Tabasin paari päeva eest ennast mõttelt, et maailma parim amet on autode tehnoülevaatuse spetsialist. Pole ju tarvis ise, oma peaga, midagi mõelda, paber on ees ning kui elementaarne lugemisoskus põhikoolis omandatud, siis on kõik juba hästi. Või vähemalt mulle tundub, et enamasti sellest ka piisab - tehniline taip ning tehnika reaalne tundmine on juba teisejärgulised oskused.
Kuna autol oli jälle kätte jõudnud iga aastase korralise loomapiinamise aeg (no OK, tegelikult oli see juba paar nädalat üle, aga see selleks), siis said jalad selga võetud ning ülevaatuspunkti sõidetud. Kõigepealt ikka maanteel mootor korralikult soojaks meelitatud, parklas veel enne kinni peetud ja auto üle kontrollitud:
Suunatuled - check!
Lähituled - check!
Kaugtuled - check!
Pidurituled, kuidas kurat sa neid veel kontrollid, okei, autos vedelev roigas aitab välja - check!
Tagurdustuled, loodetavasti käsipidur peab ikka - check!
Töötuled - check!
Tulekustuti, tõkiskingad, vestid, ohukolmnurk - check!
Törts signaali ka igaks juhuks ja siis võis suhteliselt julgelt sõita ülevaatuspunkti juurde ära, väheke muidugi kiskus seest õõnsaks teadmine, et katalüsaator on autol olnud all sünnist saati, seega mitte enam esimeses nooruses, aga lootus on, et vast ikka veel veab selle ülevaatuse läbi. Mõttes muidugi kirusin ka omaaegse ARK ametnikku, kes tehnopassi üldse märkuse "Bensiin-KAT" nii vanale autole löönud oli.
Ülevaatuspunktis tervitas mind suhteliselt mossis moega ülevaataja - küsis dokumendid oma kätte, istus rooli, lasi törtsu signaali, vedas üle tuttuue esiklaasi korra kuivade klaasipuhastitega ja siis teatas: "Tuled ei põle!". "Mis mõttes - alles hetk tagasi need ju põlesid?" "No näed, vajutan lülitit, ei midagi," seletas ülevaatusekspert järjekindlalt. Läksin siis vaatama, milles teema - kodanik üritab lülitit kangekaelselt asendisse "Off" suruda. Egas midagi, lülitasin ise tuled tööle, seepeale muutus ülevaataja juba veidi leplikumaks.
Järgmisena tuli ette võtta paljukardetud heitgaasitest. Kui auto sisse aetud, tekkis ülevaatjal järjekordselt hämming: "Kirjutan numbri arvutisse, aga see pole ju see auto???" Situatsioon hakkas juba tragikoomiliseks muutuma. "Mismõttes?" ei saanud mina aru. "No mulle näitab marki Chevrolet, aga see on ju Cherokee?" ajas härra vastu. Peale pilku tehnopassi sai ta siiski aru, et autoga on kõik korras ja ma siiski ei ole maailma osavaim võltsija, kes on suutnud General Motorsi toodangust korraga American Motorsi toote luua. Ülevaataja haaras entusiastlikult sondi, kõndis sellega auto taha ning jäi siis hämmastunud pilgul tagumist kaitserauda piidlema. "Kus on tagumine udutuli?" küsis ta. Mul oli juba päris raske jääda tõsiseks. Turtsatasin: "Vaadake, esiteks on tegu nii vana autoga, et sel pole tagumine udutuli kohustuslik, teiseks, tegu on ameeriklasega, nemad ei tunne tänapäevani sellist asja." "Oot, mis aastast see auto siis on, ma ei vaadanudki passist?" oli ametnik hämmingus. "1992," vastasin mina. "Aa, jah, siis ei pea olema," naeratas ülevaataja ning kummardus auto alla summutit otsima. "Oot, kus see summutiots on?" küsis ta peale mõningast põlvitamist. Seletuse peale, et paremal taga nurgas, külje all, arvas härra ametnik küll korraks, et nii ikka ei saa olla, summuti peaks ju juhi poole kõigil autodel väljuma, aga lõpuks rehmas käega, et "ju see siis mingi ameeriklaste värk jälle on" ning pistis sondi torru.
Heitgaasid kontrollitud, tuvastatud, et ilmselt järgmist aastat enam katalüsaator välja ei vea, asus ülevaataja esilaternaid reguleerima. Peale mõnda aega kruttimist tuli ta nõutult teatama, et üks pool on okei, aga teist poolt ei õnnestu ülespoole kerata. Kuna ma teadsin, et reguleerimiskruvid töötavad, siis läksin asja uurima. Tuli välja, et kodanik oli järjekindlalt üritanud kruttida tuleelemendi kinnituskruve. Peale selle, kui oli välja selgitatud reguleerimatuse tegelik põhjus ning õige kruvi leidis kontakti kruvikeerajaga, said ka tuled paika keeratud.
Edaspidine ülevaatus enam eriti värvikalt ei möödunud - kontrolliti üle pidurid, sillaosad ning veenduti, et vajalik ohutusvarustus on olemas. Saabus aeg ülevaatust vormistama minna.
"Auto on tehniliselt väga heas korras, aga kahjuks pean ikkagi korduva kirjutama," teatas ülevaataja. "Oot, mis mõttes?" ei saanud mina aru. "ABSi signaallamp põleb armatuurlauas" põhjendas oma otsust ülevaataja. "Kuulge, see signaallamp on juba kümme aastat seal põlenud, reaalselt kõik toimib, senimaani pole ühelgi ülevaatusel seda isegi tähele pandud," naersin mina. "Vot varem ei olnud probleemi, aga sellest aastast loetakse see ohtlikuks veaks, nii et kustutage see tuli ära ja saate ülevaatuse," jäi ülevaataja oma otsusele kindlaks. No mis seal siis ikka, võtsin auto dokumendid ja kõndisin sama targalt ning 40 Eurot vaesemalt punkti uksest välja.
Järgmine päev sõitsin kohale, signaallamp ajutiselt kustutaud, ning ilma pikema jututa sain ka passi ülevaatuse läbimist tõestava templi.
Kogu seda komejanti vaadates tekkis mul mõte, et Maanteeamet võiks vaadata üle oma poliitika kohutuslikku tehnoülevaatust läbi viiva personali kvalifikatsiooni osas - mitte, et mul oleks midagi konkreetse spetsialisti vastu olnud, tegu oli tegelikult täiesti toreda inimesega ning ajasime temaga veidi ka pärast leti taga juttu, aga see pole mitte esimene kord, kus minu praktikas on ette tulnud, et pean selgitama inimesele, kes justkui võiks eeldatavasti tehnikaga rohkem sina peal olla, kui klient, kuidas mingisugused elementaarsed asjad sõiduki küljes toimivad. Ma kujutan ette, et sellise tähtsa rolli täitja (lõppkokkuvõttes ju ülevaataja otsustab, kas sõiduk on tänavaliikluseks kõlblik või mitte) peaks omama siiski tehnilist haridust ning ka piisavat kogemust antud valdkonnas. Nõus, et tegemist on tänapäeval siiski erasektori kätte usaldatud äriga, aga selle asemel, et punkte helisalvesteid ning kaameraid täis riputada, võiks selle energia ja raha kulutada pigem personali koolitamisele. Ning seda teha siis riiklikul tasandil ja Maanteeameti rahade eest. Kivi veel ka Maanteeameti kapsaaeda - reaalselt võiks teha vahet ka vigadel, mis on reaalselt ohtlikud ning vigadel, mis tunduvad ohtlikud ainult paberil. Kui pidurite üldefektiivsus on normi piires või isegi ületab seda tublisti, siis ma ei näe põhjust tituleerida isegi võib-olla mittetöötav blokeerumisvastane seade ohtlikuks veaks. Minu arusaama järgi on nagunii selle puhul tegu pigem mugavus- kui ohutust tõstva seadmega - pigem avastan end talvel üliagaralt rakenduva ABSi peale kirumas kui sellest puudust tundmas autos, millele seda paigaldatud pole. Kui pidurit inimese moodi tarvitada, on võimalik väga edukalt ka sellise autoga sõita, millel nimetatud juhiabi pole.
Ja kui kunagi peaks mu järelkasv mainima pealkirjas mainitud lauset, siis ilmselt kulutan kogu oma energia selgitamaks, et maailmas on olemas palju rohkem lahedaid ameteid kui see, näiteks tuletõrjuja, kosmonaut, terrorist...
