka mõnd üksikut kohalikku pensionäri neist kinni pidavat. Pidevjoon pigem annab soovituse eessõitjast möödumiseks ning topeltpidevjoon lausa tungivalt käseb seda teha. Tundub, et iga poolaka elu suurimaks unistuseks on saada omale püstitatud kusagile maantee äärde isiklik rist. Neid paistis igal sammul jätkuvat. Õnneks on enamik teid piisavalt laiad, et sõita serva pool ning jätta keskele vaba rada, kus kohalikud ralliässad saavad suvalises kohas liiga aeglaselt liikuvast  (loe: ainult natuke ubatud kiirust ületavast) kaasliiklejast mööduda.

Kell oli märkamatult kaks saanud, teel olime olnud üle kolme tunni, ent Krakowini tundus olevat maad pea samapalju kui hommikulgi. Õigupoolest polnud me veel jõudnud Varssavinigi, teeviidad näitasid ka sinnani veel sadakond kilomeetrit. Auto tagaosas kostus aeg ajalt kahtlasi kiiksatusi, arvasin, et ehk nagiseb tagaiste või midagi pagasiruumis.

Tunnike hiljem olime jõudnud Varssavi eeslinna. Hullumeelsena tundunud liiklus hakkas tunduma veel hullumeelsem ning lisaks pidime omavahel kohad vahetama, kuna hommikust saati praktiliselt olin nautinud kõrvalistet. Leidsime ühe kaubanduskeskuse parkla, sõitsime sinna ning otsustasime väikese pausi teha ja korra poes käia. Taamal terendas kahtlaselt tume taevas. Peale tunnikest kaubanduskeskuses avastasime, et vahepeal kallab õues nagu oavarrest, kohale oli jõudnud korralik äikesetorm. Kuna aeg pigistas takka, istusime autosse ning hakkasime edasi sõitma. Miskitmoodi jõudsime elusalt teiselepoole Varssavit ning otseloomulikult ei saanud kõik ju nii roosiliselt sujuda, kui senimaani – ees terendas teeremont. Kiirtee see osa, kus varem oli mahasõit, mis viis Krakowi teele, oli maatasa lammutatud ning lisaks kõigele arvas GPS, et me peaks ikka üritama tagasi pöörata. Otsustasin nõuandeid eirata ning edasi sõita, pöörasin lõpuks Varssavist piisavalt eemal ühe väiksema asula vahele, et natuke kaarti uurida ning kuidagi tagasi Krakowi peale suund leida. Vaatasin kella, oleksime pidanud juba esialgse arvestuse kohaselt kohal olema, aga meie polnud veel eriti palju Varssavist kaugemale jõudnudki. Pidasime natuke omakeskis aru ning otsustasime, et kui oleme jõudnud Radomisse, siis otsime omale öömaja ning jääme sinna. Peale veel poolt tundi mööda külakesi seiklemist sinna ka jõudsime ning leidsime tee äärest päris luksusliku kolmetärnihotelli, mis maksis vähem, kui Eestis kämpingukoht! Jäime ööseks sinna peatuma ning mugavusi nautima.

Hommikul leidsime, et selle asemel, et otse Krakowisse sõita, võiks teha väikese ringi ning käia ära ka Auschwitzi koonduslaagrisse tehtud muuseumis. Selle külastamine on tasuta ning tasuta atraktsioonidest ei maksa ju kunagi ära öelda. Lisaks ring tuli ainult mõnikümmend kilomeetrit pikem. Eeldatavasti ei võta ka sinna jõudmine enam nii kaua aega kui eile, sest Varssavit ümbritseva tohuvapohu olime ju selja taha jätnud.

Oi kuidas ma eksisin. Kui olime Krakowisse viivalt kiirteelt maha keeranud algas teeremont ning olematus seisus kitsas tee koos 40 km/h kiirusepiirangu ning vaheldumisi liiklust läbi laskvate fooridega kitsamatel kohtadel. Ühe sellise foori all tuli mingi kohalik mees, andis meile külmkapimagneti ning hetk hiljem tuli ja korjas selle jälle ära. Miski jutt kaasas olnud paberilipakal justkui viitas kohalikule kirikule ja ainus arusaadav osa sellest oli „8 zl“. Ilmselt koguti sellisel moel siis kohalikule kirikule annetusi. Teel avastasime ka fakti, et väiksemad tanklad on nädalavahetuseti kinni ning kohalikud jänesed on üpriski julged ning nosivad rahulikult rohtu tanklas peatuvate rekkade vahel.

Aega kulus planeeritust ehk grammike rohkem, aga pärastlõunal me ka Auschwitzi jõudsime. Parkida õnnestus tagumise värava lähistele tasuta parkasse ning mõnesaja meetri jalutuskäigu järel jõudsime peaväravani. Esimese veidra asjana panin tähele, et koonduslaagrist on tehtud tõsine turistilõks – püsti on kiirtoiduputkad, värava taga grillitakse ning lapsed taovad palli. Üllatuseks avastasime, et enne kella kolme üksikkülastajad ilma giidita sisse ei pääsegi, küll aga pole giidi vaja Birkenau laagri jaoks. Birkenausse viis sealtsamast parklast tasuta buss. Astusimegi bussi, et käia enne ära Birkenaus ja siis peale kolme tagasi tulles alles külastada Auschwitzi. Birkenausse jõudes terendasid taamal juba tuttavad äikesepilved ning aimata võis meid ootavat järjekordset paduvihma. Õnneks siiski sadama ei hakanud, esimesed piisad langesid alles Auschwitzi tagasi jõudes. Tegime tiiru peale ka sellele.

Laagrites käidud, suundusime taas Krakowi poole. Tee viis läbi väikelinnade ning oli üpriski huvitav ning kurviline. Hakkasin vaikselt rooli taga unistama, kui meeldiv oleks kulgeda seda teed mööda mõne pisikese vana inglise sportautoga. Ja siis – keset mingit asulat nägin esimest veerevat rongi, raudteedest olime küll eelnevalt päris palju üle sõitnud, kuid ühtki rongi me senimaani märganud polnud. Rong liikus teega paralleelselt ning vasakule jääval tänaval olev ülesõit oli kinni. Järjekord tekitas väikese ummiku, kuid õnneks oli jäetud pisike vahe, kust sai otse sõites läbi pugeda. Miskipärast oli aga eespool tee jätkuvalt umbes. Varsti selgus ka põhjus – eespool seisis hulk siniste vilkuritega varustatud autosid, õhku tõusis kiirabikopter ning ninapidi kraavis oli üks Mercedes. Alul kaugelt ei saanud päris hästi pihta, kuidas keset sirget teed on omanik suutnud auto niimoodi ristipidi kraavi suunata, peale selle kui päästeamet liiklust reguleerima asus ning mööda sõitsime, nägin ka samas kraavis vedelevat mootorratast. Siis sain aru, et juht ilmselt oli üritanud vältida kokkupõrget tsikliga, aga auto purukssõidetud nina vaadates ilmselt see eriti hästi õnnestunud polnud. Kui mootorratturil vedas, siis äkki oli ta teeninud välja ka omale isikliku risti tee ääres. Edasi liikus joru kuidagi väga viisakalt ning vaoshoitult, ilmselt nähtu oli natuke ka poolakatele mõjunud.

Poola tänavapilt koosneb eelkõige Saksa päritolu uuemapoolsetest sõiduautodest.Sekka siis ka mõningad Aasia töökate käekeste koostatud ning mõned Fiatid ja kõik. Senise teekonna jooksul olin teel märganud ehk kolme-nelja ameeriklast ning ehk paari briti eksooti. Kogu valik. Palju mitmekesisem on aga kaubikute ja muude tarbesõidukite kooslus. Pooltele neist ei oska nimegi anda, päris palju on seal liikvel mingeid veidraid Daewoo kaubikuid ja väikebusse, mida kusagil mujal pole silma jäänud. Huvitavama margina jäi tänaval silma Lublin 3 nime kandnud kaubik. Muidugi on olemas täiesti sõitvatena veel ka selliseid meiegi tänavatel kunagi vuranud ning nõukogude au ja uhkuse „Pobedaga“ paljusid sõlmi jaganud poola insenerikunsti tõelised šedöövrid nagu Zuk ja Nysa.

Märkamatult olimegi jõudnud Krakowisse. Pidasime teeäärses McDonald’sis kinni ning natuke internetis kaevates leidsime omale ka öömaja. Hotell polnud küll eriti edev, aga asus kesklinnale suhteliselt lähedal ning oli piisavalt odav. Hakkasime sinnapoole sõitma. Avatud aknast kostus järjest teravamalt sisse vile, täpsemalt kuulatades osutus vile allikaks imselgelt oma viimaseid päevi veetev tagarattalaager. Või vähemalt tol hetkel tundus see kõige hullema variandina, mis vilet põhjustada võiks.

Hotellis end lahti pakkinud, otsustasime jalgsi vanalinna vaatama liikuda. GPS-i kordinaadid sisse ja oh üllatust, hotell asus kesklinnast siiski kaugemal, kui nende internetileht lubas. Kuna väljas oli pime, kant oli kergelt kahtlane ning GPSi aku polnud ka just esimeses nooruses, hotellist linna kaarti me polnud ka saanud, siis keerasime otsa ringi, ostsime teepeale jäänud poekesest pudeli piima ja pätsi saia ja kõmpisime hotelli tagasi. Veetsime öö kuidagiviisi hotelli kõvadel vooditel ja hommikul peale hotellist väljakirjutamist suundusime nüüd juba autoga kesklinna.

Krakowit on õnnistatud ilusa vanalinnaga, kuid parkimiskorraldus on seal täiesti hullumeelne. Parkima peab tänaval ning kohad on väga kitsad. Tööpäeviti on parkimine lisaks ka tasuline, nädalalõppudel ning öösiti õnneks mitte. Kuna oli pühapäev ning linnas toimus lisaks veel ka mingitsorti festival, oli linn muidugi autosid silmini täis ning tasuliste parklate „sisseviskajad“ hoolega ametis. Kuidagiviisi õnnestus neid vältida ning leida natuke kõrvalisemale tänavale parkimiskoht. Parkisin auto ühe korralikult mõlgitud Lancia ning natuke vähem mõlgitud Volkswageni vahele ja võtsin tagaistmelt seljakoti. Kuna vile oli läinud natuke hullemaks, otsustasin, et igaks juhuks peaks autot kontrollima. Kohalikus turismiinfokioskis pakuti pooleks tunniks tasuta internetiühendust ning peale põgusat googeldamist oli leitud Krakowis nii Chrysleri ametlik esindus kui ka üks töökoda, mis oma poolakeelsel lehel ilmselt oma pädevust nii Chrysleri, Dodge kui Jeepi koha pealt kinnitas. Kuna oli pühapäev, polnud midagi teha ning peale vanalinnaga tutvumist, otsustasime Krakowi lähistele omale öömaja otsida. Kuna lähim turistilõks oli Wielizcka, õigemini linnakeses asuv ajalooline soolakaevandus, siis suundusime sinna.

Wielizckas leidsime öömajaks motelli või õigemini tänu kirvele hinnale ning igasugustele veidratele lisatasudele nende hoovi peal oleva kämpinguplatsi. Panime telgi üles, vandusime natuke aega kulutatud 75 zlotti ning jalutasime linna, et soolakaevandust külastada. Peale pooletunnist kõndimist hakkas silma soolakaevanduse šahti kohal kõrguv torn ning ukse nägime silti, et kassa paikneb teisel pool. Kassas piletiostu soovi peale teatati puises inglise keeles, et turistide kassa paikneb kolmsada meetrit eemal ning piletid saab sealt. Jalutasime osutatud suunas, saime kätte oma piletid ning liitusime kell 15:30 alla mineva inglisekeelse giidiga grupiga. Kaevandus ise oli omaaegse inseneritöö tippsaavutus, kuigi kaasa eelistas kiita pigem selle soolakambrite ning neisse kohati ehitatud kabelite ilu, leidsin mina palju huvitavama olevat tehnoloogia, millega pooletonniseid soolakamakaid omal ajal üles vinnati. Suhteliselt soolakaevanduse tuuri lõpus näidati meile kambrit, mis olla erinevatel aegadel kandnud erinevate Poola rahvuskangelaste nime, kõigepealt peale Esimest Maailmasõda Poola riigi rajaja nime, seda siis kuni aastani 1941, edasi 1945-1989 Poola esimese kompartei esimehe nime, ning alates 1989. aastast, kui võimule tuli esimene demokraatlik valitsus Lech Walesaga eesotsas, taas riigirajaja nime. Mul tekkis küll küsimus, et miks puudus selgitavalt sildilt neljaastane ajavahemik Teise Maailmasõja ajast kui kamber ilmselt Adolf Hitleri või mõne muu natsiüliku nime kandis, aga ilmselt poleks ka giid osanud küsimusele vastata, seega jäi see küsimata. Ekskursioon võttis aega umbes kaks ja pool tundi ning kui pinnale tagasi  saime, ähvardas taevast avanev vaatepilt meid korraliku äikesega. Hakkasime tagasi motelli poole kõndima ja kuna tühi kõht tegi liikumistrajektoori omad korrektuurid, leidsime end kohaliku Säästumarketi analoogi riiulite vahelt midagi hamba alla otsimast. Leidsime saiariiulist stritsli, mis oli suurem ning odavam kui meil müüdavad ja pealekauba ka veel maitsvam, astusime õue, ja oh imet, seal tervitas meid korralik paduvihm. Särgi väel just kaugele poleks sellise koerailmaga jõudnud, seega nosisime poe sissekäigu ees oma stritslit, vaatasime vihmas ringi kalpsavaid kohalikke teismelisi ning vandusime Poolat ja selle ilma. Nende paari-kolme päeva jooksul, mis me siin olnud olime, ei olnud ainult ühel õhtul sadanud.

Vihm jäi veidi vaiksemaks, kõndisime motelli ning avastasime, et ka telk oli läbimärg. Õnneks jäi vihm järgi, telk sai kuivada ning oli öiseks tarbimiseks jällegi valmis. Nautisime veidi aega pesuruumide ees verandal oma kiirpudrust ning sprotikonservist koosnevat luksuslikku õhtusööki, toitsime veidi ka kohalikke niigi rammusaid sääski ja kolisime ära telki.

Hommikul oli küll ilm pilves, aga ei sadanud. Sõime autos paar võileiba, olime nuhtluseks kaubikuga parklasse ilmunud tüübile, kes tundus meie kõrvale pargitud Seati valuvelgi himustavat ja pakkisime kokku vahepeal tibutama hakanud vihma pärast jälle märjaks saanud telgi. Maksime arve ning sõitsime tagasi Krakowisse, autole tohtrit otsima. Esimesena mõtlesin kiigata töökotta, mis polnud ametlik esindus, lootuses, et ehk on see odavam.

Krakow on olemuselt tõeline suurlinn. Inimeste põhimeelelahutuseks tundub siin hommikuti ning õhtuti olema ummikutes istumine. Et olemine väga igavaks ei läheks, siis tegeldakse autos näiteks ristsõnade lahendamisega, või akende lapiga nühkimisega, või tikkimisega. Edasi liikumise kiirus on umbes kakssada meetrit viie minutiga ning aega kulub ohtralt.

Jõudsime peale pikka ummikus istumist töökoja juurde kohale ning leidsime eest iseteenindusliku garaaži, kus soovijad võisid raha eest ise oma autot remontida! Aitäh. Suundusime edasi margiesindust otsima. Peale mitmekordset ärihoone ümber tiirutamist selle ka leidsime, viisakas lipsustatud meesterahvas teatas, et ilmselt tunni jooksul saavad nad korra vaadata, milles häda, soostus koos minuga tegema väikese proovisõidu ning juba viis minutit hiljem oli ka auto tõstukil. Müra põhjusena tuli välja siiski ainult kulunud piduriklotsid, kurva näoga teatati, et „meil sellelele autole kahjuks osi võtta pole“ ning lohutati, et kui vile meid ei häiri, siis saame nende klotsidega veel mõned tuhanded kilomeetrid sõita. Isegi tasuta kohvi ei pakutud, rääkimata piduriklotsidest. Margiesindus või asi! Positiivne oli muidugi see, et ka raha ei küsitud.

Kergendustundega sõitsime edasi lõuna poole Zakopanesse. Paari tunni pärast ka sinna jõudsime, aga kuna tegu oli tõelise turistilõksuga, kus parkimine praktiliselt igal pool tasuline oli, siis otsustasime sõita esialgu ainult sealt läbi ning üritada Rysy mäe otsa ronida. Poola poolelt pidi sinna saama Morskie Oko järve äärest, seega esialgu suundusime sinna. Enne GPSi järgi kohale jõudmist tervitas meid keset teed edasisõitu keelav märk ning paremale jääv parkla. Päärasin auto parklasse ning kohe kargas auto juurde tädi, kes poola-inglise segakeeles seletas, et parkimine maksab 20 zlotti. Kuna ka kõik muud teeäärsed parklad olid tasulised, siis ega midagi muud üle ei jäänud, kui raha ära maksta ning auto parkida. Auto platsil paika sätitud, vaatasin kella, mis näitas kahte pärastlõunal ja suundusime matkarajale, mis pidi järve äärde viima. Raja alguses olev silt näitas raja läbimiseks kuluvat aega 2:20 ning pikkuseks 9 km. Lisaks asus raja alguses putka, kus kasseeriti rajale pääsemise eest 4 zlotti näo eest. Tore, tore, kõigepealt maksad raha parkimise eest, siis raja eest ja siis kõnnid veel praktiliselt kümme kilomeetrit maha, et näha korraks järve. Hakkasime siis rada mööda edasi kõmpima, rada otseloomulikult läks otse mäkke ning oli miskil kummalisel põhjusel asfalteeritud. Või õigemini oli tegu teega, kust varasemalt ilmselt oli ka autoga üles pääsenud. Raja algul pakkus voorimees meile küüti, aga kuna eeldatavasti oli üles ainult tunnike jalutada, siis keeldusime. Vantsinud vast üle tunni nägin kergenduseks mingit maja ning hunnikut silte, ohkasin kergendunult, kuna olime eeldatatavasti kohale jõudnud. Lähemale jõudes terendas sildihunnikus silt, mis teatas, et järveni on ajaliselt veel  tund ja kümme minutit minna. Seega polnud mitte terve raja pikkus üheksa kilomeetrit, vaid ainult üks ots järveni oli nii pikk! Ega muud üle jäänud kui edasi kõmpida. Jalad olid juba päris kanged ning tagatipuks läks ka tee hullemaks, nüüd keeras rada asfaldilt ära ning üles tuli ronida mööda mäeküljel olevaid kive.

Ilmselgelt tähendab Morskie Oko tõlkes „poolaka kättemaks“ või vähemalt midagi analoogset ning see matkarada on algselt mõeldud saksa pensionäridele kättemaksuks, selle eest, et nende vanemad poolakaid hulgaviisi koonduslaagritesse saatsid. Mingil veidral kombel aga tundus enamik masohhiste, kes mäkke ronisid, olevat poolakad ise ning vastutulijate nägudel säras lai naeratus, nagu oleks neile auks olnud üht seitsmest maailmaimest omaenese käega katsuda. Vaadates, kui võhmale võttis rada mööda üles ronimine, sain aru, miks nii palju inimestega täidetud vankreid üles vooris.

Tunnikese pärast siiski üles me jõudsime. Järv oli iseenesest kena, jalutasime natuke ümber järve, leidsime sildi, mis teatas, et Rysy tippu on veel neli tundi kõndimist, aga kuna kell oli juba üpris palju, hakkasime alla kõndima, et enne pimedat loodetavasti veel öömaja leida. Poolel teel hakkas kergelt tibutama, kuna olime juba harjunud, et igal õhtul siin sajab, siis vihm mind enam eriti ei morjendanud.

All parklas õnneks tervitas meid õnneks veel ühes tükis auto, sain pikalt saata mitu kohalikku bussijuhti, kes Zakopanesse transporti pakkusid ja tee tagasi linna võis alata. Teinepool arvas, et peaksime peatuma tee ääres olnud hostelis, mis kandis pretensioonikat nime Goodbye Lenin. Miskipärast alla sõites enam hostelile viitavat silti ei leidnud ja kuidagi märkamatult olime jõudnud tagasi Zakopane kesklinna ning selle tasuliste parklate rägastikku. Suunasin auto linnast teisele poole välja, lootuses leida tee pealt vähegi inimliku hinnaga öömaja. Mõne aja pärast terendaski vasakut kätt tee ääres silt Hotel Start. Kuna maja nägi piisavalt nõukogudeaegne välja, otsustasin kinni pidada ning hinda küsida. Administraatorileti taga tervitas meid kohalik tädike, kes seletas minu inglisekeelsele küsimusele kahe inimese majutamise kohta midagi vastu poola keeles ja kirjutas paberile numbri 105. Igaks juhuks küsisin üle, et kas see on ikka toa hind, selle peale vaatas tädike mind kummastava näoga ja teatas, et tegu on ikka ühe inimese ööbimiseks kuluva summaga. Et aga eelnevad majutusasutused olid maksnud tunduvalt vähem, siis keeldusin. Kuna väljas sadas päris ladinal vihma, siis kämpingusse telgi püstipanemine ei tulnud kõne allagi. Õnneks aitas nutitelefon hädast välja ning pisikese internetis tuulamise peale leidsin Villa Victoria nime kandva kodumajutuse, mis maksis tunduvalt vähem, kui hotellis küsiti. Suundusime siis sinna.

Tänava leidmine ei valmistanud tänu GPSile eriti probleeme, küll aga ei suutnud kohe leida üles õiget maja. Kogu tänav oli ääristatud kodumajutustega, iga maja väraval oli silt, mis teatas, et seal majutust pakutakse. Peale korra tänava lõppu ja tagasi sõitmist õnnestus leida ka õige maja ning valvelauas tervitas meid vanem naisterahvas, kes inglise keelest mõhkugi ei jaganud. Aru saanud, et turistid tahavad öömaja tormas ta maja peale kedagi otsima ning mõne hetke pärast tuligi alla perepoeg, kes kuidagiviisi inglise keelt purssis. Saime 100 zloti eest toa kolmandale korrusele. Tuba oli küll veidi tagasihoidliku sisustusega, aga paduvihma eest varjumiseks sobis küll. Hüppasin duši alla, et enne linna peale minemist end veidi värskendada.

Zakopane iseenesest on Tartust vast veidi väiksem linn. Päevase tiiru peale tundus, et keset linna laiub päris kena vanalinn. Kohale jõudnuna oli esimeseks pähkliks parkimiskoha leidmine, kesklinnas kohe peale parkimiskohale keeramist tormas meie poole helkurvestis tüüp, kes ilmselgelt tahtis kas meilt parkimistasu sisse kasseerida või siis veel hullem, asuda trahvi kirjutama. Seega tuli sealt kähku jalga lasta. Kuna olin ennist märganud tee ääres eeldatavasti tasuta parkimiskohti, siis sõitsin neid otsima. Peale paari sama tänavat mööda tehtud tiiru õnnestus leida üks kahe auto vahele jäetud pikem vahe ning kuidagiviisi end sinna sisse ukerdada. Väljas kallas endiselt nagu oavarrest.

Jalutasime vanalinna ning peatänava äärest leidsime kohalikke toite pakkuva täiesti mõistlike hindadega restorani, istusime lauda ning peale vähest ootamist kinnitasime keha kahe ülimaitsva praega. Uurisin arvet tasudes ettekandjalt, et kas neil pidevalt sajab nii, selle peale ta naeratas virilalt ning väitis, et siiski mitte. Võta siis kinni.

Kõht täis, sõitsime tagasi oma ööbimiskohta ja avanud toaukse, sõna otseses mõttes kukkusime voodisse. Selja taga oli kurnav päev ning hoolimata ebamugavast voodist ja justkui puuhalgudega täidetud tekist, uinumine probleeme ei valmistanud.

Hommikul võtsime suuna lõpuks Slovakkiasse. Zakopanest on piirini umbes viisteist kilomeetrit ning sinna sõitmine tähendab kitsast ning kurvilist mägiteed. Kohalikud ilmselgelt on sellise teega harjunud ning kiirusepiirangust, mis enamjaolt tähendab neljakümmend kilomeetrit tunnis, suurt kinni ei pea. Kujutan täiesti värvikalt ette, kuidas meie taga sõitjad topakaid turiste vanduda võisid. Piirini me igatahes jõudsime ning peale selle ületamist läks tee hoopistükis laiemaks ning ka asfalt paremaks. Mõned kilomeetrid sõitnud, märkasin tee ääres mingit söögiasutust ja otsustasine selle suures parklas korraks peatuda, et natuke närve puhata ja mõned pildid taamale jäävatest mägedest klõpsida. Kohalikud taadid, kes maja ees oma päeva õllejoomisega sisustasid, kommenteerisid midagi kaamera ja turistide kohta, kuna aga slovaki keelest ma midagi aru ei saanud, siis need kaks sõna kõlasid ainsana tuttavalt. Pildid tehtud, istusin rooli tagasi ja sõitsime edasi. Teel tuli vastu mitmeid meil tänavapildist jäägitult kadunud Avia veokeid, lisaks mõned vanad Škodad ning Ida-Saksa insenerikunsti tippsaavutus Multicar, mida viimati vist meie teedel vast viisteist aastat tagasi vuramas nägin.

Siinkohal peaks tänama Chrysleri insenere, kes on mõelnud välja automaatkäigukastile ka käsitsivahetamise võimaluse. See funktsioon teeb mägedes sõitmise natukenegi inimlikumaks kuna pidevalt ei pea sõkkuma pidurite seljas ning saab suhteliselt viisakalt kasutada pidurdamiseks hoopis auto enda veeremisest tekkivat energiat. Ilma vist oleks juba esimene päev mägedes niigi otsakorral piduriklotsid hävitanud.

Tee oli sile, piisavalt lai ning huvitav. Võtsime suuna Kõrg-Tatrate kõrgeima tipu, Lomnicky Stiti poole. Sinna õnneks ise ronima enam ei pidanud, kohalikud turismiarendajad olid mõelnud turistide jalavaeva vähendamise peale ning pannud mäe otsa püsti köisraudtee.

Jõudsime mäe jalamil laiuvasse linnakesse, kust teoreetiliselt turistide üles vedamine alguse pidi saama. Nägin parklasilti, keerasin auto parklasse ja juba hetke pärast tuli pooljoostes helkurvestis meesterahvas raha kasseerima. Inglise keelest ta mingil määral õnneks aru sai, kuigi üritas meiega miskipärast meelsamini vene keeles suhelda. Igatahes paraja seletamise peale saime teada, et päev parkimist maksab viis eurot ja kuuskümmend senti, ja Lomnicky Stiti otsa sõitmise koht on umbes viiesaja meetri pärast. Maksin tüübile parkimise eest raha ära, sain vastu pileti, mis tuli klaasi alla pista ning võisimegi edasi jalutada. Peale väikest seiklemist jõudsimegi osutatud kohta ning esimese üllatusena avastasime, et parkimine oli seal hoopistükis tasuta. Köisraudteele piletit ostes seletas piletimüüja midagi slovaki keeles ning osutas sildile, mis õnneks ka inglise keeles teatas, et päris mäe tippu viiv lõik on tugeva tuule tõttu suletud. Pileti sai osta ainult eelviimasele platvormile. Kuna tagasi tulla enam plaani polnud, ostsin kaks piletit siis sinna ja tagasi ja võisimegi asuda üles sõitma. Gondlid, millega rahvast üles veetakse on pisikesed, kuigi väidetavalt mahutavad neli reisijat, tundus kahekesi seal päris mugav olevat. Mäe otsa sõitmine võttis aega umbes kümme-viisteist minutit. Üles jõudes oli platvormi vallutanud parasjagu suur pilv, mille tõttu oli nähtavus heal juhul kümmekond meetrit. Avastasime, et seal paikneb väike mägijärveke, mille ümber tegi tiiru matkarada ja mille ääres asus kohalik observatoorium. Ma küll ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik enamasti pilves istudes tähti vaadelda, aga ju siis ikka mõned selgemad hetked seal aasta jooksul olid. Otseloomulikult tahtis kaasa minna matkarada avastama ning natuke vastumeelselt ma ennast hoolimata eelmise päeva ronimisest villis jalgadele ka kaasa vedasin. Tegime järvele tiiru peale, vahepeal läks korra selgemaks, nägime ka tippu, kuhu tuule tõttu hetkel ei lubatud, tutvusime kohalikus pubis söödava-joodava hindadega ja kõndisime gondlijärjekorda. Allasõit tundus võtvat natuke vähem aega, igatahes varsti olime tagasi kindlal maal. Poolel teel köisraudtee korraks peatati, mul tuli silme ette silt, mis kassa kõrval teatas, et pilet ei taga päästeteenistuse kulutuste katmist ja selleks tuleb osta eraldi kindlustus. Tegelikult oli peatamise põhjuseks ilmselt kauba mahalaadimine, kuna mõni hetk varem olid meist möödunud umbes viis kaupa täis laaditud gondlit. Minuti-paari maa ja taeva vahel kõikumise järel köisraudtee uuesti käivitati ning õnnelikult kindlale maale tagasi me ka jõudsime.

Edasi sõitsime Demänovska poole, et vaadata paari koobast, mis sealkandis asuma pidid. Teel pabereid uurides teatas teinepool, et need on ainult kella neljani avatud ning kella vaadates selgus tõsiasi, et ilmselt me sinna ei jõua. Kuna Demänovska läheduses on ka hulgaliselt veeparke, mis kasutavad atraktsioonidena ära kohalikke termaalvee allikaid, siis pidasime natuke aru ja otsustasime paariks päevaks peavarju sinnakanti leida. Kaubanduskeskuse õhus tasuta levivat internetti ekspluateerides leidsin järjekordse kodumajutuse tüüpi asutuse, mis asus suhteliselt lähedal ning lubas kahele inimesele kahte ööd 50 euro eest. Sõitsime Liptovsky Mikolaši nime kandvasse asulasse kohale ja siis selgus, et valvelauas kedagi pole, ka ukse taga kella helistamisele ei reageeritud. Õnneks tundus samal tänaval sarnaseid astutusi olevat hulgim ning asutsime hinda küsima sisse järgmisesse. Tühja taaraga täidetud kottide vahel teed tehes, tuli uksele vanem naisterahvas, kes rääkis üllatavalt head inglise keelt ning teatas, et ööbimine kahele kaheks ööks maksab 48 eurot. Kuna hinnad ilmselt kõik suht samasse kanti jäid, siis edasi otsima me ka ei hakanud, lasime end juhatada hoovil asuvasse majakesse ning saime selle teisele korrusele toa. Tundus, et sinna majutati ilmselt suuremaid seltskondi, sest lisaks kaheinimesevoodile ilutses nurgas ka kahekorruseline nari. Askeetlikud tingimused meenutasid veidi mõned päevad varem nähtud koonduslaagreid, aga vähemalt oli toas omaette tualett ning vannituba, kööginurka pidime jagama kogu ülejäänud majaga.

Enne linna peale minekut arvasin, et peaks veidi keha kinnitama ja otsustasime natuke suppi keeta. Üllatuseks oli köök mingisuguste ebaviisakate naabrite poolt okupeeritud, igal pool vedelesid mustad nõud ja söögijäänused, külmik oli täis laotud poolikuid söögitopse ning kapil veekeetja kõrval vedeles poolik viskipudel. Supi jaoks kuuma vee siiski suutsime ära keeta ning peale kerget einet sõitsime linna peale.

Teel hakkas jälle vihma tibutama. Tiirutasime natuke linna peal autoga ringi, leidsime ühe ostukeskuse ja sisustasime ülejäänud õhtu poodides kondamisega. Tagasi sõites hüppasime läbi teele jäänud supermarketist ja ostsime kaks pitsat lootuses need kööginurgas silma hakanud mikrolaineahju abil soojaks ajada.

Kohale jõudes oli köök õnneks vaba ja esimese pitsa soojendamine õnnestus ilma sekeldusteta. Sõime selle ära ja plaanisime järgmise ahju visata, aga üllatuseks avastasime, et köök ning koridor on jällegi naabrite poolt okupeeritud. Neid tundus ringi siblivat seal igal pool ning ei paistnud nad olevat seda nägugi, et kavatseks sealt ära minna. Peale paaritunnis ootamist olid nad suutnud endale laual seisnud kaks veini sisse kallata ning ilmselt läinud edasi tuppa midagi kangemat manustama. Igatahes köök oli nüüd vaba ja järgmise pitsa sai soojaks ajada.

Hommikuse äratuse eest hoolitsesid jällegi lärmakad naabrid, kell sai vaevalt kaheksa, kui nad juba koridoris ringi siblisid, seejuures äärmiselt valjuhäälselt jutustades. Jutt tundus olevat slovakikeelne.

Sõime paar võileiba ja sõitsime Demänovskasse koopaid uudistama. Väljas järjekordselt oli pilves, kuid õnneks ei sadanud. Esimese koopa juurde jõudes tervitas meid parklamärgi all ilutsev silt „platnje“ – jälle küsiti parkimise eest raha. Peatusin parkla sissesõidul oleva putka ees, sealt tormas välja vuntsidega taat, kes kukkus kriiskama, et „pjat evros parking, pjat evros parking“. Üritasime uurida, et kui kaua viieka eest parkida saab, vana ei tundunud inglise keelest mõhkugi aru saavat, korrutas muudkui „pjat evros“ ja „pjat evros“. Lõpuks käte-jalgadega selgeks tehes tundus, et parkida saab selle raha eest terve päeva, maksime viis eurot ning kolistasime osutatud kohta parkla tagumisse nurka. Hakkasime marssima koopa sissepääsu poole.

Kui enne sai kirjutatud midagi poolakate kättemaksust Morskie Oko näol, siis tundub, et Slovakkide kättemaks on veel hullem. Koopani viis vähemalt neljakümne viie kraadise nurga all tõusev tee, mida mööda tuli viisteist minutit üles rühkida. Üles jõudnuna oli meil mõlemal keel korralikult vesti peal, aga õnneks jõudsime kohale veel enne täistundi, kui järgmine grupp koopasse minema pidi. Piletit ostes tuli tõdeda, et raha küsida nad oskavad, pilet koopa külastamiseks maksis seitse eurot, kui aga soovid koobast pildistada või filmida, siis pead lisaks kümneka maksma! Täiesti veider, selleks, et seebikarbiga paar udust pilti klõpsida, pead maksma veel kümme eurot?

Kell tiksus täistundi ning värava taha kogunenud turistihord lasti giidi juhatusel koopasse. Mõneminutilise niiskes ja  hämaras kõndimise peale tuli esimene peatus ja giid hakkas midagi slovaki keeles seletama. Ootasin siis mõnda aega ka inglise keelset juttu, aga kus sa sellega – giid jäigi seletama ainult kohalikus keeles. Raja ääres osutas giid kondihunnikule, mis väidetavalt pidavat kuuluma viimasel jääajal seal pesitsenud karudele. Ma kipun kahtlustama, et ta valetas ning kondid kuuluvad tegelikult koopani roomamisest infarkti saanud saksa pensionäridele.

Tee viis sügavale maapõue, kliima läks veelgi niiskemaks ja jahedamaks. Lõpuks hakkas paistma ka piltidel reklaamitud jää ning temperatuur võis olla tõesti nulli lähedane. Tegelikult kui aus olla, oli koopas ilus, kuigi jättis väiksema mulje, kui piltidel. Kõik meie ümber klõpsisid oma telefonide ning seebikarpidega pilte teha, paistis, et tõesti leidus lolle, kes olid kassasse lisaks piletirahale veel kopsakama summa jätnud. Pooljooksuga viis giid grupi ühest koopa osast teise ning varsti olimegi maa peal päevavalguse käes tagasi. Vahepeal oli hakanud seenevihma tibutama.

Kuna eeldatavasti küsiti ka järgmise koopa ees parkimise eest raha, siis otsustasime sinna jalutada, pidi see ainult kaks kilomeetrit lõuna poole jääma. Tee viis jälle mäkke. Vastu tuli üksik Tatra marki kandev kallur. Bussipeatusest sõitis välja Karosa nime uhkelt sabal kandev kohalik buss. Vihma tibutas endiselt ning jalutada oli veel umbes kilomeeter.

Kohale jõudes tervitas meid parka sissesõidul juba tuttav silt „platnje“. Vaatasin kella ning kuna täistunnist puudus paarkümmend minutit, siis oli viimane aeg üles rühkida. Silt näitas, et samasugust teed mööda nagu eelmise koopa ees, tuleb jällegi viisteist minutit üles ronida. Tore.

Tee ise õnneks oli natuke lühem kui eelmise koopani viinu. See koobas oli tunduvalt suurem ning sees ringi konnates võis tõesti inimene end ikka väga väikese ja tühisena tunda. Pole midagi teha, emake loodus on ikka kõige suurem insener. Giid otseloomulikult sõnagi inglise keeles ei poetanud ning ekskursioon kulges ka umbes samas tempos, mis eelmises koopas. Konte siin enam ei näidatud, ju olid pensionärid lühema tee üle elanud.

Koobas vaadatud, kõndisime tagasi parklasse ja sõitsime teisele poole Liptovsky Jani nimelisse külakesse, et leida üles looduslik termaalveega täidetud bassein ja end korra väävlihaisusesse vette kasta. Tee peal näitas mingi posti otsas olev termomeeter välistemperatuuriks üksteist kraadi. Kippusin natuke kahtlema, kas on ikka hea mõte sellise ilmaga suplema minna, kaasa rahustas, et vesi pidavat olema aasta ringi ülisoe ja hüppame ainult korra sisse ja teisipidi välja. Leidsime külakese teises otsas isegi täiesti tasuta parkla, kuid polnud ühtki viita, mis oleks suunanud lombi poole. Seiklesime natuke ringi, sattusime kohalikku sanatooriumisse, kus paistis olevat ainult kari turistidest pensionäre, kes end kokku kuivamise eest likku olid toonud, vantsisime auto juurde tagasi ja kuna endiselt polnud aimugi, kus lomp olla võiks, mõtlesin üle tee asuva hotelli valvelauda küsima minna.

Valvelauas istus noor neiu, vast natuke pealt kahekümne. Minu inglisekeelse küsimuse peale pööritas ta silmi ja kokutas „German, ma-ybe?“ Teatasin, et kahjuks seda keelt eriti ei valda, näitasin internetist välja trükitud lombi pilti ning selle peale ta rõõmsalt teatas, et tulgu ma välja ja ta näitab. Hotelli peaukse ees uuris neiu paarilt seal suitsetavalt külaliselt, et ehk oskab keegi neist inglise keelt, kui nood pead raputasid, siis osutas tuldud tee poole: „Yellow, go straight!“ Sain aru, et tuleb peateed tähistava liiklusmärgi alt hoida pisut kõrvale jäävale jalgrajale. Uurisin, et kui kaugel siis lomp olla võiks, vastuseks näidati viit sõrme ja öeldi „Five minutes, five minutes, yellow, go.“ Tänasin, ja kõndisin tagasi auto juurde. Haarasime autost kotid ja jalutasime osutatud suunas.

Mõnesaja meetri järel ilmuski paremal nähtavale koht, mida otsisime. Vahetasime pesuruumis riided ja ronisime lompi. Ülisoojast veest oli asi küll kaugel, aga vast paar pügalat üle paarikümne kraadi oleva temperatuuriga vesi tundus võrreldes väljas olevaga täiesti soe. Peale pisikest väävliaurude keskel ligunemist ronisime taas välja, kuivatasime endid kiiresti ära ja toppisime sealsamas lombi ääres uuesti riidesse. Taamalt lähenes kepi najal järjekordne pensionär, aga nähes meid, pööras otsa ringi ja komberdas tagasi. Murul kräunus kohalik kass ning siis arvas heaks minna hoopis natuke kaugemale kasukast kirpe välja kratsima. Taevast langesid alla järjekordsed vihmapiisad.

Suplemas käidud suundusime tagasi oma öömaja poole, teel asuvast Lidlist haarasime kaasa jälle paar pitsat ning jõudsime seekord kohale täpselt enne tülikaid naabreid, et need ka soojaks ajada. Pitsad söödud, tutvusime natuke kohalike telekanalite valikuga ning kobisime voodisse, et hommikul külastada Bešenova veeparki ja seejärel pühkida Slovakkia tolm (või peaks ütlema pigem vesi?) jalgelt ning suunduda Tšehhi poole.

Hommik algas taas vihmaladinaga. Sõime mõned võileivad, pakkisime end kokku, ning kuna valvelauas kedagi polnud, jätsime võtme toa ukse ette ja lasime jalga. Ilmselt polnud majutusasutuse omanikud veel oma eelmise õhtu alkoholilaadungist toibunud ja magasid sügavalt. Sõitsin tänavaotsalt välja ja pöörasin Bešenova poole.

Bešenova ise on suhteliselt külamõõtu asula. Juba kaugelt hakkasid silma sildid, mis juhatasid külastajad veekeskusse, seega selle leidmine raske polnud. Vihm oli natukeseks ajaks järgi jäänud, kuid kuna oli pilves, siis otsustasime osta ikkagi pileti, mis võimaldas külastada ka sees paiknevaid atraktsioone. Kondasime kolm tundi mööda erinevaid basseine ning võtsime suuna Tšehhi piiri poole.

Tšehhis pidi toimuma ka minu jaoks kogu reisi kulminatsioon - Tatra muuseumi külastus. Tegu on ju ühe vägagi eesrindliku ning omal ajal progressiivse automargiga, seega miks mitte külastada nende tehasemuuseumi, kui juba sealkandis oled. Muuseum pidi paiknema Koprivnice linnas, GPS näitas, et sinna peaks kusagil kell neli pärastlõunal ka jõudma. Umbes samal ajal me sinna ka jõudsime - küll aga tuli välja, et kuna muuseumi varsti sulgema hakatakse, siis pole erilist mõtet sinna samal päeval minna. Lisaks oli vaja hakata ka öömajale mõtlema...

Koprivnice on üks tõeliselt nõukogudeaegne linn. Suuruselt ehk võrreldav Tartuga, aga korraks poe parkalas peatudes tuli peale tõsine kõhedus - ümbrus oli räämas, kõik ülejäänud autod parklas olid päevinäinud, mõlkis ning roostetavad Škodad, ringi kondasid kohalikud noortekambad, seinad olid täis soditud. Peale jäätist ning väikest mõttepausi otsustasime edasi suunduda mõnekümne kilomeetri kaugusele Ostravasse. Tee ääres sai peatutud ühe väikese motelli parklas ning uuritud hindu - tuba kahele oli 45 Eurot. Kuna hind tundus kallivõitu, sai sama kiiresti ka sealt parklast välja sõidetud ning edasi suundutud.

Ostrava oli tüüpiline tööstuslinn, räämas, suitsu mattunud, täis mittemidagiütlevaid betoonmonstrume, mida arhitektid hellitavalt hooneteks kutsusid. Tee ääres paistis suur silt "Welcome to Forum Ostrava," kuna tegu tundus olevat kaubanduskeskusega ning seal võiks ju olla ka traadita võrk õhus olemas, suundusime sinna. Peale mõningast ümber maja tiirutamist, leidsin üles ka parkimismaja värava, tuvastasin fakti, et parkida lubatakse lausa kolm tundi ilma rahata ning peale parkimiskoha leidmist jäi silma järjekordne silt, mis teatas, et autosse ei tohi midagi laokile jätta. Kuritegevus tundus siinkandis päris aktiivne olevat.

Peale väikest internetis kaevamist leidsime omale Ostrava teises otsas pisikese hotelli ning sõitsime sinna. Üllatuseks tervitas meid administraatorilauas vägagi viisakat inglise keelt pajatav kohalik tüüp, kes nägi välja täpselt, nagu oleks välja astunud meiegi kanalitel mõne aja eest jooksnud seriaalist "Alcatraz." Teadis juba täpselt, et me oleme need, kes viimase toa just äsja olid broneerinud, peale pisikest paberimajanduse täitmist saime toa võtme, soovituse kindlasti vaadata kõrvalolevasse pubisse ning info hommikusöögi kohta. Astusime trepist üles ning silmanurgast märkasin, et tüüp leti tagant oli suundunud tagasi tahapoole ning jätkanud arvutist porno vaatamist.

Asjad tuppa ära viidud, mõtlesime jalutada korra kõrval oleva jõe äärde. Peale umbes poole kilomeetrist vantsimist nentisime fakti, et vaadata seal küll midagi pole, lisaks hakkas hämarduma ning ümbrus tõi silme ette võikad stseenid seal ilmselt tegutseva sarivägistaja Jiri igapäevatööst, siis suundusime tagasi hotelli ning võtsime soovitatud pubist hoopis juua. Kiituseks peab märkima, et õlu oli tõesti odav, kann maksis ümber arvestatult tublisti alla euro. Kohalik toodang degusteeritud, kolisime tuppa tagasi ning kolisime magama.

Hommikul suundusime tagasi Koprivnicesse. Muuseumi olime juba eelmisel õhtul saabudes üles leidnud, nüüd tuli tõsisem ülesanne - leida parkimiskoht! Muuseumil lihtsalt puudus selline asi nagu parkla. Lõpuks leidsime kõrval ühe supermaketi, kus õnnestus ka kahe roostes Škoda vahele end ära parkida ning nagu ikka, märkasin kohe jällegi autodesse sisse murdmise eest hoiatavaid silte. Kordasin kiiresti mõttes üle kõik kindlustuse tingimused ning erinevad kahjud, mida selts nõus kompenseerima oli. Olukord polnud sugugi roosiline - auto paistis ülejäänud valgete ning roosteplekiliste kohalike seas silma nagu kaugtuledevihus kits keset teed. Veensin ennast positiivselt mõtlema, kontrollisin kaks korda üle, et miskit autosse nähtavale kohale ei jäänud ning peale mitmekordset uste lukustumises veendumist seadsime sammud muuseumi poole.

Muuseum ise on päris suur - paar-kolm tundi eksponaatide vahel jalutades ära sisustada pole mingi probleem. Ekspositsioonis on esindatud nii tuntud kui tundmatud Tatra mudelid, erinevad prototüübid, mootorid ja agregaadid. Tehnikahuvilisele tõeline meka, kui nii võib end väljendada. Veidra asjaoluna hakkas silma, et peale muuseumist väljumist suunati sujuvalt meid vaatama ka väljapanekut linna kuulsaimatest kohaliku tähtsusega sportlastest, millest tšehhi keeles seletav valvurimutike tundus tunduvalt rohkem arvavat, kui kõrval olevast autokollektsioonist. Veider! Viisakusest sai siis tiir ka seal tehtud ning peale muuseumiskäiku hakatud tagasi põhjapoole sõitma, et õhtuks Poola jõuda.

Peale mõningaid seiklusi Poola järjekordselt remondis olevatel kiirteedel, jõudsime õhtuks Lodzi. Tagasiteel avastasin, et tee ääred olid vahepeal märkamatult ääristatud inimestega. Umbes pooled neist müüsid midagi - enamasti seeni või marju, teine pool tegeles ka müügitööga, aga "midagi" asemel oleks öelda õigem "kedagi." Ehk mida rohkem sõitsime, seda rohkem kippus tee ääres silma jääma kohalikke prostituute. Kaasa olid nad võtnud rannatoolid, lamasklesid seal ning tundusid mitte just eriti aktiivselt kliente otsivat. Korraks käis peast läbi mõte kinni pidada ja naljaviluks hinda küsida, aga peale selle, kui järjekordsele isendile lähenedes ning hoogu maha võttes, seda tegelast natuke lähemalt nägi, siis tekkis pigem tung sealt kabuhirmus põgeneda. Vaatepilt oleks pigem Aafrikasse kui Euroopasse kuulunud. Või vähemalt ma kujutaksin ette, et selline looduskatastroof võiks sündida, kui Niiluse krokodill ja paavian ühte heidaksid. Peletis lamaskles järjekordselt kaasa võetud toolil ning määris endale mõnuga mingit kaasa võetud savi näkku. Sellise õõvastava vaatepildi peale tekkis ainult üks küsimus - kas leidub tõesti kodanikke, kes tõesti neilt õnnetutelt ning ilmselt vaimust üsnagi vaestelt teenust ostavad?

Vahepeal sai jällegi peatutud ühe rahvusvahelise kiirtoidurestoraniketi kohalikus esinduses ning broneeritud omale Lodzi vanalinna südamesse pesake. Hotelli otsides tuli välja, et see paiknes täpselt keset peatänavat, oli pakitud ilusti nurga taha ning isegi väravad olid öösel suletud. Hotelliga asjad ühelepoole aetud, siirdusime süüa otsima.

Lodz on ilus linn. Tõsiselt. Eriti vanalinn, ja seda sellisel juhul, kui sa ei pea sinna autoga eksima. Aga see vist kehtib kõigi vanalinnade kohta, seega Lodz pole erand. Samas üllatas mind see, kuidas peatänaval elu kees, aga paar sammu kõrvale astudes oli linn justkui välja surnud. Kui korra kõrvaltänavale põigates omale "saba" taha saime, siis arvasin mõistvat selle põhjust - vahest kohalik kirvemõrvar Stanislaw lihtsalt hoolitses linnatänavate puhtuse eest. Või noh, okei, äkki siiski piirdub Stanislaw ainult su taskute tühjendamisega, kes teab.

Söögi lõpuks ka leidsime, ports oli suur ning praad koos õllega maksis sarnast hinda meie söögikohtades pakutavate mitte just eriti külluslike päevapraadidega. Kondasime veel natuke aega ringi ja kolisime ära hotelli, et tahtmatult osa saada naabruses paiknevas pubis toimuvast peost.

Hommikul ronisime üles, pakkisime asjad ning asusime kodu poole sõitma. Korraks põikasime veel ka kohalikku Manufaktura kaubanduskeskusse ning lõuna paiku võis tagasitee alata. Algsest plaanist veel kusagil Poola piiri ääres öösel peatuda, sai hullumeelne plaan kogu paarsada kilomeetrit enam kui tuhat pikk tee läbida vahetustega sõites järjest. Kui õhtul kell seitse Leedu piiri ületasime, siis tekkis korralik deja vu efekt - liiklus oli jälle sama pöörane. Lisaks sellele lisandus veel ka korralik udu, mis vahelduva eduga meid kuni Eesti piirini kimbutas. Autos mängis juba mitmendat korda sama plaat ning selle saatel hommikul kell viis me ka koduväravast sisenesime...

Automaks vs "vaesed maasturiomanikud"

Täna sattusin lugema ühes pealinna ajalehes ilmunud artiklit, mille teemaks oli Euroopa Liidu poolt Eestile tehtud soovitus kehtestada automaks, kuna meie koduvabariigi teedel vurab ringi väga palju "Euroopa keskmisest saastavamaid" sõidukeid.

Süvenenult artiklit lugedes leidsin, et Eesti ajakirjandust kipub kummitama selgelt üks suur probleem - miskipärast kirjutavad ajakirjanikud teemadel, millest nad sügavuti midagi ei tea ning veel vähem ka teema vastu reaalset huvi üles näitavad. Juba artikli alguses tõi autor välja väite, nagu kuuluks Eesti arengumaade nimekirja ainuüksi selle fakti põhjal, et meie liiklusregistrisse on kantud üpris palju maastureid. Kusjuures ainsatki vihjet polnud sellele, et ka mõiste "maastur" võib enda taga kätkeda päris erinevaid sõidukeid.

Kui nüüd hakata rääkima arengumaadest, siis maasturite järgi on seal reaalne vajadus - need on justkui tööhobused, mis lisaks lihtsale ning töökindlale transpordivahendile on tihtipeale ka põllumehele vajalikuks tööriistaks. Omanikud on ikkagi äärmiselt leidlikud ning suudavad autodele leida äärmuslikke kasutusvõimalusi. Peale suurt sõda ju meilgi kasutati siia jäänud Willyseid tihtipeale omamoodi aiatraktori aseainena. See, et tegu on lihtsate töörügajatega kajastub ka markides, mida arengumaades laialdaselt käibelt leida võib - juba aastakümneid on rügajate ridu kaunistamas sellised kaunitarid nagu Land Rover, Toyota Land Cruiser ning Jeep CJ/Commando. Kui Porsche reklaamib end kui autotootjat, kelle toodangust enamus senimaani sõidab, siis tekib mul küsimus, et kui paljud neist reaalselt veel igapäevaselt miile mõõdavad? Enamus seisavad rahulikult garaažis ning veedavad koos vananeva omanikuga oma pensionipõlve. Küll aga on fenomenaalseks autoks pigem Land Rover, mille käibeloleku ning kogu toodanguarvu suhe on ka üllatavad 75 protsenti. Ning enamik neist autodest ka sõidavad reaalselt igapäevaselt ringi. Jah, eks üheks eeliseks ole kindlasti ka sõjajärgsest terasepõuast tingitud alumiiniumist kere, mis teatavas kliimas kipub natuke paremini säilivat, kindlasti aitab kaasa ka lihtne ja lollikindel mehaaniline pool, mida enamasti kohalik külasepp on võimeline põlve otsas remontima. Eks ole sel sõidukil nagu ka kõigil ülejäänutel omad veidrused, kiiksud ja tüüpvead, mis panevad tõsiusksed omanikud neid armastama ning teisi inimesi õlgu kehitama. Aga fakt, et toodetud autodest kolmveerand on veel senimaani sõiduvõimelised ning seejuures pole omanikud neid ainult pühapäeviti garaaži ette veeretanud, et korra tuhmuma hakkav kapott "kilpkonnavaha" ning vana mähkmega uuesti läikima nühkida ning seejärel paar sammu tagasi astudes õhata, vaid need on näinud oma pika elu jooksul sõna otseses mõttes igasugust paksu ja vedelat, on vaid imekspandav. Briti omaaegsetele inseneridele tuleks anda elutööpreemia, kui nad seda juba saanud pole - "Auhind ratastel monumendi loomise eest."

Meie registris olevate maasturitega on enamjaolt teine lugu - tegu on suhteliselt uute ning päris kallite sõidukitega, mille omanikud reeglina hakkavad vanduma juba siis, kui on pidanud korraks kruusateele põikama ning auto on tolmuseks saanud. Nelikveo sisselülitamise võimalustest nad enamasti ei teagi midagi ning kui aus olla, siis pole selle järgi ka erilist vajadust. Kuigi meie suuremate linnade tänavad on kohati justkui maavälise päritoluga ning meenutavad pigem kuumaastikku, on need siiski kahe või pigem isegi ühe vedava rattaga kenasti läbitavad. Ilmselt kõige keerulisemad teeolud, millega nende autode omanikud kokku puutuma peavad, on tavaliselt talvised ostukeskuse parklad. Mõne aasta eest läksin vaidlema ühe töökaaslasega teemal kas soetada naisele "linnadžiip" või mitte. Esiteks ajas mind natuke närvi võhiklikkus terminoloogia koha pealt, kui mina mõistan linnamaasturina neid enamasti ainult esiveduseid pseudomaastureid, millega pereemad poes piima järel käivad, siis tema nimetas linnamaasturiks uhiuut ning kõige suuremat Toyota Land Cruiserit. Sellist, millega aastaid tagasi armastasid võlgades metsaärimehed liikuda, kuna sellest oli välja kujunenud omaette staatusesümbol. Minu imestunud küsimusele, milleks, tuli vastuseid nagu vändrast saelaudu - turvaline, praktiline, ilus... Turvaline, nojah, maanteekiirusel kokkupõrkel ehk tõesti võib sellises maasturis reisija end natuke turvalisemalt tunda, aga samas ei sooviks ma olla selle pisikese Hyundai roolis, millest üle, või pigem läbi, möödasõitu sooritades maasturi ajuinvaliidist juht sõidab. Praktiline, okei, kere on tõesti ruumikas, aga kui peab sellega manööverdama meie kitsukestes parklates  või tänavanurkadel... Ilu pidi olema vaataja silmades, selle koha pealt ei ole kombekas arvamust avaldada. Aga tundub, et sellise suhtumisega kodanikke jätkub - mõnda aega tagasi kohtasin sarnase maasturi roolis endist klassiõde, keda ma alati suhteliselt asjalikuks ning praktilise meelelaadiga inimeseks olin pidanud.

Eks on mul endalgi ühe korraliku rauasõltlasena läbi põetud see faas, kus tuleb endale leida üks tõsine raskest rauast ning kõigi vedavate ratastega auto. Sõitsin ju kolm aastat igapäevaselt ringi ühe Chevrolet tehasest pärit "naelakastiga". Justnimelt see sõna on kõige õigem iseloomustama seda sõidukit - raske, kandiline, kohmakas. Aga omamoodi võlu sel siiski oli, tuleb tunnistada. Igasuguse kraami vedamiseks oli see omajagu mahukas, ka oli hea reiside ajal tagaiste põrandale klappida, madrats peale visata ning nautida oma väikest mobiilset hotellituba. Teisest küljest sellega suhteliselt ka head omadused piirdusid. Kütust rüüpas jõuetuvõitu mootor aplalt, töökindluse koha pealt pole mind kunagi ükski auto nii mitu korda teele jätnud, nelikveo lülitusmehhanika väljamõtleja oli küll vist mingitsorti kangete uimastite mõju all, mistõttu oma naturaalses keskkonnas oli auto enamasti kasutu, kuna esisilla lülitus lihtsalt tõrkus. Ometigi võttis hea mitu aastat aega, enne kui ma taipasin, et on ka natuke mugavamaid ning vähem januseid autosid, millega linnas igapäevaselt liikuda. Auto on endiselt alles, aga päris igapäevaselt ma enam sellega ei sõida.

Artikli juurde tagasi tulles - miskipärast jäi sellest mulje kui poliitikute käepikendusest, püüust teha lobitööd uskmatute seas, kes pole veel end vormistanud ametlikuks panga orjaks ning liisinud salongisooja ökoautot. Põhiargument, mille taha poetakse, on keskkonnakaitse ning väide, et suurema mootoriga sõidukite puhul on ka saasteemissioon suurem, ei pea väga vett. Väide, et automaksul oleks ainsana mõtet, kui see oleks CO2 emissiooni põhine on jabur. Mida sellisel juhul peavad peale hakkama need inimesed, kel lihtsalt pole võimalust soetada uuemat sõidukit, ent sõita ju ometigi on vaja? Miks ahistatakse sellisel juhul ka kodanikke, kelle sõidukihuvi on omamoodi hobiks ning kel seisab garaažis mitmeid vanu ning suure töömahuga sõidukeid, mille summutitorust väljuvad heitgaasid puhtusega just ei hiilga, ent mille tavaliikluses osalemine on ka üsna marginaalne ning piirdub suuresti suve jooksul mõnele temaatilisele üritusele ning tagasi koju sõitmisega? Artikli autori väide, et hobiauto omanikud ei tohiks tunda end väga puudutatuna, kuna automaks peaks käima käsikäes kindlustusperioodiga, ehk siis sõiduki reaalse liikluses osalemise perioodiga, on suhteliselt silmakirjalik fakti taustal, et menetluses on liikluskindlustuse seaduse muudatus, mis kaotab ära maksevaba lepingu perioodi. Ehk siis ikkagi hakkaksid ka hobiautode omanikud pidevalt mitte just kõige väiksemat saastemaksu tasuma, kuigi reaalselt autod ei liigu. Ning järjest vähem need ka liikuma hakkavad, kuna auto liikvelhoidmiseks on juures järjekordne lisakulutus.

Minu isikliku arvamuse kohaselt võiks ainus töötav ning õiglane automaks ikkagi olla seotud sõiduki reaalse soetusväärtusega. Mootori töömahu, võimsuse või saastenormide järgi maksustamine seab kohe löögi alla eelkõige teiselt poolt ookeani pärit sõidukite omanikud, kel rahakott tihtipeale keskmisest kõhnemgi, aga tehnikahuvi suur. Kunagine luksussõidukimaksu eelnõu tundus juba tollal mulle äärmiselt jabur - maksustama kavatseti hakata sõiduki mootori töömahtu. Igati viisakas oleks ikkagi vaadata konkreetse sõiduki olemust ning reaalset väärtust ja määrata maksu suurus selle järgi. Ma ei leia, et ma näiteks oma veerandsajaaastase ning igast nurgast vanust välja näitava Pontiac Firebirdi eest peaksin maksma automaksu sama palju või rohkemgi, kui keegi, kes on just salongist tuliuue keskklassi BMW välja veeretanud. Ning mingisugune jutt kütuseaktsiisi tõstmisest on ka suhteliselt libe tee, nõustuksin sellega, kui oleks teede hoolduse koha pealt näha ka reaalne tulu. Senikaua, kuni selle eest tasuta ühistransporti organiseeritakse või mõne muu pseudolahenduse eelarvet täidetakse, sellesse mul usku pole.

Artiklist jäi kumama ka üks asjalik mõtteavaldus - kuidagi tuleks saastemaksuga ka ohjeldada tossavaid raskeveokeid. Ma lisaksin sinna nimekirja ka umbes samapalju suitsevad liinibussid. Linnapildis mõjuvad igatahes mõlemad äärmiselt ebameeldivalt ning iga kord sellisest sõidukist möödudes meenub mulle lause tehnonõuetest, mis ütleb, et silmaga nähtavat suitsu ei tohi mingitel tingimustel väljalaskesüsteemist väljuda. Eks ma siis meenutan jälle seda lauset, kui õhtul töölt koju sõites mõne linnaliinibussi taha seisma jään...

Mis on ühist teeremondil ning püsikiirusehoidjal?

Ühel kenal juunikuisel hommikul viis tee mind Pärnusse. Kui tavaliselt kohalikule inimesele seondub Pärnu suvitamisega, siis mind tüürisid sinna kõigest tööasjad.

Kell oli kaheksa hommikul, vurasin siis vahepeal "kühvliks" ristitud poekäru mõõtu autoga Lõunakeskuse Statoili tanklasse, et enne pikemat sõitu üle vaadata rehvirõhud ning võtta kohustuslik hommikukohv. Rehvirõhud kontrollitud ning kohv käes, võis sõit Pärnu poole alata. Otsustasin kulgeda oma tavapärast marsruuti pidi, mis igasuvistelt American Beauty Car Showl käimistelt juba nii kenasti mällu sööbinud - Tartu-Viljandi-Kilingi-Nõmme-Pärnu. Jõudes paar kilomeetrit Tartust Viljandi maanteed mööda välja, tervitas mind märk, millel oli kirjas suurelt "70", aimasin, et olukord saab ainult hullemaks minna. Vaid loetud sajad meetrid edasi veeredes asenduski märk veel paarkümmend kilomeetrit tunnis ahistavamaga ning teetööde ala algas. Teate küll, kuidas kohalikud teedeehitajad armastavad vaat, et kõige sõidetavamal ajal kröösida keset tiheda liiklusega maanteed üles kümme kilomeetrit asfalti, siis teha nägu, et käsil on jube tähtis teeremont ning seejärel asendada teekatte vähemalt sama lagunemisaltiga. Otseloomulikult oligi asfalt viimase tükini teelt eemaldatud, rataste all terendas kiht kruusa ning terve tee oli suhteliselt kaootiliselt neoonvärvides vestides mehehakatisi täis. Kas saab igatseda veel paremat algust tripile?

Üldiselt poekäruga sõites ma vihkan kruusateid. Ning seda väga konkreetse põhjusega - kui vanemad ameerikas toodetud autod paistavad silma oma suhteliselt paksu ning pommikindla värvkattega, siis sel sajandil toodetutel kipub see järjest õhemaks jääma. Chrysler Corporationi toodang pole kunagi erilise kvaliteediga hiilanud, aga asi läks päris hulluks, kui 90-te teisel poolel firma omanikke vahetas ning sellest Daimler Chrysler sai. Uued omanikud väitsid alguses, et sõidukite kvaliteeti tuleks tunduvalt tõsta ning Moparist peaks saama uus Mercedes-Benz. Tegelikult aga vaatas raamatupidamine üle senise "priiskamise", leiti, et igalt müüdud sõidukilt peaks saama veel rohkem kasumit sama hinna juures ning säästueesmärkidel "ratsiti" küljest veel terve hulk tehnoloogilisi lahendusi. Muudeti ka värvimistehnoloogiat ning seepärast ongi tollased autod kaetud äärmiselt õhukese ning rabeda värvikihiga. Ja see kipub kerelt eemalduma iga pisemagi kivitabamuse peale.

Samapalju või enam vihkan ma ka teeremonte - mitte selle pärast, et fakt, et tee on remondis, mind häiriks. Ei, päris tore on ju sõita korras teel. Küll aga häirivad mind idioodid, kes ei näe, või ei taha näha kiirust piiravaid märke, või siis lihtsalt ignoreerivad neid, kuna peavad neid tarbetuteks. Kui keegi ees peab kiirusepiirangust kinni, siis tuleb temast kivirahe saatel kasvõi nui pooleks mööduda, kui kedagi ees pole, siis tuleb ikka paarkümmend kilomeetrit tunnis lubatust suurema kiirusega sõites vähemalt vastutulijad kividega üle puistata. Lihtsalt. Niisama.

Võtsin siis hoo maha, reguleerisin püsikiirushoidja lubatud kiirusele, hoidsin igaks juhuks parema jala piduripedaali kohal ootel ning vaatasin peeglisse - sealt lähenes hoogsalt hõbedane Toyota Avensis. "Kõrr-klop-klop-klop" kuulsin ainult autokülge tabanud kivirahet, kui ajukääbik möödus. Hoogu hetkekski maha võtmata vuras Toyota edasi. Jäin järgmist püsimatut ootama.

Veidral kombel ülejäänud minu taga sõitjad püsisid mõistliku pikivahega mul sabas ning möödasõite enam ei toimunud. Ka vastutulevas suunas tundus sel korral olevat tegu nägemispuudeta autojuhtidega ning loetud kilomeetrite pärast sai ka teeremondi ala läbi.

Järgmine üllatus tabas mind Viljandisse sisenedes - tundus, et kogu linnas on alanud hoogsad pindamistööd - lahtise killustikuga olid kaetud praktiliselt kõik tänavad, mida linna läbimiseks kasutasin. Kiirusepiirang oli täiesti mõistlik, üle "komekümne" ükski oma autost ning kaasliiklejatest hooliv kodanik nagunii sellisel teel ei sõida. Aga... "krop-krop-krop" kuulsin lähenevat tagantpoolt autot - ning juba harjumuspäraselt ei huvitanud selle juhti karvavõrdki üles riputatud kiirust piiravad märgid. "Oinas," mõtlesin ning kirusin endamisi.

Kuna enne linna olin maanteel täheldanud kerget vibratsiooni, otsustasin korraks parklas peatuda, et kontrollida üle rattamutrid. Kuna hiljuti sai rehve vahetatud, siis võis mõni mutter olla end natuke vabastanud. Avasin pagasiruumi ja siis meenus, et minu tungraud ning rattavõti jäid otseloomulikult eelmisel õhtul töökotta, kus sai see igaks juhuks autost välja tõstetud, et abistada vajadusel ühe kerevenitustöö juures. Vaatasin otsiva pilguga ringi ning leidsin, et olen parkinud end täpselt asutuse ette, millel ilutses uhke silt "Jossifi autokaubad". Astusin poodi, leidsin eest üsnagi nõukaaegse maiguga pesa ning paar eurot vaesema ning rattaristi võrra rikkamana astusin välja ning asusin rattamutrite pingsust kontrollima. Mutrid olid kinni, isegi liiga palju, kujutan juba värvikalt ette seda vandumist, mida ma pean järgmisel korral ratast eemaldades esile manama, selleks, et suruõhupüstoliga kinni vägistatud mutreid avada. Aga nagu ikka, üks korralik vandumine aitab alati. Või vähemalt teeb olemise kergemaks. Nagu ka tööriistade loopimine.

Sõitsin edasi. Tee oli täiesti hea, ilm oli ilus, päike säras, püsikiirushoidja hoidis spidomeetri järgi ca 92-93 km/h, GPS näitas täpselt 90. Tuju oli hea.

I went down to the crossroads, fell down on my knees.
I went down to the crossroads, fell down on my knees.
Asked the Lord above for mercy, "Save me if you please,"

kostus kõlaritest Robert Johnsoni kaeblik bluus. Vaatasin kella, teel olin olnud juba kaks ja pool tundi ning möödunud just Kilingi-Nõmme teeotsast.

Et aga elu väga lilleliseks ei muutuks, siis ilmus kurvi tagant välja kolonn kolmest suhteliselt uue olemisega Aasias toodetud sõidukist. Miskipärast ma hakkasin neile vaikselt kannule jõudma. Kui silm seletama hakkas, siis märkasin Soome numbrimärke. "No pole hullu, aega mul veel on," mõtlesin ja timmisin püsikiirushoidja natuke väiksemale kiirusele, GPS näitas kiiruseks umbes 84 km/h. Ikka lähenevad - mis mõttes? Kruttisin veel püsikiirushoidjat maha, spidomeeter näitas juba numbrit "80", GPS paar pügalat vähem. Pikivahe hakkas kasvama. Lasin sel kasvada ning piisava vahe peale klõpsisin paar korda nuppu, ning tundus, et pikivahe stabiliseerus. Liiklus oli muutunud tihedamaks ning tee kurvilisemaks. Ja jälle - põhjanaabrite numbrit kandev auto lähenes üsna vilkalt. Korrigeerisin enda sõidukiirust ning taas hakkas pikivahe suurenema. Mõlgutasin juba mõtteid möödasõidust, aga matsin idee maha, kuna teeolud seda ei võimaldanud ning soomlased sõitsid ka üksteise sabas piisavalt kinni, et võimalusel oleks saanud end nende vahele mahutada ning ükshaaval autodest mööduda. Õnneks lähenes ristmik, kust Pärnu peale pööramise järel linna kümmekond kilomeetrit on. Ning teeolud ka natuke paremad loodetavasti.

Minu ees pööras kolonn paremale, järgnesin neile, kaks esimest autot lahkusid kiirendusrajalt suhteliselt vilkalt, minu ees sõitev auto ei saanud sugugi hoogu üles. Lülitasin sisse suunatule, heitsin pilgu peeglisse, veendusin, et tagant kedagi lähenemas pole, keerasin rooli kergelt vasakule ning vajutasin gaasi. Ja hetk hiljem pidurit. Sest samal ajal otsustas ka minu ees uimaselt kiirust koguv auto ilma suunda näitmata ümber rivistuma asuda.  Kiirendusrada kusjuures oli veel paarisaja meetri jagu järgi. Nii ma siis olin sunnitud jällegi kolonni sappa asuma. Sõit läks sama varieeruva tempoga edasi, püsikiirushoidjat polnud enam absoluutselt mõtet sisse lülitada. Kiiruskaamera eel pidurdas kolonn korraks kiiruse lausa kolmandiku võrra maha. Tagant lähenes Ford Transit. Liiklus oli päris tihe ning ma olin juba maha matnud igasugused mõtted kolonnist mööda pääseda. Natuke pikemal sirgel otsustas Transit möödasõitu alustada - märkasin küljeaknas kaubiku sabast tõusvat suitsuvine, ning seejärel ka sellele sappa riputatud treilerit, millel ilutses ilmselt ringrajasõiduks ehitatud BMW. "Kuhu sa nüüd mõtled minna?" pomisesin endamisi. Vahepeal oli kaubik jõudnud minu ees sõitva auto kõrvale ning selle juht oli avastanud fakti, et keegi vastassuunas läheneb. Korraks suunda vilgutades hakkas Transit end kiiluma soomlaste vahele - minu ees sõitev kodanik muidugi pidurdas ning sundis ka mind seega pidurdama. Peale veel kaht analoogset manöövrit oli treilerit vedav kaubik õnnelikult kolonnist möödunud ja jätkas ehk grammike suurema kiirusega oma teed linna poole. Peeglist lähenes järgmine sõiduk, seekord oli tegu lõunanaabrite numbrimärki kandva sadulveokiga. Ilma pikemalt olukorraga tutvumata litsus veok end vastasuunavööndisse ning sama kiiresti maandus ta ka pikemalt mõtlemata minu ette. Jäi mulje, et veokijuht end häirivatest pisiasjadest nagu tema paremal küljel sõitev tähelepandamatu prügi, mida rahvakeeli sõiduautodeks nimetatakse, tema lihtsalt tunneb end maanteede kuningana ning sõidab. Ja seda seal, kus parasjagu heaks peab. Tagant lähenes juba järgmine veok, mis hetk hiljem täpselt samasuguse manöövriga esines. Sarnased manöövrid ning suurema jõuga vahele kiilumine kordus ka eespool ning märkamatult olimegi ületanud Pärnu linna piiri.

Kuna tee muutus neljarealiseks, sain lõpuks tõmmata vasakpoolsesse ritta ning mööduda pikalt ees sõitnud soomlastest. Heitsin korraks pilgu kõrvale - minu ees sõitnud autot juhtis keskealine proua, järgmise roolis oli vuntsidega ning õllekõhuga varustatud, ilmselt igavat pensionipõlve pidav härrasmees ning kõige ees sõitnud autos vaevu rooli tagant välja ulatuv hinnanguliselt umbes seitsmekümnendates naisterahvas. Siis sain aru ka põhjusest, miks nad paarkümmend kilomeetrit olid silma paistnud väga kõhkleva ning ebastabiilse sõidumaneeriga. Vaatasin kella, oleksin pidanud olema juba pool tundi tagasi linnas, aga mis teha.

Juba rohkem kui viiskümmend aastat on autode varustusenimekirjast võinud leida sõna "püsikiirushoidja". Tore vidin, aga meie teedel suhteliselt kasutu. Meil lihtsalt pole võimalik sellega üle mõne kilomeetri järjest sõita, sest kas keegi lihtsalt arvab, et ühtlase ning igati legaalse kiirusega  tema ees kulgav auto on jube aeglane ning alustab mõnes selleks kõige vähem sobivas kohas möödasõitu ja maandub umbes kahe meetri kaugusel su autoninast tagasi oma ritta või siis satud sappa kellelegi, kes arvab, et normaalne oleks keset tiheda liiklusega maanteed sõita lubatust märksa madalama kiirusega ning seda ka veel umbes kolmandiku ulatuses pidevalt varieerida. Kujutan ette, et mõni kohalik arstiteaduste tudeng võiks hakata uurima Eesti autojuhtide paremat jalga massiliselt tabanud sündroomi ning eduka uurimustöö tulemusena end maailmaajalukku kirjutada. Tundub, et peale selle tundmatu haigusega nakatumist hakkab jalg elama omaenda elu, pärsitakse viimasedki ajust tulevad närviimpulsid ning see lihtsalt ei allu kontrollile. Kusjuures erinevad inimesed nakatuvad erinevalt. Ühe osa puhul on sündroomiks raskustunne paremas jalas, mida on võimatu ületada ning seetõttu sunnib raskeksmuutunud jalg autot mõttetult kiirendama. Teist tüüpi nakatunutel aga tekivad tõmblused - kord jalg muutub raskeks, kord sulgkergeks ning tulmuseks on äärmiselt muutliku kiirusega maanteed mõõtev sõiduvahend. Ning just mõlemat tüüpi nakatunud muudavad meie teedel püsikiirushoidja kasutamise äärmiselt raskeks.

Püsikiirushoidjat saab kasutada ka idiootsemal moel kui stabiilse kiiruse säilitamiseks. Nimelt möödasõiduks. Selline kasutusviis paustab olevat seotud mingite rahvuslike eripäradega ning tundub, et eelkõige pead selleks olema rootslane. Justnimelt rikastavaid erinevusi soosivas kuningriigis hakkas selline kummaline kasutusviis silma. Sealsetel teedel on tüüpiliselt suunavööndite vahel vahelduvad möödumisread, paar kilomeetrit ühes suunas ning seejärel paar kilomeetrit teises. Ja nii kogu tee. Otseloomulikult kasutavad kohalikud neid vahel sihipäraselt - aeglasemast liiklejast möödumiseks. Viis, kuidas seda tehakse on aga enam kui kummaline. Sõidetakse püsikiirushoidjaga eespool liikujal sabas ning kui möödasõidurada algab, siis lisatakse paar kilomeetrit tunnis kiirust. Selle asemel, et vajutada korraks gaasipedaali ning peale kõrvalrajal sõitvast autost möödumist tema ette rivistuda, venitakse kilomeeter-paar napilt suurema kiirusega tal kõrval ning siis suhteliselt viimasel hetkel, kui möödumiseks mõeldud rida juba otsa saama hakkab, lõpetatakse möödasõit parempoolses reas. Täpselt eelnevalt seal liikunu nina ees. Või vahel ka tema esitiivas.

Tulles tagasi tripi juurde, siis tööasjad aetud, sain järgmise lõuna paiku asuda tagasiteele. Seekord otsustasin vältida Viljandit, kus oleks saanud hüvasti jätta järjekordse osa auto värvkattega ning hoolimata mõni kilomeeter pikemast teekonnast võtsin suuna Tõrva peale. Tee oli tõesti parem, liiklus tundus olevat ka natuke inimlikum. Pistsin CD-mängijasse järgmise plaadi, kõlaritest hakkas kostma "House of the Rising Sun", ümisesin endamisi lugu kaasa ning nautisin teed. Ainsaks segavaks faktoriks tundus olevat tugev külgtuul, mis vahepeal autot sundis kergelt suunda muutma ning mõned vihmapiisad, mis tuuleklaasile pudenesid. Tee oli suhteliselt tühi. Ning siis ilmus tahavaatepeeglisse Nissan Juke. Juht otsustas kõigepealt paar kilomeetrit sõita mõne meetri kaugusel minu auto tagumisest kaitserauast, ilmselgelt selleks, et oodata mõnda piiratud nähtavusega kurvi, kus mööduda. Ning sellise kurvi saabudes otseloomulikult alustas ta möödasõitu. Järgnevat võib lugeja juba ise aimata - möödasõitja avastas, et keegi tuleb vastu, selle asemel, et möödasõit katkestada, lisas veel kiirust ning napilt enne vastusõitjaga kohtumist keeras peaaegu minu auto esitiiba riivates mulle ette. Vihm hakkas tihenema ning ma hakkasin jõudma Tõrvasse.

Tõrva linnast läbi sõtnud, suundusin Tartu poole. Miskipärast enam hulle teel ei kohanud ning vast kolmveerand tundi hiljem võisin konstanteerida fakti, et olen eluga koju jõudnud. Kütusekulu oli arvestades praktiliselt ainult maanteed mööda kulgemist natuke kõrgevõitu, kolme ja poole saja kilomeetri läbimiseks kulus napilt üle kolmekümne liitri kütust, aga kui meenutada, siis neid hetki, kui ühtlase kiirusega kulgeda oleks saanud ka just väga palju polnud.

Päev hiljem avastasin end jälle maanteed mõõtmas ning püsikiirushoidja nuppe klõpsimas...