Kui artikkel ise oli parasjagu selline lugemine, mis veidi muigama võttis, siis artikli juurde kibekiiresti tekkinud pooltuhat kommentaari olid juba praktiliselt puhas kuld. Ja seda just (tragi)huumori võtmes. Tüüpilisele eestlasele kohaselt täis protesti ja kiusu ning takka parastamist. Mõningad stiilinäited:
"Piirkiirus ei ole MAX kiirus, piirkiirus on minimaalne kiirus, millega iga sõidueksami läbinu peaks olema võimeline liikuma maanteel - suvistes oludes, iga ilmaga. 100m maailmarekord on 9.58. 20 sekundiga peaks suutma iga terve inimene 100m läbima - kui sa ei suuda, siis sa ei ole terve inimene. Veelkord, piirkiirus on minimaalne liikmiskiirus, millega peaks olema võimeline liikuma ka tädi Maali, juhul, kui talle on sõiduõigust võimaldav dokument väljastatud. Juhul kui töökorras sõiduautoga on liikluses inimene kes: a)kardab spidomeetril numbrit 95, b)kes igas kurvis pidurdab ja lõõtsaefekti tekitab ning c)kellel ei ole taipu kõrvale tõmmata juhul kui näeb et tema taha on tekkinud kolonn, ei vasta sõiduoskuste summas minimaalsetele kriteeriumitele ja tal tuleks sõiduõigus peatada. Liiklus ei ole see koht, kui anda sotsiaalabi. Isegi kui tegemist on väga, hea armsa ja toreda inimesega."
"Vihale ajab ikka küll, kui sõidan suvehommikul heade teeoludega Raplasse tööle ja terve tee venivad ees 80- ga sõitjad heal ja seda korduvalt. Möödasõit on praktiliselt võimatu rohkete vastutulevate Tallinna poole sõitvate autode tõttu. Mis teil viga on, et isegi 90 ei tule pedaalist välja, kasutage ühistransporti, mitte ärge takistage liiklust või tõmmake kõrvale ja laske norm.kiirusega sõitjad mööda."
"Ei ole vaja autot osta kui ei jaksa kütust sisse osta. Venitakse just sellepärast, et 200 km peale liiter kütust kokku hoida. Ärge venige tee peal. Sõitke lubatud kiirusega või natuke üle selle ja kõik võidavad sellest. See on ebanormaalne ja haiglane käitumine kui püütakse 1€ kokku hoida, teiste oma aega rohkem hindavate liiklejate arvelt. Õppige oma aega väärtustama. 1€ ei ole mingi raha. Ei ole vaja ennast õigustada, et ma jõuan ainult minuti hiljem jne. Tegelik ajakaotus on oluliselt suurem. Tegemist ei ole teooriaga vaid praktikaga."
Lugedes neid kommentaare, millest päris suur hulk olid samas stiilis, tekkis küsimus, et mis kurat ikkagi õigupoolest toimub? Pean ennast üsnagi viisakaks ja samas ka mööndustega seadusekuulekaks liiklejaks, vahest lähen ka närvi mõne kaasliikleja käitumise peale, aga üldiselt siiski püüan teistega arvestada. Maanteel sätin püsikiirushoidja enamasti reaalsele kiirusele 93-94 km/h, seda mitte seepärast, et seadusele vilistada, vaid pigem selleks, et kaasliiklejatega arvestada ning mitte jalgu jääda. Kui ette tekib aeglasemalt liikuv sõiduk, siis vähendan aegsasti kiirust ning pigem kulgen eesliikuja tempos, kuni leian teelõigu, kus on ette piisavalt vaba nähtavust, et eessõitjast ohutult ning ilma talle närvidele käimata mööduda. Muuseas ohutu möödasõidu definitsioon minu mõistes ei ole kellegi tagumisest kaitserauast paari meetri kaugusel kilomeetreid sabas sõitmine ning siis suvalises kohas mööda süstimine, et hetk hiljem samasugust pikivahet jättes teise auto ette maanduda. Enim tegelikult käivadki mulle närvidele juhid, kes täpselt niimoodi sõidavad.
Eile käisin tööasjus Võrus. Kui tavaliselt Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel lõik Tartust lõunapoole on suhteliselt rahulikult sõidetav, siis sel korral olin tunnistajaks järjekordsele teel toimuvale tragikomöödiale. Võrust tagasisõitu alustades haakis mulle tanklas sappa mattmust ning päevinäinud Dodge RAM, summutist kostvaid hääli tajudes ka "õige" ehk siis kaheksasilindrilise bensiinimootoriga, millel peaks jõudu olema piisavalt, et liiklusvooluga kaasa minna ning vajadusel ka sellest mööduda. Mõned kilomeetrid sai niimoodi siis ka sõidetud, mina pisikese "lõvikutsikaga" ees, püsikiirushoidja spidomeetri järgi kiirusele 97 km/h sätitud ning pikap paarsada meetrit tagapool suhteliselt sama kiirusega ühtlast pikivahet hoidmas. Ilm oli ilus, päike paistis, linnud ilmselt laulsid, kõlaritest mängis meeldiv muusika... Veidi aja pärast tõusu tippu jõudes silmasin eespool liikuvat veoautot, mille sabas oli veel üks vanem Toyota. Kruttisin veidi püsikiirushoidjat tagasi ning tundus, et ees liikujad sõitsid üsnagi täpselt lubatud piirkiirusega ja seda üllatavalt ühtlaselt. Ka taga sõitev pikap vähendas viisakalt pisut kiirust. Ehk minuti saime sel viisil kulgeda, enne kui peeglisse ilmus roheline maastur, mis oli alustanud Dodgest möödasõitu. Pikema jututa maandus see pikapi nina ette ja jäi meie vahele kulgema. Võib-olla paarkümmend sekundit hiljem tuiskas juba minu autost mööda must Audi, instinktiivselt vajutasin korraks pidurit, et aeglustada ja tuiskaja vahele lasta, aga oh, ei - Audi jätkas oma liikumist vastassuunavööndis, möödudes veel essõitvast Toyotast ning seejärel ka veoautost ja vastu tuleva autoga kokkupõrke vältimiseks, maandus kohe ka veoki nina ette, sundides selle juhti üpris tugevalt piduripedaali vajutama. Otseloomulikult see manööver tõmbas korraks kogu rivi kiiruse madalamaks. Ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui nentida, et tegemist ilmselt oli ajamasinasse sattunud Jaapani Keiserliku Kamikazeeskadrilli vapra võitlejaga, kes ilmselgelt arvas, et on Ameerika Ühendriikide pinnal ning saab sellisel moel oma vaenlasele kätte maksta. Või vähemalt ei tundunud tol hetkel ühtki muud mõistuspärast selgitust olukorrale olevat. Hetk hiljem üllatas sarnase manöövriga juba järgmine auto, sel korral uuemapoolne Mercedes. Hinnanguliselt minu autoni jõudes juba hakkas tema kiirus ületama lubatut vast oma poole jagu. Ja nagu eelmisegi mööduja puhul lõppes manööver akrobaatilise ettekiilumisega. Õnneks mõne kilomeetri pärast pööras veok teelt kõrvale ning minu ees sõitev Toyota asus kiirusepiirangut trotsides usinalt kiirendama. Vahepealse aja jooksul oli ca 89-90 km/h liikuvast rivist veel paar hulljulget mööda kulgenud.
Ei saa päris täpselt aru, miks selline lugu pigem igapäevane reaalsus on, kui erand. Olen piisavalt palju pidanud sõitma ka mujal maailmas ning kuigi kohati liiklus esmapilgul undub hullem, kui kodumaal, harjud kohalike liiklemiskultuuriga suhteliselt ruttu ära ning see on enamasti ka üsnagi ettearvatav, küll aga pole liiklemistavad seda teps mitte meil. Kes kihutab ning sõelub arutult, kes kokerdab kaameratehirmus põhjendamatult aeglaselt, mingit ühist joont on leida üpris keeruline. Kui, siis ehk ühine joon on ehteestlaslik parastamine ja targutamine. Meenub "Kreisiraadio" osa, kus kevadekuulutajatest tsiklimehed harisid neid intervjueerima tulnud reporterit, tuues kuuldavale kuldse tõe: "Sõida, aga ära mölise!" Ja just seda soovitakski nii artikli kirjutanud ajakirjanikul ja artikli kommenteerijatel teha - sõita ja mitte möliseda.
PS. Artikkel, millest juttu oli, on leitav aadressilt http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/vihakone-87-kmh-soitja-anna-piirkiirusega-soitjatele-teed?id=82607859.
Ja kes pole veel näinud, siis äsjamainitud video on leitav aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=9MQCBVSWDbg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar