Mõne aja eest ühel nädalavahetusel viis tee mind mööda Tallinn-Tartu maanteed põhjapoole. Kuna tegu oli suhteliselt varajase laupäevahommikuga, siis liiklus eriti tihe just polnud, aga umbes poolel teel hakkas see tihenemise märke ilmutama ning peale mõningaid seiku avastasin end klassifitseerimas kaasliiklejaid. Või õigemini nende häirivaid ning kohati lausa idiootlikke harjumusi.
Harjumus number üks - ühtlase kiirusega kolonnist viimase autona möödasõidu alustamine. Pikemat otsa sõites on täiesti mõnus abivahend püsikiirushoidja - sätid aga peale, lased muidu enamasti kramplikult mingis veidras väärasendis oleva parema jala lõdvaks ning naudid lõpmatuna tunduvat asfalti. Enamasti ma seda võimalust ka kasutan, eeldusel, et minu ees on tühi tee või siis eessõitja ei põe kohutavat vibratsioonitõbe, mis sunnib teda vahetpidamata kiirendama ning seejärel jälle aeglustama. Vahel tekib sappa veel mõni kannatlik ning viisakas kodanik, kes suudab lubatu piiril kiirusega sõita. Ning varem või hiljem toob pilk peeglisse endaga kaasa portsu meelelahutust - hoolimata sellest, et nähtavus ette on olematu, suudab rivi viimane auto ikkagi alustada kogu kolonnist möödasõitu. Enamasti pimedas kurvis või kusagil mujal eriti idiootses kohas. Päris paljudel juhtudel on selleks möödasõitjaks mõni kaubik ning juhikohal istub just äsja load saanud naga, nokamüts uhkelt peas ning tunked seljas. Kaubikul kiri a la "Espak Ehitus". Enamasti ajukääbikud küll umbes poole möödasõidu peal avastavad, et nüüd on viimane aeg silmad kinni pigistada, rist ette lüüa ning seejärel suunda näitamata kiiresti oma ritta tagasi kolida, lootuses, et seal liikuja ehk on nii viisakas ja suundub oma autoga eest ära kraavi.
Täpselt sellise idioodiga kohtusin ka tol laupäeval. Rivis oli oma kümmekond autot, kõik liikumas ühtlaste pikivahedega ning eesliikuja tempos, mis tol hetkel umbes üheksakümmend viit kilomeetrit tunnis tähendas. Rivi lõppu maandus üks must Audi ning hetk hiljem alustas möödasõitu, avastanud, et juba tuleb keegi vastu, keeras ta lihtsalt julmalt rooli paremale, sõitis umbes kümme sentimeetrit minu auto vasakust esinurgast eespool rivile vahele, sundides mind otsasõidu vältimiseks järsult pidurdama ning alustas hetk hiljem juba möödasõitu järgmistest autodest. Seejuures ei paistnud teda morjendavat ei idiootliku manöövri peale tulnud pikk signaalivalang ega läbi akna paistev rahvusvaheliselt mõistetav žest. Rääkimata sellest, et veel pool tundi hiljem täitis minu autot korralik ning mahlaste väljenditega pikitud kirumine.
Harjumus number kaks - "ma pean enne kiiruskaamerat lihtsalt igaks juhuks oma kiiruse vähemalt kümme kilomeetrit tunnis lubatust madalamaks pidurdama." Sellist käitumist võib täheldada enamasti väikeautode taga sõites. Nissan Micra, Honda Jazz, Dacia Logan, Kia misiganestanüüdoligi... Ilmselt võib seda seletada tüüpilist väikeauto ostjat profileerides - mees või naine, vanust vähemalt 60 eluaastat, auto mugavusest, dünaamilistest näitajatest ning välimusest palju tähtsam on selle hind ning ülalpidamiskulud. Vähemalt on sellel kodanikul enamasti olnud oidu oma päevinäinud Ford Sierra saata sinna, kus see kuulub ning soetada endale veidi uuem sõiduvahend, lihtsalt selleks, et säästa kaasliiklejaid küljest pudenevate tükkide tekitatud kahjust. Ja kuna pension meie vabariigis just suurem asi pole, siis täiesti arusaadavalt on ka tähtis vältida ka üleliigseid kulutusi. Mis võiks veel parem olla, kui auto, mis automüüja ning autosid hästi tundva naabrimehe sõnul maanteel alla viie liitri kütust rüüpab, evides seejuures dünaamilisi omadusi, mis 19. sajandi lõpul oleks auruvedurile silmad ette teinud. Ja kuna keegi parteist, mida pensionär nagunii kunagi ei vali (sest "pinssi" nad ju tõsta otseselt ei luba ning tasuta ühistransporti ka ei propageerinud), on sättinud maanteele üles need neetud kiiruskaamerad, mis ähvardavad viimasegi kopika rahakotist röövida, siis tuleb ka omajagu ettevaatlik olla. Pealegi, seesama naabrimees kunagi mainis, et ega auto spidomeeter õiget kiirust näita, täpselt küll ei mäleta, kummale poole see valetab, aga igaks juhuks tuleks selle halli kasti läheduses kiirus maha võtta. Kuigi ma tavaliselt eelistan võimalusel kulgeda ühtlases tempos ning mitte mööduda eessõitjatest, siis sellised väikeautod ajavad lõpuks ka minul harja punaseks. Lihtsalt sellise taga sõites kipub suur osa tähelepanust kuluma eesõitja piduritulede jälgimisele, mis iga kurvi või kiiruskaamera ees põlema süttivad.
Harjumus number kolm - pimedas sõitmine, kõik autole paigaldatud valgustusseadmed hiilgamas. Eriti sügise ja pimedate ilmade tulekuga kipuvad sellised tüübid häirivaks muutuma, vahest lausa nii häirivaks, et tekib kiusatus peatuda ning teha "hoolivale kaasliiklejale" füüsiline noomitus. Pole eriti harv juhus, kus maanteel tuleb vastu auto, millel lisaks lähituledele ka udutuled või veel ekstreemsemal juhul ka päevatuled põlemas. Tulede vilgutamisele reageerib tavaliselt juht kaugtulede sisse lülitamisega, ilmselt arvates, et mind häirivad sisse lülitatud kaugtuled. Ilmselgelt on nende jaoks normaalne sõita pidevalt sisse lülitatud udutuledega. Veel hullem näide on sadulveokid, millele on paigaldatud hulk kõikvõimalikke legaalseid ning mittelegaalseid valgusteid, mida siis juhid miskipärast pidevalt sisselülitatuna hoiavad. Eriti hull on olukord siis kui vihma sajab, praktiliselt iga teine vastutulev auto suudab sind korraks pimestada.
Harjumus number neli - parkimine kus juhtub ning kuidas juhtub. Lühidalt kokku võttes võiks selle harjumuse ohvreid iseloomustada ühe sõnaga - parkimismeister. Küll pargitakse kõnniteele, seal, kus see pole lubatud, küll pargitakse hooviväravate ning sissesõitude ette, küll pargitakse keelumärkide alla, küll otse ristmikunurkadele. Umbes kaks-kolm aastat kulus selliste parkimisgeeniustega võitlemiseks, et päevasel ajal oleks võimalik oma koduväravast sisse ning sealt välja sõita. Palju paremad parkimismeistrid aga on autoga sõitvad koduperenaised, kel tihtipeale ka lapsed tagaistmel sõitmas on. Nemad kipuvad oma parkimismeisterlikkust eriti demonstreerima kaubanduskeskuste parklates. Tüüpiline pereema poeskäik - kõigepealt tuleb sõita poe uksele võimalikult lähedale, valida kindlasti koht kahe juba parkiva auto vahel, soovitatavalt tuleks valida veel ka selline koht, kus hädavaevu võimalik on end autost välja manööverdada. Ning peale parkimist tuleb hoolitseda selle eest, et mürsikud tagumised uksed ikka võimalikult suure hooga lahti lajataks, soovitatavalt ka nii, et need ka kõrval parkijate auto külgedele märgi jätaksid. Poes käidud, tuleb kogu protseduuri korrata vastupidises järjekorras ning seejuures loota, et ehk on vahepeal kõrvale parkinud keegi uus. Tundub, et tegu on omalaadse territooriumimärgistamisega, umbes nagu kastreerimata isased kassid seda kipuvad tegema. Aga võimalikult kõrgele väljutatud uriinijoa asemel kasutatakse toorest jõudu ning autouksi.
Harjumus number viis - teetöödel või mujal ajutistest kiirusepiirangutest mitte kinni pidamine. Järjekordselt meie kodulinnas toimuvat teeehitusorgiat lühema nimetusega "Tartu Idaringtee laiendus" mööda sõites leidsin, et peaks ka meil kehtestama teeehitusalas kiiruse ületamise eest reaalsed ning karmid karistused. Nagu USAs, ületad ühe korra kiirust - jääd lubadest ilma, ületad korduvalt kiirust, pistetakse kuuks ajaks pokri. Lisaks sellele, et lõhutakse enda autot, lõhutakse ka teiste autosid. Esiklaasi kivi saades olin päris õnnelik, sest klaas vajas nagunii vahetust ning kaskokindlustus oli nõus selle kompenseerima. Nii palju õnnelik aga ma enam polnud, kui ühel päeval autot pestes avastasin, et üpris tiheda teeehitusorgia läbimise tõttu on auto nina peaaegu sama hästi kui liivapritsist läbi käinud. Ning seda ilmselt ka tänu nii mõnelegi kannatamatule, kes killustikuklibuga kaetud teel mööda sõita soovis.
Lollide harjumuste või siis ülima nahaalsuse väljundite nimekiri kindlasti ainult nende viie ilminguga ei piirdu. Aga vast esialgu aitab ka nendest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar