Täna sattusin lugema ühes pealinna ajalehes ilmunud artiklit, mille teemaks oli Euroopa Liidu poolt Eestile tehtud soovitus kehtestada automaks, kuna meie koduvabariigi teedel vurab ringi väga palju "Euroopa keskmisest saastavamaid" sõidukeid.
Süvenenult artiklit lugedes leidsin, et Eesti ajakirjandust kipub kummitama selgelt üks suur probleem - miskipärast kirjutavad ajakirjanikud teemadel, millest nad sügavuti midagi ei tea ning veel vähem ka teema vastu reaalset huvi üles näitavad. Juba artikli alguses tõi autor välja väite, nagu kuuluks Eesti arengumaade nimekirja ainuüksi selle fakti põhjal, et meie liiklusregistrisse on kantud üpris palju maastureid. Kusjuures ainsatki vihjet polnud sellele, et ka mõiste "maastur" võib enda taga kätkeda päris erinevaid sõidukeid.
Kui nüüd hakata rääkima arengumaadest, siis maasturite järgi on seal reaalne vajadus - need on justkui tööhobused, mis lisaks lihtsale ning töökindlale transpordivahendile on tihtipeale ka põllumehele vajalikuks tööriistaks. Omanikud on ikkagi äärmiselt leidlikud ning suudavad autodele leida äärmuslikke kasutusvõimalusi. Peale suurt sõda ju meilgi kasutati siia jäänud Willyseid tihtipeale omamoodi aiatraktori aseainena. See, et tegu on lihtsate töörügajatega kajastub ka markides, mida arengumaades laialdaselt käibelt leida võib - juba aastakümneid on rügajate ridu kaunistamas sellised kaunitarid nagu Land Rover, Toyota Land Cruiser ning Jeep CJ/Commando. Kui Porsche reklaamib end kui autotootjat, kelle toodangust enamus senimaani sõidab, siis tekib mul küsimus, et kui paljud neist reaalselt veel igapäevaselt miile mõõdavad? Enamus seisavad rahulikult garaažis ning veedavad koos vananeva omanikuga oma pensionipõlve. Küll aga on fenomenaalseks autoks pigem Land Rover, mille käibeloleku ning kogu toodanguarvu suhe on ka üllatavad 75 protsenti. Ning enamik neist autodest ka sõidavad reaalselt igapäevaselt ringi. Jah, eks üheks eeliseks ole kindlasti ka sõjajärgsest terasepõuast tingitud alumiiniumist kere, mis teatavas kliimas kipub natuke paremini säilivat, kindlasti aitab kaasa ka lihtne ja lollikindel mehaaniline pool, mida enamasti kohalik külasepp on võimeline põlve otsas remontima. Eks ole sel sõidukil nagu ka kõigil ülejäänutel omad veidrused, kiiksud ja tüüpvead, mis panevad tõsiusksed omanikud neid armastama ning teisi inimesi õlgu kehitama. Aga fakt, et toodetud autodest kolmveerand on veel senimaani sõiduvõimelised ning seejuures pole omanikud neid ainult pühapäeviti garaaži ette veeretanud, et korra tuhmuma hakkav kapott "kilpkonnavaha" ning vana mähkmega uuesti läikima nühkida ning seejärel paar sammu tagasi astudes õhata, vaid need on näinud oma pika elu jooksul sõna otseses mõttes igasugust paksu ja vedelat, on vaid imekspandav. Briti omaaegsetele inseneridele tuleks anda elutööpreemia, kui nad seda juba saanud pole - "Auhind ratastel monumendi loomise eest."
Meie registris olevate maasturitega on enamjaolt teine lugu - tegu on suhteliselt uute ning päris kallite sõidukitega, mille omanikud reeglina hakkavad vanduma juba siis, kui on pidanud korraks kruusateele põikama ning auto on tolmuseks saanud. Nelikveo sisselülitamise võimalustest nad enamasti ei teagi midagi ning kui aus olla, siis pole selle järgi ka erilist vajadust. Kuigi meie suuremate linnade tänavad on kohati justkui maavälise päritoluga ning meenutavad pigem kuumaastikku, on need siiski kahe või pigem isegi ühe vedava rattaga kenasti läbitavad. Ilmselt kõige keerulisemad teeolud, millega nende autode omanikud kokku puutuma peavad, on tavaliselt talvised ostukeskuse parklad. Mõne aasta eest läksin vaidlema ühe töökaaslasega teemal kas soetada naisele "linnadžiip" või mitte. Esiteks ajas mind natuke närvi võhiklikkus terminoloogia koha pealt, kui mina mõistan linnamaasturina neid enamasti ainult esiveduseid pseudomaastureid, millega pereemad poes piima järel käivad, siis tema nimetas linnamaasturiks uhiuut ning kõige suuremat Toyota Land Cruiserit. Sellist, millega aastaid tagasi armastasid võlgades metsaärimehed liikuda, kuna sellest oli välja kujunenud omaette staatusesümbol. Minu imestunud küsimusele, milleks, tuli vastuseid nagu vändrast saelaudu - turvaline, praktiline, ilus... Turvaline, nojah, maanteekiirusel kokkupõrkel ehk tõesti võib sellises maasturis reisija end natuke turvalisemalt tunda, aga samas ei sooviks ma olla selle pisikese Hyundai roolis, millest üle, või pigem läbi, möödasõitu sooritades maasturi ajuinvaliidist juht sõidab. Praktiline, okei, kere on tõesti ruumikas, aga kui peab sellega manööverdama meie kitsukestes parklates või tänavanurkadel... Ilu pidi olema vaataja silmades, selle koha pealt ei ole kombekas arvamust avaldada. Aga tundub, et sellise suhtumisega kodanikke jätkub - mõnda aega tagasi kohtasin sarnase maasturi roolis endist klassiõde, keda ma alati suhteliselt asjalikuks ning praktilise meelelaadiga inimeseks olin pidanud.
Eks on mul endalgi ühe korraliku rauasõltlasena läbi põetud see faas, kus tuleb endale leida üks tõsine raskest rauast ning kõigi vedavate ratastega auto. Sõitsin ju kolm aastat igapäevaselt ringi ühe Chevrolet tehasest pärit "naelakastiga". Justnimelt see sõna on kõige õigem iseloomustama seda sõidukit - raske, kandiline, kohmakas. Aga omamoodi võlu sel siiski oli, tuleb tunnistada. Igasuguse kraami vedamiseks oli see omajagu mahukas, ka oli hea reiside ajal tagaiste põrandale klappida, madrats peale visata ning nautida oma väikest mobiilset hotellituba. Teisest küljest sellega suhteliselt ka head omadused piirdusid. Kütust rüüpas jõuetuvõitu mootor aplalt, töökindluse koha pealt pole mind kunagi ükski auto nii mitu korda teele jätnud, nelikveo lülitusmehhanika väljamõtleja oli küll vist mingitsorti kangete uimastite mõju all, mistõttu oma naturaalses keskkonnas oli auto enamasti kasutu, kuna esisilla lülitus lihtsalt tõrkus. Ometigi võttis hea mitu aastat aega, enne kui ma taipasin, et on ka natuke mugavamaid ning vähem januseid autosid, millega linnas igapäevaselt liikuda. Auto on endiselt alles, aga päris igapäevaselt ma enam sellega ei sõida.
Artikli juurde tagasi tulles - miskipärast jäi sellest mulje kui poliitikute käepikendusest, püüust teha lobitööd uskmatute seas, kes pole veel end vormistanud ametlikuks panga orjaks ning liisinud salongisooja ökoautot. Põhiargument, mille taha poetakse, on keskkonnakaitse ning väide, et suurema mootoriga sõidukite puhul on ka saasteemissioon suurem, ei pea väga vett. Väide, et automaksul oleks ainsana mõtet, kui see oleks CO2 emissiooni põhine on jabur. Mida sellisel juhul peavad peale hakkama need inimesed, kel lihtsalt pole võimalust soetada uuemat sõidukit, ent sõita ju ometigi on vaja? Miks ahistatakse sellisel juhul ka kodanikke, kelle sõidukihuvi on omamoodi hobiks ning kel seisab garaažis mitmeid vanu ning suure töömahuga sõidukeid, mille summutitorust väljuvad heitgaasid puhtusega just ei hiilga, ent mille tavaliikluses osalemine on ka üsna marginaalne ning piirdub suuresti suve jooksul mõnele temaatilisele üritusele ning tagasi koju sõitmisega? Artikli autori väide, et hobiauto omanikud ei tohiks tunda end väga puudutatuna, kuna automaks peaks käima käsikäes kindlustusperioodiga, ehk siis sõiduki reaalse liikluses osalemise perioodiga, on suhteliselt silmakirjalik fakti taustal, et menetluses on liikluskindlustuse seaduse muudatus, mis kaotab ära maksevaba lepingu perioodi. Ehk siis ikkagi hakkaksid ka hobiautode omanikud pidevalt mitte just kõige väiksemat saastemaksu tasuma, kuigi reaalselt autod ei liigu. Ning järjest vähem need ka liikuma hakkavad, kuna auto liikvelhoidmiseks on juures järjekordne lisakulutus.
Minu isikliku arvamuse kohaselt võiks ainus töötav ning õiglane automaks ikkagi olla seotud sõiduki reaalse soetusväärtusega. Mootori töömahu, võimsuse või saastenormide järgi maksustamine seab kohe löögi alla eelkõige teiselt poolt ookeani pärit sõidukite omanikud, kel rahakott tihtipeale keskmisest kõhnemgi, aga tehnikahuvi suur. Kunagine luksussõidukimaksu eelnõu tundus juba tollal mulle äärmiselt jabur - maksustama kavatseti hakata sõiduki mootori töömahtu. Igati viisakas oleks ikkagi vaadata konkreetse sõiduki olemust ning reaalset väärtust ja määrata maksu suurus selle järgi. Ma ei leia, et ma näiteks oma veerandsajaaastase ning igast nurgast vanust välja näitava Pontiac Firebirdi eest peaksin maksma automaksu sama palju või rohkemgi, kui keegi, kes on just salongist tuliuue keskklassi BMW välja veeretanud. Ning mingisugune jutt kütuseaktsiisi tõstmisest on ka suhteliselt libe tee, nõustuksin sellega, kui oleks teede hoolduse koha pealt näha ka reaalne tulu. Senikaua, kuni selle eest tasuta ühistransporti organiseeritakse või mõne muu pseudolahenduse eelarvet täidetakse, sellesse mul usku pole.
Artiklist jäi kumama ka üks asjalik mõtteavaldus - kuidagi tuleks saastemaksuga ka ohjeldada tossavaid raskeveokeid. Ma lisaksin sinna nimekirja ka umbes samapalju suitsevad liinibussid. Linnapildis mõjuvad igatahes mõlemad äärmiselt ebameeldivalt ning iga kord sellisest sõidukist möödudes meenub mulle lause tehnonõuetest, mis ütleb, et silmaga nähtavat suitsu ei tohi mingitel tingimustel väljalaskesüsteemist väljuda. Eks ma siis meenutan jälle seda lauset, kui õhtul töölt koju sõites mõne linnaliinibussi taha seisma jään...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar