Ebanormaalse Eesti inimesena pole mul ilmselgelt kenal pühapäevahommikul midagi targemat teha, kui klaviatuuril klahve kulutada. Ei möödunud ei reede õhtu, ega ka laupäeva õhtu klassikaliselt ennast täis juues, nagu see tundub trendiks olevat, eriti peale seda, kui üks kurikuulus eksminister, kelle nime jätan mainimata, arvas, et vabariigi tervisele tuleb kasuks maksurahade lõunanaabrite juurde suunamine. Aga mitte kohalike joomistraditsioonidest ei taha ma täna kirjutada.
Kui keegi on minu kirjutisi viimasel ajal lugema sattunud, siis on ta ehk ka märganud, et ideeliselt otsin uut neljarattalist. Mitte küll eriti aktiivselt, aga hoian silmad lahti. Kui mõne aja eest heietasin mõtteid lootusest leida käest-kätte meetodil mõni vanem ning pisivigade tõttu allapoole turuhinda müüdav eksemplar, siis selle mõtte olen tänaseks juba maha matnud. Ja vist suuresti ka mõtte üldse oranž pisiameeriklane millegi asjalikuma vastu vahetada. Miks?
Kui avada mõni automüügiportaal, kirjutada sinna otsingukriteeriumid, millele vastavat sõidukit leida soovid, siis on kaks varianti, kas tulemuseks on laipkonditsioonis räbalad või siis autod, mille soetamisele kaine mõistus ja rahakott kuidagi hästi ei vaata. Ehk siis teeme kiire otsingu. Viimasel ajal tekkinud mõte on vahetada Chrysleri nime kandev oranž kutsikas millegi veidi uuema vastu, seda eelkõige seetõttu, et ka teine igapäevaauto hakkab jõudma vanusesse, kus sellele enam kaskot teha ei saa, ning kuna vahest on vaja välismaale autoga ära eksida ja senimaani on kindlustusega kaasa tulnud tasuta autoabi vägagi ära kulunud, siis eelistaks seda endiselt ka edaspidi ühe peres oleva auto puhul omada. Tingimuste hulka võiks kuuluda ka ruumikus ning maanteel sõitmise mugavus, millest kummagiga kõnealune auto just hiilgama ei kipu. Nii... Väljalaskeaasta, võtaks aluseks sama vanuse, millega Chrysler omal ajal soetatud sai - 2012 ja üles. Läbisõit, hmm, no seda tänapäeval nagunii uskuda ei saa, kuna karistused selle võltsimise eest on endiselt meie maal pigem sümboolsed, aga no paneme kirja kuni 150000 kilomeetrit, ehk trehvab siis ka mõni reaalse läbisõiduga kohapealt uuena ostetud sõiduk tulemuste hulka. Eeldatav hind - aastat kuus tagasi, kui vahetamist vajav auto soetatud sai, oli selleks 3000 Eurot, no arvestades inflatsiooni, lükkame tuhat otsa, seega 4000. Asukoht - olles näinud müüdavate autode seisukorda, siis kodukandist kaugemale esialgu sõitma ei kipu, nagunii tuleb korraldada hulk kiiresti pettumuseks osutuvaid visiite müüja juurde - Tartu. Varustus - no elementaarsed asjad võiks olemas olla, automaatkast, nahksisu, püsikiirushoidja, mootorivaliku jätaks esialgu lahtiseks. "Otsi!"
Ja tulemus - ümmargune null! Okei, oleme nõus vaatama ka kaugemale sõitma - võtame valikust Tartu ära. Vajutame uuesti otsingunuppu. Ja tulemus on endiselt null. Hmm, mida paganat ma valesti teen. Võtame siis varustuse kriteeriumeid natuke vähemaks. Valikute hulgast lahkub piirav lisavarustus. Ohoo, uue otsingu tulemuseks on kaks sõidukit, kumbki kahjuks ei meenuta isegi kuskilt otsast autot - 2013 aasta liba-Chevrolet ja 2012 aasta Renault Twingo, mõlemad väidetava läbisõiduga pisut alla saja tuhande kilomeetri, olematu töömahu ja võimsusega mootoriga ning veel olematuma varustusega. Hind mõlemal täpselt euro alla nelja tuhande. Mis toimub?
No okei, lükkame eeldatavat hinda veel veidi üles, paneme piiriks 5000 Eurot, see on ka viimane piir, mille eest ma veel oleks nõus juba eeldatavalt pisiremonti vajavat ning antud vanuses autot soetama. Üejäänud tingimused, mid algselt seadsin, unustan juba eos ära. Tulemus peale otsingunupu vajutamist - kakskümmend autot. Peale kiiret pilku leitud kuulutustele saab välja praagitud kõik autolaadsed tooted, mille puhul on juba ette teada, et kui sa pole mingisugune moodne öko-möko veganhipster, kes maanteele võib-olla korra aastas satub, kui on tarvis teise vabariigi otsa sõita uusi pükse ostma, kuna vanad on liiga laiaks jäänud ja ei võimalda enam meeldivat pigistustunnet kubemepiirkonnas tunda, siis ükski terve mõistuse juures olev inimene seda ka ei soetaks. Kui just sa parasjagu oma ellu ekstreemsusi ei otsi ja ei soovi mõnisada kilomeetrit sõita hirmus, et vastusõitva veoki tekitatud tuulepuhang su teelt pühib. Igatahes, sõelale leitud produktidest, mis vähegi autot meenutavad, jäävad ainult kaks "prantslast" - väljalaskeaastat 2013 kandev Renault Megane ja samast aastast pärit Peugeot 301. Mõlemad suhteliselt sarnaste parameetritega - suuremale mahlapakile alla jääva töömahuga bensiinimootor, manuaalkast, koledast, kardinat või voodipesu meenutavast materjalist tekstiilpolster. Üks pisut alla, teine pisut üle saja tuhande kilomeetri meie kodumaa teid mõõtnud ning ka hinnad sada-paarsada eurot alla viie tuhande. Mingitki emotsiooni ei maksa ühesõnaga otsida, aga vähemalt suuruse poolest hakkavad need juba autot meenutama. Renault tundub pildilt veidi isikupärasema disainiga olevat, klõpsan siis esimesena lahti selle kuulutuse. Ja... kohe esimese asjana karjub silma lause: "Autol esineb vigu!" Kuna piirhind on juba minu jaoks piisavalt kõrge, et hakata vabatahtlikult kohe remondile kulutama, siis ma väga edasi ei süvene. Vaatan hoopis järgmist kuulutust. Peugeot' eelmine omanik ilmselgelt on soovinud soetada ainult tuttuut autot, ilma sellele erilisi tingimusi esitamata, isegi tagumisi aknaid peab käsitsi alla väntama, mis vähegi autot meenutavate toodete juures tänapäeval juba tõsine haruldus on. Varustuse nimekiri on äärmiselt napp, lisaks näeb auto ka igav välja. Ilmselt soetaksin selle, kui oleksin seitmekümnendale eluaastale lähenev inglise vanaproua, aga hetkel, ei.
Tuletagem meelde, et kui aastal 2012 sai Chrysler soetatud, siis otsisin samuti kuni 3000 Euro hinnaklassis, piisavalt uut ja talutava läbisõiduga autot, valik väga kirju polnud, aga Tartus oli tol hetkel müügis neid kümmekond tükki, vaatamas sai mitmeid käidud, otsus lõpuks langes pigem emotsiooni tasandil ning määravaks sai tegelikult auto värvj a omapärane disain. Õigupoolest kauplesin müüjalt veel hinda juurde, klausliga, et olen nõus auto eest veidi rohkem maksma, kui saan täiesti perfektses korras auto ning paar pisiviga nad ise enne müüki ära parandavad. Auto oli tolleks hetkeks vähem kui kuus aastat vana, kontrollitava ajalooga, läbisõiduga umbes 80000 kilomeetrit ning kosmeetiliselt väga hästi säilinud. Ka varustuses oli kõik minu jaoks elementaarne olemas, käiku ei pidanud ummikus istudes ise vahetama, parem jalg maanteel ei jäänud krampi ning istusid härrasrahva kombel mitte küll just Connoly nahast, kuid siiski nahast tehtud pingil. Ühesõnaga, veel viie-kuue aasta eest oli võimalik taskukohase raha eest soetada täiesti normaalne auto, mida eeldatavalt veel viis aastat kannataks ilma ennast remondi osas vaeseks maksmata pidada.
Mis toimub täna - see on nime košmaar juba väärt. Olukord hakkab meenutama uue vabariigi algusaegu - kontrollimata olukorras ning kontrollimatu läbisõiduga "otse Saksast" kümnekonna aasta vanune raibe maksab minimaalselt seitse-kaheksa keskmist palka. Raipeid on siia kogu aeg veetud, aga vahepeal tundusid nende hinnad normaliseeruvat, nüüd paistab, et müüjad on jälle humanitaarabiks kusagilt suure laadungi lõvikonservi saanud. Käisin paari päeva eest lihtsalt naljaviluks ühel müügiplatsil jalutamas, umbes kolmekümne müüdava auto hulgast leidsin kaks autot, mida üldse lähemalt vaadata kannatas. Üks oli 2014 aastast pärit Mazda, teine aasta uuem Lincoln, mis ilmselt eelnevas elus ka juba üsnagi korraliku avarii juba üle elanud on. Sellest vähemalt juhiuksel pragunev pahtel vihjas. Hinnasildid, mis autodele külge riputatud olid aga pigem salongist välja veerenud uue auto väärilised! Kuna kõrval oli teine müügiplats, jalutasin ka sealt läbi. Tolle platsi spetsialiteediks paistis olevat Saksamaalt suhteliselt uute autode toomine. Kui hinnapoliitika välja arvata, siis mulle müüja suhtumine meeldis. Läbisõidud tundusid olevat reaalsed ning ka autode visuaalne olukord oli väga viisakas. Kaks aastat vana diiselmootoriga Saksamaal sõitnud Audi läbisõiduga veidi pealt kahtesada tuhandet tundub vähemalt mulle täiesti reaalse läbisõiduga autona. Ka küljeaknast sisse kiigates tundus number klappivat, roolilt ning pedaalidelt võis märgata mõõdukaid kasutamise jälgi, aga üldmulje oli viisakas ning uueväärne. Sedasama ei saa rääkida aga tavaliselt müügis olevate väiksema "kellanäiduga" autode kohta. Mis oli huvitav, kõrvalplatsil kohtas selliseid läbisõite pigem ainult kümme korda vanemate autode küljes. Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, nagu mainitud juba sai, oli hinnapoliitika, autode hinnad algasid enamasti numbriga kaks või kolm ning olid viiekohalised. Arvestades läbisõite, seda, et esimese aasta karm hinnalangus on juba selja taga ning sõidukite kohati suhteliselt kesist varustust, kippusid hinnad pigem korralikult üle soolatud olema.
Võite mind nimetada vingujaks, aga minu arvates on meie kasutatud autode turg täiesti reguleerimata. Igal sammul toimub ainult tarbija petmine ning vigade ja reaalse läbisõidu peitmine. Hinnad seejuures on kontrollimatult kõrged. Vaadates mujale Euroopasse, siis tundub, et seal on asi olulilselt rohkem kontrolli all. Reaalse läbisõiduga ning rondi nime vääriv kümmekond aastat vana auto on müügis ka rondi hinnaga, selliseid läbisõidunumbreid, nagu meil müüdavatel autodel enamasti ei kohta või kui kohtab, siis on tegu ka suhteliselt perfektses korras rariteetidega, millel siis ka juba vastav hinnasilt küljes. Eks siin võib otsida seoseid kindlasti ka konkreetsete riikide maksu- ja karistuspoliitikaga. Kuna auto on enamasti maksustatav tarbeese, siis suuremate ning vanemate autode pidamine on kallis, mis tähendab seda, et ka järelturg on suhteliselt küllastunud ning hinnad mõistlikud. Läbisõidu võltsimine aga on enamasti karmilt kriminaalkorras karistatav ning vahele jäämise korral ähvardab kodanikke mitte lihtsalt naeruväärne trahvisumma, nagu meil, vaid pigem võimalus mõned järgnevad aastad maailma läbi triibulise avause seinas vaadata. Ehk oleks aeg midagi ka meil selles osas lõpuks ette võtta? Kuni seda ei toimu, siis jääb ainult loota, et ühel päeval Euroopa Liit või ÜRO kuulutab kasutatud auto omamise inimõiguseks.
pühapäev, 17. juuni 2018
reede, 15. juuni 2018
Parafraseerides klassikuid - "Sõida, aga ära mölise!"
Eile sattusin lugema Eesti Ekspressist artiklit, kus pildi järgi hinnates mitte just päris esimeses nooruses naisajakirjanik pidas "vihakõnet" autojuhtide üle, kes ei sõida lubatud piirkiirusega või, vähemalt nii mulle mulje jäi, isegi ületavad seda. Artikkel ise tundus pigem huumorirubriiki, kui tõsiseltvõetava arvamusajakirjanduse valdkonda kuuluvat. Juba artikli algul näitas ajakirjanikuhakatis oma tõsiseltvõetavust või pigem selle puudumist teesiga, et tema puhul on tegemist kogenud autojuhiga, kes sõidab kuus tervelt tuhat kilomeetrit ja on seejuures soetanud endale manuaalkastiga auto, kuna talle meeldib ise valida, kas sõita mööda kuuenda või viienda käiguga. Läbisõidu koha pealt on see ilmselt tunnetuse küsimus - näiteks minu jaoks pole see meeletult suur läbisõit, aga see selleks. Küll aga vähemalt ükski autokooli loengus vähegi kuulanud inimene ei üritaks maanteel kuuenda käiguga möödasõitu, kui just tõesti parasjagu teda suitsiidimõtted ei kimbuta. Ja noh, selleks ilmselt on ka veidi kindlamaid ja kaaskodanike suhtes vähem destruktiivseid meetodeid olemas.
Kui artikkel ise oli parasjagu selline lugemine, mis veidi muigama võttis, siis artikli juurde kibekiiresti tekkinud pooltuhat kommentaari olid juba praktiliselt puhas kuld. Ja seda just (tragi)huumori võtmes. Tüüpilisele eestlasele kohaselt täis protesti ja kiusu ning takka parastamist. Mõningad stiilinäited:
"Piirkiirus ei ole MAX kiirus, piirkiirus on minimaalne kiirus, millega iga sõidueksami läbinu peaks olema võimeline liikuma maanteel - suvistes oludes, iga ilmaga. 100m maailmarekord on 9.58. 20 sekundiga peaks suutma iga terve inimene 100m läbima - kui sa ei suuda, siis sa ei ole terve inimene. Veelkord, piirkiirus on minimaalne liikmiskiirus, millega peaks olema võimeline liikuma ka tädi Maali, juhul, kui talle on sõiduõigust võimaldav dokument väljastatud. Juhul kui töökorras sõiduautoga on liikluses inimene kes: a)kardab spidomeetril numbrit 95, b)kes igas kurvis pidurdab ja lõõtsaefekti tekitab ning c)kellel ei ole taipu kõrvale tõmmata juhul kui näeb et tema taha on tekkinud kolonn, ei vasta sõiduoskuste summas minimaalsetele kriteeriumitele ja tal tuleks sõiduõigus peatada. Liiklus ei ole see koht, kui anda sotsiaalabi. Isegi kui tegemist on väga, hea armsa ja toreda inimesega."
"Vihale ajab ikka küll, kui sõidan suvehommikul heade teeoludega Raplasse tööle ja terve tee venivad ees 80- ga sõitjad heal ja seda korduvalt. Möödasõit on praktiliselt võimatu rohkete vastutulevate Tallinna poole sõitvate autode tõttu. Mis teil viga on, et isegi 90 ei tule pedaalist välja, kasutage ühistransporti, mitte ärge takistage liiklust või tõmmake kõrvale ja laske norm.kiirusega sõitjad mööda."
"Ei ole vaja autot osta kui ei jaksa kütust sisse osta. Venitakse just sellepärast, et 200 km peale liiter kütust kokku hoida. Ärge venige tee peal. Sõitke lubatud kiirusega või natuke üle selle ja kõik võidavad sellest. See on ebanormaalne ja haiglane käitumine kui püütakse 1€ kokku hoida, teiste oma aega rohkem hindavate liiklejate arvelt. Õppige oma aega väärtustama. 1€ ei ole mingi raha. Ei ole vaja ennast õigustada, et ma jõuan ainult minuti hiljem jne. Tegelik ajakaotus on oluliselt suurem. Tegemist ei ole teooriaga vaid praktikaga."
Lugedes neid kommentaare, millest päris suur hulk olid samas stiilis, tekkis küsimus, et mis kurat ikkagi õigupoolest toimub? Pean ennast üsnagi viisakaks ja samas ka mööndustega seadusekuulekaks liiklejaks, vahest lähen ka närvi mõne kaasliikleja käitumise peale, aga üldiselt siiski püüan teistega arvestada. Maanteel sätin püsikiirushoidja enamasti reaalsele kiirusele 93-94 km/h, seda mitte seepärast, et seadusele vilistada, vaid pigem selleks, et kaasliiklejatega arvestada ning mitte jalgu jääda. Kui ette tekib aeglasemalt liikuv sõiduk, siis vähendan aegsasti kiirust ning pigem kulgen eesliikuja tempos, kuni leian teelõigu, kus on ette piisavalt vaba nähtavust, et eessõitjast ohutult ning ilma talle närvidele käimata mööduda. Muuseas ohutu möödasõidu definitsioon minu mõistes ei ole kellegi tagumisest kaitserauast paari meetri kaugusel kilomeetreid sabas sõitmine ning siis suvalises kohas mööda süstimine, et hetk hiljem samasugust pikivahet jättes teise auto ette maanduda. Enim tegelikult käivadki mulle närvidele juhid, kes täpselt niimoodi sõidavad.
Eile käisin tööasjus Võrus. Kui tavaliselt Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel lõik Tartust lõunapoole on suhteliselt rahulikult sõidetav, siis sel korral olin tunnistajaks järjekordsele teel toimuvale tragikomöödiale. Võrust tagasisõitu alustades haakis mulle tanklas sappa mattmust ning päevinäinud Dodge RAM, summutist kostvaid hääli tajudes ka "õige" ehk siis kaheksasilindrilise bensiinimootoriga, millel peaks jõudu olema piisavalt, et liiklusvooluga kaasa minna ning vajadusel ka sellest mööduda. Mõned kilomeetrid sai niimoodi siis ka sõidetud, mina pisikese "lõvikutsikaga" ees, püsikiirushoidja spidomeetri järgi kiirusele 97 km/h sätitud ning pikap paarsada meetrit tagapool suhteliselt sama kiirusega ühtlast pikivahet hoidmas. Ilm oli ilus, päike paistis, linnud ilmselt laulsid, kõlaritest mängis meeldiv muusika... Veidi aja pärast tõusu tippu jõudes silmasin eespool liikuvat veoautot, mille sabas oli veel üks vanem Toyota. Kruttisin veidi püsikiirushoidjat tagasi ning tundus, et ees liikujad sõitsid üsnagi täpselt lubatud piirkiirusega ja seda üllatavalt ühtlaselt. Ka taga sõitev pikap vähendas viisakalt pisut kiirust. Ehk minuti saime sel viisil kulgeda, enne kui peeglisse ilmus roheline maastur, mis oli alustanud Dodgest möödasõitu. Pikema jututa maandus see pikapi nina ette ja jäi meie vahele kulgema. Võib-olla paarkümmend sekundit hiljem tuiskas juba minu autost mööda must Audi, instinktiivselt vajutasin korraks pidurit, et aeglustada ja tuiskaja vahele lasta, aga oh, ei - Audi jätkas oma liikumist vastassuunavööndis, möödudes veel essõitvast Toyotast ning seejärel ka veoautost ja vastu tuleva autoga kokkupõrke vältimiseks, maandus kohe ka veoki nina ette, sundides selle juhti üpris tugevalt piduripedaali vajutama. Otseloomulikult see manööver tõmbas korraks kogu rivi kiiruse madalamaks. Ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui nentida, et tegemist ilmselt oli ajamasinasse sattunud Jaapani Keiserliku Kamikazeeskadrilli vapra võitlejaga, kes ilmselgelt arvas, et on Ameerika Ühendriikide pinnal ning saab sellisel moel oma vaenlasele kätte maksta. Või vähemalt ei tundunud tol hetkel ühtki muud mõistuspärast selgitust olukorrale olevat. Hetk hiljem üllatas sarnase manöövriga juba järgmine auto, sel korral uuemapoolne Mercedes. Hinnanguliselt minu autoni jõudes juba hakkas tema kiirus ületama lubatut vast oma poole jagu. Ja nagu eelmisegi mööduja puhul lõppes manööver akrobaatilise ettekiilumisega. Õnneks mõne kilomeetri pärast pööras veok teelt kõrvale ning minu ees sõitev Toyota asus kiirusepiirangut trotsides usinalt kiirendama. Vahepealse aja jooksul oli ca 89-90 km/h liikuvast rivist veel paar hulljulget mööda kulgenud.
Ei saa päris täpselt aru, miks selline lugu pigem igapäevane reaalsus on, kui erand. Olen piisavalt palju pidanud sõitma ka mujal maailmas ning kuigi kohati liiklus esmapilgul undub hullem, kui kodumaal, harjud kohalike liiklemiskultuuriga suhteliselt ruttu ära ning see on enamasti ka üsnagi ettearvatav, küll aga pole liiklemistavad seda teps mitte meil. Kes kihutab ning sõelub arutult, kes kokerdab kaameratehirmus põhjendamatult aeglaselt, mingit ühist joont on leida üpris keeruline. Kui, siis ehk ühine joon on ehteestlaslik parastamine ja targutamine. Meenub "Kreisiraadio" osa, kus kevadekuulutajatest tsiklimehed harisid neid intervjueerima tulnud reporterit, tuues kuuldavale kuldse tõe: "Sõida, aga ära mölise!" Ja just seda soovitakski nii artikli kirjutanud ajakirjanikul ja artikli kommenteerijatel teha - sõita ja mitte möliseda.
PS. Artikkel, millest juttu oli, on leitav aadressilt http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/vihakone-87-kmh-soitja-anna-piirkiirusega-soitjatele-teed?id=82607859.
Ja kes pole veel näinud, siis äsjamainitud video on leitav aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=9MQCBVSWDbg.
Kui artikkel ise oli parasjagu selline lugemine, mis veidi muigama võttis, siis artikli juurde kibekiiresti tekkinud pooltuhat kommentaari olid juba praktiliselt puhas kuld. Ja seda just (tragi)huumori võtmes. Tüüpilisele eestlasele kohaselt täis protesti ja kiusu ning takka parastamist. Mõningad stiilinäited:
"Piirkiirus ei ole MAX kiirus, piirkiirus on minimaalne kiirus, millega iga sõidueksami läbinu peaks olema võimeline liikuma maanteel - suvistes oludes, iga ilmaga. 100m maailmarekord on 9.58. 20 sekundiga peaks suutma iga terve inimene 100m läbima - kui sa ei suuda, siis sa ei ole terve inimene. Veelkord, piirkiirus on minimaalne liikmiskiirus, millega peaks olema võimeline liikuma ka tädi Maali, juhul, kui talle on sõiduõigust võimaldav dokument väljastatud. Juhul kui töökorras sõiduautoga on liikluses inimene kes: a)kardab spidomeetril numbrit 95, b)kes igas kurvis pidurdab ja lõõtsaefekti tekitab ning c)kellel ei ole taipu kõrvale tõmmata juhul kui näeb et tema taha on tekkinud kolonn, ei vasta sõiduoskuste summas minimaalsetele kriteeriumitele ja tal tuleks sõiduõigus peatada. Liiklus ei ole see koht, kui anda sotsiaalabi. Isegi kui tegemist on väga, hea armsa ja toreda inimesega."
"Vihale ajab ikka küll, kui sõidan suvehommikul heade teeoludega Raplasse tööle ja terve tee venivad ees 80- ga sõitjad heal ja seda korduvalt. Möödasõit on praktiliselt võimatu rohkete vastutulevate Tallinna poole sõitvate autode tõttu. Mis teil viga on, et isegi 90 ei tule pedaalist välja, kasutage ühistransporti, mitte ärge takistage liiklust või tõmmake kõrvale ja laske norm.kiirusega sõitjad mööda."
"Ei ole vaja autot osta kui ei jaksa kütust sisse osta. Venitakse just sellepärast, et 200 km peale liiter kütust kokku hoida. Ärge venige tee peal. Sõitke lubatud kiirusega või natuke üle selle ja kõik võidavad sellest. See on ebanormaalne ja haiglane käitumine kui püütakse 1€ kokku hoida, teiste oma aega rohkem hindavate liiklejate arvelt. Õppige oma aega väärtustama. 1€ ei ole mingi raha. Ei ole vaja ennast õigustada, et ma jõuan ainult minuti hiljem jne. Tegelik ajakaotus on oluliselt suurem. Tegemist ei ole teooriaga vaid praktikaga."
Lugedes neid kommentaare, millest päris suur hulk olid samas stiilis, tekkis küsimus, et mis kurat ikkagi õigupoolest toimub? Pean ennast üsnagi viisakaks ja samas ka mööndustega seadusekuulekaks liiklejaks, vahest lähen ka närvi mõne kaasliikleja käitumise peale, aga üldiselt siiski püüan teistega arvestada. Maanteel sätin püsikiirushoidja enamasti reaalsele kiirusele 93-94 km/h, seda mitte seepärast, et seadusele vilistada, vaid pigem selleks, et kaasliiklejatega arvestada ning mitte jalgu jääda. Kui ette tekib aeglasemalt liikuv sõiduk, siis vähendan aegsasti kiirust ning pigem kulgen eesliikuja tempos, kuni leian teelõigu, kus on ette piisavalt vaba nähtavust, et eessõitjast ohutult ning ilma talle närvidele käimata mööduda. Muuseas ohutu möödasõidu definitsioon minu mõistes ei ole kellegi tagumisest kaitserauast paari meetri kaugusel kilomeetreid sabas sõitmine ning siis suvalises kohas mööda süstimine, et hetk hiljem samasugust pikivahet jättes teise auto ette maanduda. Enim tegelikult käivadki mulle närvidele juhid, kes täpselt niimoodi sõidavad.
Eile käisin tööasjus Võrus. Kui tavaliselt Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteel lõik Tartust lõunapoole on suhteliselt rahulikult sõidetav, siis sel korral olin tunnistajaks järjekordsele teel toimuvale tragikomöödiale. Võrust tagasisõitu alustades haakis mulle tanklas sappa mattmust ning päevinäinud Dodge RAM, summutist kostvaid hääli tajudes ka "õige" ehk siis kaheksasilindrilise bensiinimootoriga, millel peaks jõudu olema piisavalt, et liiklusvooluga kaasa minna ning vajadusel ka sellest mööduda. Mõned kilomeetrid sai niimoodi siis ka sõidetud, mina pisikese "lõvikutsikaga" ees, püsikiirushoidja spidomeetri järgi kiirusele 97 km/h sätitud ning pikap paarsada meetrit tagapool suhteliselt sama kiirusega ühtlast pikivahet hoidmas. Ilm oli ilus, päike paistis, linnud ilmselt laulsid, kõlaritest mängis meeldiv muusika... Veidi aja pärast tõusu tippu jõudes silmasin eespool liikuvat veoautot, mille sabas oli veel üks vanem Toyota. Kruttisin veidi püsikiirushoidjat tagasi ning tundus, et ees liikujad sõitsid üsnagi täpselt lubatud piirkiirusega ja seda üllatavalt ühtlaselt. Ka taga sõitev pikap vähendas viisakalt pisut kiirust. Ehk minuti saime sel viisil kulgeda, enne kui peeglisse ilmus roheline maastur, mis oli alustanud Dodgest möödasõitu. Pikema jututa maandus see pikapi nina ette ja jäi meie vahele kulgema. Võib-olla paarkümmend sekundit hiljem tuiskas juba minu autost mööda must Audi, instinktiivselt vajutasin korraks pidurit, et aeglustada ja tuiskaja vahele lasta, aga oh, ei - Audi jätkas oma liikumist vastassuunavööndis, möödudes veel essõitvast Toyotast ning seejärel ka veoautost ja vastu tuleva autoga kokkupõrke vältimiseks, maandus kohe ka veoki nina ette, sundides selle juhti üpris tugevalt piduripedaali vajutama. Otseloomulikult see manööver tõmbas korraks kogu rivi kiiruse madalamaks. Ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui nentida, et tegemist ilmselt oli ajamasinasse sattunud Jaapani Keiserliku Kamikazeeskadrilli vapra võitlejaga, kes ilmselgelt arvas, et on Ameerika Ühendriikide pinnal ning saab sellisel moel oma vaenlasele kätte maksta. Või vähemalt ei tundunud tol hetkel ühtki muud mõistuspärast selgitust olukorrale olevat. Hetk hiljem üllatas sarnase manöövriga juba järgmine auto, sel korral uuemapoolne Mercedes. Hinnanguliselt minu autoni jõudes juba hakkas tema kiirus ületama lubatut vast oma poole jagu. Ja nagu eelmisegi mööduja puhul lõppes manööver akrobaatilise ettekiilumisega. Õnneks mõne kilomeetri pärast pööras veok teelt kõrvale ning minu ees sõitev Toyota asus kiirusepiirangut trotsides usinalt kiirendama. Vahepealse aja jooksul oli ca 89-90 km/h liikuvast rivist veel paar hulljulget mööda kulgenud.
Ei saa päris täpselt aru, miks selline lugu pigem igapäevane reaalsus on, kui erand. Olen piisavalt palju pidanud sõitma ka mujal maailmas ning kuigi kohati liiklus esmapilgul undub hullem, kui kodumaal, harjud kohalike liiklemiskultuuriga suhteliselt ruttu ära ning see on enamasti ka üsnagi ettearvatav, küll aga pole liiklemistavad seda teps mitte meil. Kes kihutab ning sõelub arutult, kes kokerdab kaameratehirmus põhjendamatult aeglaselt, mingit ühist joont on leida üpris keeruline. Kui, siis ehk ühine joon on ehteestlaslik parastamine ja targutamine. Meenub "Kreisiraadio" osa, kus kevadekuulutajatest tsiklimehed harisid neid intervjueerima tulnud reporterit, tuues kuuldavale kuldse tõe: "Sõida, aga ära mölise!" Ja just seda soovitakski nii artikli kirjutanud ajakirjanikul ja artikli kommenteerijatel teha - sõita ja mitte möliseda.
PS. Artikkel, millest juttu oli, on leitav aadressilt http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/vihakone-87-kmh-soitja-anna-piirkiirusega-soitjatele-teed?id=82607859.
Ja kes pole veel näinud, siis äsjamainitud video on leitav aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=9MQCBVSWDbg.
neljapäev, 14. juuni 2018
Maanteegeeniuste välimääraja
Tegelikult on tegemist jutuga, mille kirjutasin juba aastal 2015, aga miskipärast jäi see toona avaldamata. Kui täna sattusin Eesti Ekspressist lugema artiklit, kus mitte just kõige teravamast pliiatsisist naisajakirjanik siunas piirkiirusest veidi aeglasemalt sõitjaid, ja sattusin sirvima selle artikli kommentaare, siis meenus ka enda kirjutis:
Sõites täna pealelõunal Tallinn-Tartu maanteel Tartu poole tabasin ennast mõttes maanteel liikujaid lahterdamast. Tähelepanekuid elust enesest, ehk siis mõned levinumad tüübid:
Tüüp 1. Maalt ja hobusega. Ilmselt hiljuti suksu automobiili vastu vahetanud aus maahärra või -proua. Sõidab igaks juhuks lubatust umbes viis kilomeetrit tunnis väiksema kiirusega, kuna maainimesel teadupärast on raha vähe ning trahv kiiruse ületamise eest on suur. Ei usalda moodsat tehnikat ning seetõttu pidurdab enne kiiruskaamerat veel hoo igaksjuhuks rohkem maha, kes teab, äkki sunnik teebki veel pildi ära. Autoks on enamasti mõne aasta vanune diiselmootoriga Škoda, KIA või Dacia, kuna naabrimees väitis, et selline uhke auto on ju odav osta ning veel odavam ülal pidada. Ja traktorikütus ei maksa ju praegast pea-aega mitte kui midagi.
Tüüp 2. Kao eest, mul on kiire. Sõidab enamasti suhteliselt uue ning kindlasti Saksa päritolu autoga. Sest see on kiire ja mõeldud juba eos betoonkattega bahni peal kihutamiseks. Ja ega siis saa ka tavateel aeglasemalt sõita, tuleb ju ikka autoga selle võimete kohaselt kimada. Möödasõidud eespooltöllerdajatest on enamasti kiired ning vahel ka pisut mõtlematud, aga ohtlikust olukorrast päästab raske gaasijalg ning head pidurid. Automarkideks enamasti Audi, BMW, Mercedes-Benz.
Tüüp 3. Otsustusvõimetu tüüp. Sõidab eessõitjale praktiliselt tagastangesse kinni ning seejärel jääb sinna kilomeetriteks. Mööda sõita ei riski ning vahest unustab sisselülitatuks ka kaugtuled. Lõpuks kilomeetreid julgust kogununa, alustab möödasõitu ning ka see protsess kestab kilomeetreid. Automargiks enamasti kümmekond aastat või vanem universaalkerega Volkswagen või midagi analoogset.
Tüüp 4. Rullnokk-ralliäss. Kiirusepiirangud on tema jaoks soovituslikud. Selline autojuht on juba oma loomult adrenaliini järgi janunev ning seda on selgelt näha ka tema liikluskäitumisest. Möödasõitu tuleb ikka alustada pimedas kurvis, soovituslik on kindlasti vastassuunast läheneva sõiduki olemasolu. Ainult nii saab ju testida oma autot ning närve. Ja kui vastutulija ka liiga lähedal on, küll keerab kraavi, tema ju kardab oma elu pärast ometigi. Tüüp 2-st eristab teda eelkõige auto vanus ning seisukord - auto on kindlasti kümmekond aastat vanem ning tehniliselt suhteliselt kehvas seisukorras. Automarkide hulgas valitsevad samad, mis tüüp 2 puhul, aga vahest eksivad nimekirja ära ka päris ralliauto sugemetega sõidukid, nagu Subaru Impreza WRX või Mitsubishi Lancer EVO, ka nende tehnoseisundit võib enamasti allapoole keskpärast hinnata. Kui rullnokk-ralliäss suureks saab, siis võib temast saada rekkajuht.
Tüüp 5. Rekkajuht. Tema on maantee kuningas ning teiste arvamus talle korda ei lähe. Kuigi enamasti on rekkadel olemas ka püsikiirushoidja, siis seda ta põhimõtte pärast ei kasuta. Ühel õigel mehel on ju parem jalg küljes ning tema suudab ise konstantset kiirust hoida. Või noh, pluss-miinus kümme kilomeetrit tunnis siia sinna. Tänu sellele tolerantsile varieerub tema sõiduki tunnikiirus seitsmekümne ja üheksakümne kilomeetri vahel. Kui aga tegu on rullnokk-ralliässast välja kasvanud rekkajuhiga, siis meeldib ka talle vahest adrenaliini nautida ning mis saaks olla selleks parem, kui alustada oma paarikümnetonnise koormaga näiteks möödasõitu liinibussist.
Tüüp 6. Kadekops. Sõidab pisut alla lubatud kiiruse, kui aga keegi temast möödasõitu alustab, siis lisab kiirust. Et keegi ikka kindlapeale temast ennem sihtkohta ei jõuaks. Autoks enamasti mittemidagiütlev keskklassi pereauto nagu Toyota Corolla või Volkswagen Golf.
Tüüp 7. Meeleheitel koduperenaine. Sõidab ringi roostetava ning igast otsast koliseva pool- või veerandmootoriga pisiautoga. Kindlaks auto lisavarustuseks on vähemalt kaks lapsetooli. Mõnikord igatseb ka tema adrenaliinilaksu ning alustab möödasõitu, mille puhul tuleb kiirendusaega mõõta kalendriga. Kasuks kindlasti ei tule ka puudulik käigukasti ekspluateerimise oskus ning olematu võime oma auto kiirusomadusi ning läheneva auto kaugust hinnata. Autodeks enamasti Toyota Yaris, Volkswagen Polo, Opel Corsa või mõni muu pigem seljakotti meenutav olematu passiivse turvalisusega plekist karp, ühisnimetajaks kindlasti ka eranditult numbriga 1 algav mootori kubatuur.
Tüüp 8. Komplekside käes vaevlev pisike mutrike. Jälle ülemus kotib, naine ei anna ning üldse on kogu elu ikka uskumatult s***. Aga ometigi on üks nauding, mida keegi ei saa keelata, maanteel on ju võimalus ennast välja elada. Eesliikujast mööda sõita ning siis selle ette täpselt sama kiirusega munema jääda, vaimusilmas ise ette kujutades, kuidas sabas sõidab seesama vihatud ülemus. Ah, et ei sõidagi, vahet pole, paras raisale, las saab ka teada kui niru elu ikka ühel mehel olla võib. Mis mõttes sa kurat hakkad must mööda sõitma, oot, ma litsun gaasi juurde, istu taga, seal on su koht. Enamasti kombineerub tüübiga 6. Automarkide eelistust pole.
Tüüp 9. Korralik liikleja. Sõidab täpselt lubatud sõidukiirusega või ületab seda paar kilomeetrit tunnis, kui just teeolud teisiti sõitmist ette ei näe. Hindab olukorda adekvaatselt, näeb ette muudatusi tee profiilis ning korrigeerib juba aegsasti ning väga sujuvalt ka sellele vastavalt oma sõidukiirust. On tähelepanelik ning viisakas ja oskab korrektselt käsitseda kõiki auto küljes olevaid seadiseid nagu suunatulekang, püsikiirushoidja, käigukang ning tuledelüliti. Ei sõida kunagi näiteks koos sisse lülitatud udu- ning lähituledega, ei vilguta kilomeetri kauguselt vastu sõitvale kaugtuledega autole tulesid ning ei pidurda enne kiiruskaamerat asjatult (kuna liigub nagunii kiirusega, mille peale oranži sähvatust kastist ei näe). Kahjuks on tegemist haruldase liigiga ning tuleks Euroopa Komisjoni direktiivi kohaselt võtta looduskaitse alla.
reede, 27. aprill 2018
Seisukord on hea, vajab vaid pisikesi värviparandusi...
Üle hulga aja tuli jälle mõte midagi kirjutada ja veidi oma mõtteid jagada. Sel korral on teemaks meie koduvabariigi kasutatud autode turg.
Olen mõnda aega juba hoidnud silma turul peal, et vahetada välja senimaani igapäevasõiduks kasutusel olev oranž õnnetus, mida hellitavalt ameeriklased Mopariks nimetavad. Tegelikult tuleks tollastele Daimler-Chrysleri inseneridele au anda, kuna nad on suutnud disainida jaapanlasliku täpsusega auto, mis peale kümmet aastat korraga arvab, et tahaks keskmisest enam hoolt ning seda korraga ja paljude asjade osas. Ehk siis seni, kuni autol oli vanust alla kümne aasta, sai hakkama lihtsalt regulaarse hoolduse ja mõne kuluosa vahetamisega, aga kui paari aasta eest see ümmargune tähtpäev kukkus, arvas auto korraga, et nüüd aitab ja tema soovib pensionile jääda. Olen sellist käitumist varem täheldanud Jaapani autode juures, kuigi oluliselt suuremate läbisõitude ja ka umbes viis kuni kümme aastat pikema ea juures.
Seoses vanemaks ja targemaks saamisega olen muutunud ehk ka mugavamaks ning hinnanud üle oma arusaamad toredast autost, millega iga päev teid mõõta. Ehk kui ma varasematel aegadel leidsin, et diisel sobib ainult põllul sõitvate traktorite kütuseks ning õige auto ikka omab pigem kaht, kui nelja ust ja selle töömaht algab sellest kohast, kus suuremad mahlapakid lõppevad, siis hetkel pigem on kriteeriumiks just pigem diisel, ideaalis universaalkere või vähemasti nelja uksega sedaan ning võiks olla piisavalt suur ja mugav, et sellega pikemat otsa sõites ei peaks ära põrutatud selja üle kaebama. Elementaarsed asjad on ka püsikiirusehoidja, automaatkast ning nahkssisu. Lisaks eelistaks soetada ajalooga ning pigem omanikult ostetava sõiduki. Asja juures on ka üks konks, edevus sunnib vaatama ka selliste autode poole, mille puhul parklas samasuguse kõrvale parkimine pigem erand, kui reegel on. Kuna käed on endal küljes ja päris puusapiirkonnast altpoolt välja ei kasva, siis ei põlga ka ära autosid, millel mõistlikult eemaldatavad vead küljes või vajavad mõistlikus ulatuses iluravi, aga seda ka konditsioonile vastava hinna juures. Vanus ei häiri, kui auto hooldatud ja hoitud on. Ja nendest parameetritest lähtuvalt olen ka mõned kuud müügikuulutusi kamminud.
Tulemus - ümmargune null. Mõned kõned, mille müüjatele teinud olen, on lõppenud juba eos, peale "pisivigade" loetelu kuulmist. Mõnda autot olen ka peale positiivse mulje jätnud telefonijuttu vaatamas käinud, aga tehinguni pole jõudnud. Miks, tekib küsimus? Aga seepärast, et kõik turul pakutavad autod on arvestades seisukorda räigelt üle hinnatud ning enamasti kujuneb auto üle vaatamine pigem tragikomöödiaks kujunema.
Lihtne näide. Müüakse sajandialguse E38 tüübitähist kandvat 7. seeria BMW-d. Kuulutuse järgi tundub, et võiks üle kaeda, hind tundub nii vana luksusauto kohta mõistlik (veidi pealt kahte tuhandet Eurot), auto väidetavalt paari aasta eest toodud Lõuna-Euroopast, läbisõit talutav, varustus peaaegu talutav, mõned üles loetud vead tunduvad suhteliselt mõistlikult eemaldatavad olevat. Ka taustauuring ei näita kohaliku ajaloo juures ühtki muretsema panevat fakti, ülevaatused ilusti puhtalt läbitud, avariidest jälge maha pole jäänud. Telefonikõne omanikule teeb ettevaatlikuks, küsimusele auto üldise seisukorra kohta tuleb põiklev vastus: "Eee... mmm... no auto pole uus, vajaks värviparandusi ja siit-sealt kohendamist." Uurin siis, et kas on mõtet reaalselt autot üldse vaatama tulla ja üksteise aega kulutada, lõpuks ikkagi otsustan vaatamise kokku leppida. Kokkulepitud kohta jõudes pole vaja eriti pikalt süveneda (õigemini piisab pilgust autole umbes viie meetri kauguselt), et aru saada, et oled järjekordse tragikomöödia keskele sattunud. Auto, mida presenteeriti kui värviparandusi vajavat ning muidu suhteliselt viisakat, vajaks minimaalselt uut kere. Peale tiiru ümber auto ei suutnud vähemalt minu silm tuvastada ühtki plekki, millel poleks läbivat roostet või selle algeid. Avades juhiust, tervitas räämas ning räbalaks kulunud hooldamata sisu, pilk roolile ja pedaalidele reetis, et auto odomeetril oleva läbisõidu võib rahulikult vähemalt neljaga korrutada, eriti teades, kui hästi tegelikult nende autode sisu elementaarsegi puhastamise puhul säilib. Muigasin ja kommenteerisin, et ilmselgelt pole isegi proovisõitu mõtet teha, selle peale teatas kodanik pettunult, et ega ta pigem püüabki seda varuosadeks müüa. Halloo, inimene, Sa müüd kuulutuses sõitvat ning enam-vähem sõidukorras autot, hinnaga, mille eest ei eelda ostja, et leiab eest vigadeta ja uueväärse auto, kuid ka mitte hunniku vanarauda. Ja siis Sa veel kulutad mul väärtuslikku aega, selgitades, et läbiv rooste on tegelikult lihtsalt natukese pahtli ja mõne värviparandusega ravitav, rääkimata sellest, et mõni Belarus tüüpi traktor käib vaiksemalt ja sujuvamalt, kui Sinu auto mootor? Mis toimub?
Ilmselt, kui see oleks olnud ainus juhtum, siis oleks võtnud seda huumoriga ja unustanud kogu loo. Aga sarnaseid vaatamas käimisi on olnud teisigi. Vähemalt paaril juhul on auto tehniliselt olnud talutavas korras ning ka salong on veel enam-vähem puhtana ja viisakana säilinud. Aga mainimata jäetakse see, et miinimumprogrammina eeldab auto vähemalt kolme ukse vahetamist ning üsnagi ulatuslikus mahus keretöid. Huvitav, kuna jõuab Eesti inimesele kohale, et kõige kulukamad ning ajamahukamad on keretööd ning tihtipeale keeruline, aga oluliselt väiksemate kuludega on tõrkuva tehnika lappimine? Samas tundub, et turgu sellistele laipadele on - autod, millest iga ajusid vähegi omav ostja mööda kõnniks, lähevad kuulutusi vaadates nagu soojad saiad ning vähemalt sama kiiresti on need ka järgmise omaniku käest uuesti müügiks. Enamasti saab seda selgitada noorte ja mitte just kõige kogenenumate omanike sooviga omada midagi, millest reaalselt jõud ja rahakott üle ei käi. Uhke oleks ju ikka vurada ringi omaaegse jõuka ärimehe autoga, mitte mingisuguse anonüümse karbiga, odavana tundunud ostuhinna juures aga unustatakse tihtipeale see, et enamasti vajab kasutatud auto peale ostmist minimaalselt väga põhjalikku hooldust ja tihtipeale ka väiksemat või suuremat remonti, mis sellise auto puhul enam noore inimese rahakotile meelt mööda pole. Ja nii nendega siis sõidetaksegi seni, kuni auto on seisus, kus sellega enam sõita ei saa või pole mõistlik, ja püütakse see kähku maha müüa. Aga siin lööb välja ka teine Eesti inimese omadus - ei mahu sugugi hinge, et oled teinud vea ja pead selle eest maksma, kui asi sai kallilt soetatud, siis tuleb üritada temast ju minimaalsete kadudega või ideaalis isegi sama hinna eest vabaneda :)
Ja nüüd jõuamegi selleni, et mõistlik oleks natuke ostjaid harida ning kasutatud autode turgu korrastada elatustasemele vastavaks. Ehk kui inimene müüb vrakki, siis peaks ta müüma seda ka vraki, mitte sõidukorras auto hinnaga. Erandiks ehk on tõesti autod, millel on reaalne väärtus näiteks kollektsionääride vaatevinklist, vähe toodetud või muidu haruldased isendid. Lihtsalt tarbimisväärtusega eksemplaride korral võiks aga hinnapoliitika loksuda paika kooskõlas ülejäänud valge maailmaga.
Tänaseks punkt, eks mõnikord jälle, kui miski kriipima hakkab.
.
Olen mõnda aega juba hoidnud silma turul peal, et vahetada välja senimaani igapäevasõiduks kasutusel olev oranž õnnetus, mida hellitavalt ameeriklased Mopariks nimetavad. Tegelikult tuleks tollastele Daimler-Chrysleri inseneridele au anda, kuna nad on suutnud disainida jaapanlasliku täpsusega auto, mis peale kümmet aastat korraga arvab, et tahaks keskmisest enam hoolt ning seda korraga ja paljude asjade osas. Ehk siis seni, kuni autol oli vanust alla kümne aasta, sai hakkama lihtsalt regulaarse hoolduse ja mõne kuluosa vahetamisega, aga kui paari aasta eest see ümmargune tähtpäev kukkus, arvas auto korraga, et nüüd aitab ja tema soovib pensionile jääda. Olen sellist käitumist varem täheldanud Jaapani autode juures, kuigi oluliselt suuremate läbisõitude ja ka umbes viis kuni kümme aastat pikema ea juures.
Seoses vanemaks ja targemaks saamisega olen muutunud ehk ka mugavamaks ning hinnanud üle oma arusaamad toredast autost, millega iga päev teid mõõta. Ehk kui ma varasematel aegadel leidsin, et diisel sobib ainult põllul sõitvate traktorite kütuseks ning õige auto ikka omab pigem kaht, kui nelja ust ja selle töömaht algab sellest kohast, kus suuremad mahlapakid lõppevad, siis hetkel pigem on kriteeriumiks just pigem diisel, ideaalis universaalkere või vähemasti nelja uksega sedaan ning võiks olla piisavalt suur ja mugav, et sellega pikemat otsa sõites ei peaks ära põrutatud selja üle kaebama. Elementaarsed asjad on ka püsikiirusehoidja, automaatkast ning nahkssisu. Lisaks eelistaks soetada ajalooga ning pigem omanikult ostetava sõiduki. Asja juures on ka üks konks, edevus sunnib vaatama ka selliste autode poole, mille puhul parklas samasuguse kõrvale parkimine pigem erand, kui reegel on. Kuna käed on endal küljes ja päris puusapiirkonnast altpoolt välja ei kasva, siis ei põlga ka ära autosid, millel mõistlikult eemaldatavad vead küljes või vajavad mõistlikus ulatuses iluravi, aga seda ka konditsioonile vastava hinna juures. Vanus ei häiri, kui auto hooldatud ja hoitud on. Ja nendest parameetritest lähtuvalt olen ka mõned kuud müügikuulutusi kamminud.
Tulemus - ümmargune null. Mõned kõned, mille müüjatele teinud olen, on lõppenud juba eos, peale "pisivigade" loetelu kuulmist. Mõnda autot olen ka peale positiivse mulje jätnud telefonijuttu vaatamas käinud, aga tehinguni pole jõudnud. Miks, tekib küsimus? Aga seepärast, et kõik turul pakutavad autod on arvestades seisukorda räigelt üle hinnatud ning enamasti kujuneb auto üle vaatamine pigem tragikomöödiaks kujunema.
Lihtne näide. Müüakse sajandialguse E38 tüübitähist kandvat 7. seeria BMW-d. Kuulutuse järgi tundub, et võiks üle kaeda, hind tundub nii vana luksusauto kohta mõistlik (veidi pealt kahte tuhandet Eurot), auto väidetavalt paari aasta eest toodud Lõuna-Euroopast, läbisõit talutav, varustus peaaegu talutav, mõned üles loetud vead tunduvad suhteliselt mõistlikult eemaldatavad olevat. Ka taustauuring ei näita kohaliku ajaloo juures ühtki muretsema panevat fakti, ülevaatused ilusti puhtalt läbitud, avariidest jälge maha pole jäänud. Telefonikõne omanikule teeb ettevaatlikuks, küsimusele auto üldise seisukorra kohta tuleb põiklev vastus: "Eee... mmm... no auto pole uus, vajaks värviparandusi ja siit-sealt kohendamist." Uurin siis, et kas on mõtet reaalselt autot üldse vaatama tulla ja üksteise aega kulutada, lõpuks ikkagi otsustan vaatamise kokku leppida. Kokkulepitud kohta jõudes pole vaja eriti pikalt süveneda (õigemini piisab pilgust autole umbes viie meetri kauguselt), et aru saada, et oled järjekordse tragikomöödia keskele sattunud. Auto, mida presenteeriti kui värviparandusi vajavat ning muidu suhteliselt viisakat, vajaks minimaalselt uut kere. Peale tiiru ümber auto ei suutnud vähemalt minu silm tuvastada ühtki plekki, millel poleks läbivat roostet või selle algeid. Avades juhiust, tervitas räämas ning räbalaks kulunud hooldamata sisu, pilk roolile ja pedaalidele reetis, et auto odomeetril oleva läbisõidu võib rahulikult vähemalt neljaga korrutada, eriti teades, kui hästi tegelikult nende autode sisu elementaarsegi puhastamise puhul säilib. Muigasin ja kommenteerisin, et ilmselgelt pole isegi proovisõitu mõtet teha, selle peale teatas kodanik pettunult, et ega ta pigem püüabki seda varuosadeks müüa. Halloo, inimene, Sa müüd kuulutuses sõitvat ning enam-vähem sõidukorras autot, hinnaga, mille eest ei eelda ostja, et leiab eest vigadeta ja uueväärse auto, kuid ka mitte hunniku vanarauda. Ja siis Sa veel kulutad mul väärtuslikku aega, selgitades, et läbiv rooste on tegelikult lihtsalt natukese pahtli ja mõne värviparandusega ravitav, rääkimata sellest, et mõni Belarus tüüpi traktor käib vaiksemalt ja sujuvamalt, kui Sinu auto mootor? Mis toimub?
Ilmselt, kui see oleks olnud ainus juhtum, siis oleks võtnud seda huumoriga ja unustanud kogu loo. Aga sarnaseid vaatamas käimisi on olnud teisigi. Vähemalt paaril juhul on auto tehniliselt olnud talutavas korras ning ka salong on veel enam-vähem puhtana ja viisakana säilinud. Aga mainimata jäetakse see, et miinimumprogrammina eeldab auto vähemalt kolme ukse vahetamist ning üsnagi ulatuslikus mahus keretöid. Huvitav, kuna jõuab Eesti inimesele kohale, et kõige kulukamad ning ajamahukamad on keretööd ning tihtipeale keeruline, aga oluliselt väiksemate kuludega on tõrkuva tehnika lappimine? Samas tundub, et turgu sellistele laipadele on - autod, millest iga ajusid vähegi omav ostja mööda kõnniks, lähevad kuulutusi vaadates nagu soojad saiad ning vähemalt sama kiiresti on need ka järgmise omaniku käest uuesti müügiks. Enamasti saab seda selgitada noorte ja mitte just kõige kogenenumate omanike sooviga omada midagi, millest reaalselt jõud ja rahakott üle ei käi. Uhke oleks ju ikka vurada ringi omaaegse jõuka ärimehe autoga, mitte mingisuguse anonüümse karbiga, odavana tundunud ostuhinna juures aga unustatakse tihtipeale see, et enamasti vajab kasutatud auto peale ostmist minimaalselt väga põhjalikku hooldust ja tihtipeale ka väiksemat või suuremat remonti, mis sellise auto puhul enam noore inimese rahakotile meelt mööda pole. Ja nii nendega siis sõidetaksegi seni, kuni auto on seisus, kus sellega enam sõita ei saa või pole mõistlik, ja püütakse see kähku maha müüa. Aga siin lööb välja ka teine Eesti inimese omadus - ei mahu sugugi hinge, et oled teinud vea ja pead selle eest maksma, kui asi sai kallilt soetatud, siis tuleb üritada temast ju minimaalsete kadudega või ideaalis isegi sama hinna eest vabaneda :)
Ja nüüd jõuamegi selleni, et mõistlik oleks natuke ostjaid harida ning kasutatud autode turgu korrastada elatustasemele vastavaks. Ehk kui inimene müüb vrakki, siis peaks ta müüma seda ka vraki, mitte sõidukorras auto hinnaga. Erandiks ehk on tõesti autod, millel on reaalne väärtus näiteks kollektsionääride vaatevinklist, vähe toodetud või muidu haruldased isendid. Lihtsalt tarbimisväärtusega eksemplaride korral võiks aga hinnapoliitika loksuda paika kooskõlas ülejäänud valge maailmaga.
Tänaseks punkt, eks mõnikord jälle, kui miski kriipima hakkab.
.
Tellimine:
Postitused (Atom)