Just nii, nagu pealkiri ütleb, võin kokku võtta oma kuueaastase järeltulija käitumise. Hetkel on käimas periood, kus ta peab iga asja vastu jonnima ning kõike on tarvis kohe ja praegu. Eks saan aru, et see on lapse puhul teatavas eas normaalne ja püüan seda ka selgitada, et alati ei saa kõike, mida tahad, ning vahel võtab selle saavutamine märksa kauem aega ja vaeva, kui sa ise ette kujutad.
Huvitaval kombel pean tihti tänasel päeval seda seletama ka täiskasvanutele. Ja need täiskasvanud pole mitte äsja koolipingist sirgunud sinisilmsed juntsud, vaid endast kümmekond aastat nooremad, kes juba üle kolmekümne aasta on maailma näinud ning eeldatavasti omavad ka täiesti keskmist või pigem seda ületavat intelligentsitaset.
Kunagi üks hea sõber ütles mulle kuldsed sõnad, et igal mündil on kaks külge ja asjadest aru saamiseks tuleb õppida neid mõlemaid nägema. Eks ma üsna teadlikult olen treeninud ka seda nägemisoskust, kuigi vahel emotsioonid võtavad võimust ja see on raske. Aga ma arvan, et see kahe mündi külje koos nägemine ja sealt ühisosa leidmine peaks olema ühe normaalse ühiskonnaliikme normaalne elamise viis. Need, kes näevad ainult üht mündi külge ning oma arvamuse sellele toetavad on kas fanaatikud, mis on häire leebem vorm, või siis äärmuslased, mis on juba selline staadium, kust terveneda on raskem.
Nüüd tulles liikluse ja selle juurde, mis mind täna kirjutama ajendas tuleb veidi vist lahti seletada ka tausta. Juba paar aastat või enamgi on Eestis üsna tugev konflikt paari huvigrupi vahel. Üht ma pigem nimetaks äärmuslasteks, kes leiavad et linnapilti autol absoluutselt asja pole, teised on pigem keskeltläbi minutaolised inimesed, kes liiguvad igapäevaselt autoga ning teevad enamasti seda mitte lõbu- vaid vajaduse pärast. Kõige suurem lahmimine käib Tallinna üle, veidi vähem on seda tunda Tartu ja väiksemate linnade puhul.
Võtame nüüd ette siis mündi nimega Tallinn. Vabandan ette juba ära, et kui ma põlise tartlasena millegagi puusse panen, siis see vast on andestatav. Niipalju, kui ma aru olen saanud, siis linnaruumiaktivistide jaoks kõige suuremaks probleemiks hetkel on see, et Tallinna kesklinnas liigub liiga palju autosid. Üritan siis kõrvalt vaadates ja aeg-ajalt Tallinnasse sattudes sellest aru saada. Kõigepealt, ma olen selle väitega täiesti nõus, ise autoga Tallinna kesklinna sattudes jääb ka mulle mulje, et ehk ei peaks seda autoliiklust nii palju seal olema. Aga miks see nii on? Ja nüüd jõuame minu jaoks fundamentaalse probleemini - Tallinnas on väga vähe mõistlikke võimalusi kesklinnast autoga möödumiseks. Erinevalt näiteks Helsinkist, kus on linna sees mitu eri kaugusel olevat ringteed, mis südalinnast liikluse üsna hästi eemale suunavad, Tallinnas sellist võimalust praktiliselt pole. Kui mälu nüüd ei peta, siis ka Riias on võimalik teise linna otsa jõudmiseks kesklinna pigem vältida. See fakt on minu jaoks number üks põhjus, miks Tallinna kesklinnas on ja hetkel paljude meelest peavad ka jääma laiad ning autosid täis tänavad.
Nüüd ma asetan end korraks tüüpilise äärmusalasest aktivisti kingadesse ja alustan vingumist. Minu esimene tees, millele ma toetun internetist leitud muu maailma radikaalide kirjatööd läbi töötades on see, et kvaliteetse ja moodsa elukeskkonnaga linna pole autol asja. Selle peale hakkan siis ehitama kogu oma usku, mida kuulutama asun. Nii, kesklinnas on autosid palju, ilmne lahendus oleks ju nende liikumine seal piisavalt ebamugavaks teha, et keegi enam autoga sinna minna ei tahaks. Linnavalitsuses on mul oma jope, käin idee välja, las panevad paari üsna väheproblemaatilisse kohta üles kiirust piirava märgi, peaks normaalse liiklusvoo sassi paiskamisel juba üsna hästi töötama. Nii, autojuhid kiruvad, järelikult töötas. Oot, aga vähe kiruvad... No aga postitan sotsiaalmeediasse mõned automanikke vaenavad postitused, äkki aitab. Ja näed, tekkiski keegi, kes mind ennast pigem ebaviisaka nimetusega nimetas, annan talle vastu ja siunan samamoodi edasi. Selle jauramise peale pakkus ajakirjandus intervjuud? Ooo, saan nüüd ka laiemale rahvale tutvustada oma seisukohti linna päästmisel, otseloomulikult pean üsna radikaalselt seal intervjuus ütlema välja selle, et kõiges on süüdi autod ja autojuhid ning kogu linn peaks kuuluma jalakäijatele. Mõne aja pärast ilmubki pressis intervjuu minu kui maailmapäästjaga...
Kes nüüd tundis ära eelmises lõigus kirjeldatud aktivisti prototüübi, sai ilmselt omajagu muiata. Kes veel tähelepanelikum oli, ei leidnud lõigust ühtki viidet reaalse probleemi, milleks on liigselt autosid täis tänavad kesklinnas, võimalikele mõistlikele lahendustele. Äärmuslasest aktivist ajab oma jonni ja süüdistab kõigis maailma hädades autojuhte, saamata aru, et oma igapäevatoimingute tegemiseks siiski auto on endiselt kõige mugavam ja tihti ka ainus mõistlik liiklusvahend. Seni kuni see nii on, ei saa me mõelda, et pole autot, pole probleemi. Selle asemel, et pakkuda välja aktsepteeritav terviklahendus, kuidas autod näiteks sealt Tallinna kesklinnast eemale suunata, tegeleb aktivist ainult ühe küsimusega, kuidas kesklinnas tagada jalakäijale/jalgratturile mõnus keskkond. Ma arvan, et see on ka tegelikult ülioluline küsimus ja jalgsi käies sooviksin ka ise pigem nauditavat ja rohelist ümbrust, kui pidevaid ummikuid ja heitgaasi täis õhku. Küll aga on naiivne loota, et see saavutatakse lihtsalt konkreetses kohas autoga liikumise võimalikult tülikaks tegemisega. Kõik need autod, mis hetkel näiteks läbi kesklinna on sunnitud sõitma, tuleks reaalselt ka kusalgile mujale siis suunata. Kas on selleks piisavalt lähedalt mööduv suur ja mõistuspärase kiirusepiiranguga ringtee, suurte liiklussõlmede juures autoliikluse maa alla viimine või mõni muu lahendus, see nõuab põhjalikku analüüsi, mitte lahmimist. Lihtsalt kägistamismeetodiga liikluse takistamine ei aita ning tekitab pigem paksu verd ja veel rohkem vastasseise aktivistide ja isegi seni täiesti mõistlike ja rahulike autoomanike vahel. Tüüpiline Eesti autoomanik ei ole ju see suure pikapi või maasturiga ja ühe teatava kehaosa jämeduse kuldketiga hoolimatu jõmm, keda aktivistid alati värinate käes mõnuledes igal võimalusel näiteks toovad, vaid pigem täiesti tavaline pereinimene, kel on tarvis kord ühes, kord teises linna otsas asju ajada, ning kel on õigus seda teha mõistliku ajakuluga. Jalgsi käimine, ühistransport ning jalgratas seda viimast täna kahjuks ei paku, ning kui nüüd aus olla, siis ma ei näe ka varianti, et nad seda lähemas tulevikus pakkuma hakkaksid. Vähemalt mitte seni, kuni probleeme lahendatakse "linnuke kirja" meetoditega.
Tihti kostub radikaalide poolt kisa, et me peaksime võtma välismaa moodsad linnad eeskujuks. Jah, ma olen sellega nõus, aga siis tuleks ka veidi süveneda tagamaadesse ning võtta üle lahendused, mis toimivad. Kui natuke rohkem süveneda, siis leiame, et need toimivad lahendused tihti on ka ülimalt kallid ning meie Eesti kontekstis ilmselt iga majanduslikult vähegi mõtlev inimene saab aru, et enamasti pole võimalik neid kasutada. Võtame kasvõi kiire ja toimiva ühistranspordivõrgu. Suures linnas on tänapäeval olemas enamasti ka maa alla kolitud ühistransport metroo näol. See on mugav ja kiire ning liinide planeerimisel on enamasti piisavalt kaetud kõik piirkonnad, kuhu on inimestel jõuda tarvis. Selleks, et Tallinnasse metroo rajamise peale üldse mõelda ilmselt tasuks, peaks kogu hetkene Eesti sinna elama kolima, ja ilmselt siiski poleks veel kriitiline tasuvuspiir käes. Seni, kuni ühistransport jääb ainult busside-trammide kujul eksisteerima, ei ole see piisavalt mugav ega kiire, sest tahes tahtmata viib see punktist A punkti B otse liikumise asemel sinna punkti B pigem vahele kogu ülejäänud tähestikku pikkides. Ehe näide minu jaoks oli just suvine reis Maltale, mille ühistranspordi kohta olin palju kiidusõnu eelnevalt kuulnud. Jah, tõesti, autoga liiklemine oleks seal olnud piin. Küll aga ühistranspordiga liikumine polnud palju väiksem piin. Bussid käisid enamasti kord-kaks tunnis ning jõudmine ühest linnakesest teise, mis ehk 5-10 km kaugemal, võttis aega 35-40 minutit. Selle aja jooksul kolistas buss läbi kõikmõeldavad kolkad. Vähemalt Gozol oli kogu võrk ka üles ehitatud veidi tobedalt - bussid viivad saare äärealadelt ainult tõmbekeskuseks olevasse Victoriasse. Kui on tarvis ühest saare otsast teise jõuda, peab veel arvestama ümberistumise ja järgmise pooltunni loksumisega. Kui meil poleks väikeseid lapsi kaasas olnud, kelle jaoks kolmekümne kraadi teise poolde ulatuvad temperatuurid veidi liig olid, oleks jalgsi tegelikult kiiremini kohale jõudnud, kui paljukiidetud ühistranspordiga kohati. Qalast, kus me ööbisime Victoriasse oli otseteed mööda alla kuue kilomeetri, samas bussisõit sinna võttis üle poole tunni ning buss käis korra tunnis. Bussist maha jäädes oleks jalgsi jõudnud kohale sisuliselt kiiremini, kui järgmist bussi oodates. Esimesed päevad tunduski ka meile ühistranspordiga liikumine täiesti okei, aga kahe nädala lõpuks leidsime end ikka päris mitmel korral Boltist autot tellimas, kuna bussiga mõistliku ajaga kohale jõudmine ei olnud võimalik. Ja kui end veel asetada kohaliku elaniku kingadesse, kes peab näiteks saare servast Victorias tööl käima...
Helsinki paari aasta eest korraldas eksperimendi, kus esplanaadidel suleti autodele osad sõiduread ning anti seal liiklemise õigus ainult kergliiklusele. Paar nädalat tagasi teatati eksperimendi lõpetamisest ning lubati hiljemalt aasta lõpuks endine olukord taastada. Liikluskorraldus teatas, et kuna tegu oligi tähtajalise eksperimendiga, siis saadi kätte esisalgsed tulemused ning hetkeseisuga selline lahendus end pigem ei õigusta. Samas ei välistatud, et tulevikus võiks liikluskorraldus sellisel kujul lõpuks sinna jõuda. Igati mõistlik ja arusaadav. Nüüd tulles meie Eesti konteksti, kus on ka sarnaseid eksperimente tehtud näiteks maanteel. Aastat viis tagasi kerkisid üleöö Tartu-Valga maantee mitmetele lõikudele kiirusepiirangud, mille eesmärk olla olnud aastase eksperimendi käigus uurida, kuidas mõjuks liikluskultuurile ning teede läbilaskvusele põhjanaabrite eeskujul üldise piirkiiruse langetamine kümme kilomeetrit tunnis. Esialgu aastaks planeeritud eksperiment kestab vist senimaani, sest märgid kadunud pole ja tundub, et liikluse rahustamise asemel need pigem on vastupidise mõjuga olnud. Tunnistan ausalt, et sõidan ka ise sinna suunda Tartu piiril püsikiirushoidja GPSi järgi üldslevinud lubatud piirkiirusele lükates ning üldiselt selle eksperimendi mõjualasid ignoreerides. Pole viimastel aastatel kedagi enamasti näinud seal kiirust vähendamas ning pigem ületatakse seal veelgi kiirust, mis mujal lõikudel lubatud. Minu talupojamõistus ütleks, et see eksperiment on ammu läbi kukkunud ja tuleks lõpetada. Selliste "ajutiste" eksperimentide pärast suhtun ma üsna skeptiliselt ka linnaruumis tehtavatesse katsetustesse. Igasugused ajutised sõiduradade sulgemised ja muud sarnased liiklusvoolu halvavad ideed tuleks juba eos alla tulistada, sest tähtaja kätte jõudes endist olukorda suure tõenäosusega ei taastata ning agoonia, mis eksperimendi ajal ehk ongi veel arusaadav, kandub üle normaalsesse igapäevaellu.
Minu jutu mõte ei olnud autot kui ülimat liiklusvahendit ülistada, mille ilmselt nüüd mõni radikaalne aktivist mõnuga siia külge poogib, vaid üritada näha ühe väikese mündi kaht külge ning panna inimesi veidi rohkem ehk süübima sellesse, miks on autoliiklus linnas domineeriv ja kuidas hetkel pole ka kohe käeulatuses viisi seda probleemi nii lahendada, nagu seda üsnagi häälekalt karjuv väike seltskond radikaale sooviks. Samm-sammult saame liikuda selle unistuste linnaruumi poole, kuid auto kui nähtus jääb paraku veel aastakümneteks sinna mingisugusel määral alles ning need sammud ei saa olla radikaalsed vaid peavad olema läbimõeldud, piisavalt pisikesed, et neid oleks reaalselt ka võimalik täide viia ning kindlasti pikalt ja põhjalikult ette kommunikeeritud ning suuremate muudatuste puhul ka põhjalikult ja läbipaistvalt avalikult läbi arutatud. Muidu saame endale järgmise automaksu laadse fiasko, kus lõpuks pole rahul mitte keegi.
Lõpetaksin Hugh Laurie tsitaadiga Dr. House pilootosast: "Kunagi üks tuntud filosoof, nimega Jagger, ütles: "You can't always get what you want"". Kuulake seda Rollingute lugu, kui sealt paar terakest välja noppida, siis ehk leevnevad ka sümptomid.
