Eile hommikul sõitsin tööle. Nagu igal hommikul enamuse aastast. Sama teed mööda, nagu ülejäänud üksteist kuud aastas. Tee on pähe kulunud, tead juba, milline foor kannatab pikemalt sealt alt läbi veeremist, kus tuleb teise-kolmandana foori alla jõudes parempoolset pedaali intensiivsemalt vajutada, et liiga aktiivne mundrikandja, kes tee kõrval autos passida armastab, sinuga varapunase fooritulega ristmiku ületamise pärast pahandama ei hakka. Ja siis see juhtus - märgi "anna teed" alt veeres stoilise rahuga mulle risti ette vana Audi. Hüppasin kahe jalaga piduripedaalile, lasin paraja törtsu signaali ning mida tema tegi - jätkas sama uimaselt oma teed.
Vahel siiski tuleb ette ka üllatusi. Küll ei tööta foorid, küll, ei tunne liiklusmärke teised samas linnas kulgevad kodanikud. See panigi mind mõtlema, et kaasaegse sõiduautoga linnatänavatel liiklemine on ülesanne ainult masohhistidele. Ja sellest järeldus - tuleb sõita vana ning veel raskest rauast valmistatud autoga.
Põhjus number üks - hoolimatud või ebaadekvaatses seisundis kaasliiklejad. Linnakiirusel kokkupõrkel on tunduvalt suurem tõenäosus avariist väiksemate kahjudega pääseda raskemal ning tugevama konstruktsiooniga sõidukil. Tõelised autofännid võivad siinkohal teatada, et aga vanasti olid autod ju kergemad ning seega ka nõrgema konstruktsiooniga. Võtke kasvõi Volkswagen Golf - esimese põlve auto kaalus seitsmekümnendate lõpul välja tulles napilt alla üheksasaja kilo, viimane Golf kaalub aga poolteist tonni. Millest tuleneb tegelik kaaluvahe? Igatahes mitte sellest, et autotootja oleks kere külge rohkem või paksemat plekki kinnitanud. Pigem tuleb kaaluvahe igasugu mugavus- ning turvavarustuse lisandumisest - kolmekümne aasta eest ei olnud autodes kümmet turvapatja, püropadruniga turvavööde eelpinguteid, mitmeteistkümne kõlariga stereot, igasuguseid elektrividinaid ning ka müraisolatsiooni kohta küsiti "mis see on?" Kere enda tugevus vastu panemaks pisikõksudele on kordades vähenenud. Eelkõige karmistunud turvanõuete tõttu - autotootjad nimetavad seda nähtust kontrollitud deformatsioon. Nägin mõne aja eest, kuidas olid kokku põrganud kaasaegne auto ning tema umbes kolmkümmend aastat vana sugulane. Kui vanemal autol oli kergelt kõver ainult kaitseraud ning katki üks esituleklaas, siis uuemal sõidukil oli purunenud kõik, mis vähegi esiosas puruneda sai - plastipuruga oli kogu tee kaetud, kõik esiosa plekid olid vähemalt kergelt deformeerunud, avanenud oli turvapadi. Kui nüüd lüüa kokku remondiarved, siis julgen pakkuda, et uue auto taastamise kulud on vähemalt oma viis-kuus korda kõrgemad.
Põhjus number kaks - parklamõlgid. Kellel meist poleks ette tulnud situatsiooni, kus ostukeskuse parklasse autot parkides maabub sinnasamma kõrvale pereema koos oma paari põngerjaga, lajatavad kõik uksed kahte lehte pärani ning seejuures mõlgivad ära vähemalt ühe kõrvale pargitud auto külje. Osalt võiks süüdistada selles kitsaid parkimiskohti, aga enamasti siiski hoolimatust teiste inimeste vara suhtes. Parkimiskohtade laiuse määrab ilmselgelt tõsiasi, et maa on kallis ning mida enam õnnestub kitsukesele maalapile kohti tekitada, seda enam on ka sinu asutusele kasumit toovaid potensiaalseid kliente. Hoolimatust võib ehk seletada sellega, et valdava enamuse jaoks on auto mingi lihtne tarbeese, umbes nagu hambahari - kui vana ära kulub, ostetakse uus. Ei saada aru sellest, et inimestele, kes oma autost hoolivad, hooldavad seda õigel ajal, mitte ei remondi ainult siis, kui tõesti enam midagi üle ei jää ning üritavad selle välimust hoida ka vähemalt viisakana, käib selline suhtumine tõsiselt närvidele. Minu isiklik seisukoht on see, et parkalamõlgid on koledad ning tüütud. Lisaks on nende eemaldamine kallis ning seni, kuni järgmine päev sulle kõrvale sõidab järgmine samasugune pereema, ka täiesti mõttetu. Ning nii me sõidamegi ringi igapäevaselt mõlgitud ning roostetavaid täkkeid täis autodega, kuna neid pisiasju lihtsalt pole mõtet lasta korda teha.
Põhjus number kolm - teeremondist tingitud vigastused. Võin ausalt öelda, et kuna sel suvel on olnud päris palju sõitmist teeremondi piirkondades, on igapäevasõitudeks tarvitatava ökoauto kapott kaetud kivitäketega, sinna-tänna on siginenud kivitabamusest mõni pisike mõlgikegi. Seda kõike tänu moodsale roheliste poolt ette kirjutatud värvitehnoloogiale. Vanasti, kui autosid veel rauast tehti, oli käibel ka veel lahustipõhine värvimistehnoloogia, värvikiht oli paksem ning elastsem, juhuslikud kivitabamused vigastasid seda vähem. Nüüd piisab juba suuremast kruusaterast, et värvile jälg jätta.
Põhjus number neli - tehniline lihtsus. Rauast auto puhul pole just palju asju, mis sind nöökida saaks. Mehhaaniline jagaja, karburaator, minimaalne elekter ja kõik. Diisel? Mis diisel, diisliga töötavad ainult põllumajandusliku tehnika esindajad. Moodsa auto puhul - miljon andurit, kilomeetrite jagu juhtmeid, sissepritsesüsteem, mille toimimisest sai ehk heroiiniuimas insener aru ainult siis, kui ta selle välja mõtles, igasugused imevidinad, mis on omavahel seotud ning millest ühe rikke puhul ka ahelas järgmine ei pruugi töötada. Või siis loomulikust kulumisest tingitud müstilised vead, mida mõnikord jäädki taga ajama. Ja mille tõttu nii mõnigi kord auto lihtsalt järgmise lolli leiab, kes selle pahaaimamatult saksa kirikuõpetaja pühapäeval jutlusel käimise sõiduvahendi pähe endale soetab.
Põhjus number viis - rauast autol on hing. Iga rauast auto on omamoodi, ajapikku on tekkinud neile kiiksud, mida sa oled tundma õppinud, tead, kus mingi asi kigiseb või nagiseb, tead tema veidrusi, oskad arvestada asjadega, mis võiks su tee äärde jätta. Millal teie viimati tundsite auto käivitamisel väljalaskest tulevat põlemata bensiini tuttavat lõhna? Millal mõtlesite selle peale, et nagisev armatuur on tegelikult üks äärmiselt meeldiv heli, mille puudumisel midagi lausa viltu oleks? Lisaks disain - kui veel tehti rauast autosid, siis tegid tõsist tööd ka disainerid. Hetkel tundub, et enamik autotootjaid ostavad disaini sisse ühest allikast, kus siis disainer minimaalselt järjekordse mudeli disaini mudib, et päris plagiaadis süüdistada tootjat ei saaks. Miskipärast jätab mind täiesti külmaks enamiku tänapäevaste sõidukite disain. Nad lihtsalt näevad nii igavad ning ühtemoodi välja. On muidugi ka erandeid, aga enamasti need kuuluvad ka eksootide ridadesse, mida tavakodanik endale nagunii soetada ei jõua - Morgan on ehk üks markantsemaid näiteid. Palju te ikka teate autotootjaid, kes veel tänapäeval kere puidust sõrestikule koostavad, käsitsi puupakul keredetaile plekist välja vasardavad või ehtsast Connoly nahast sisu käsitsi õmblevad. Ja soetamiseks peate endiselt istuma aastaid järjekorras ning ootama, kuni teile mõeldud eksemplar lõpuks koostamisele jõuab.
Kella vaadates jõuabki varsti kätte aeg, kus peaks õue minema ning ajama käima veel tõsisest rauast tehtud auto, vaatama peeglist tuttavat sinise suitsu pahvakat, mis iga külmkäivitust saadab, tõmbama kopsud põlemata kütusest imalalt läbi imbunud õhku täis, keerama tööle raadio, mis esitab muusikat ajast, kui veel muusikat tehti ning sõitma linna peale veel viimaseid ilusaid ilmu nautima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar