Ühel kenal juunikuisel hommikul viis tee mind Pärnusse. Kui tavaliselt kohalikule inimesele seondub Pärnu suvitamisega, siis mind tüürisid sinna kõigest tööasjad.
Kell oli kaheksa hommikul, vurasin siis vahepeal "kühvliks" ristitud poekäru mõõtu autoga Lõunakeskuse Statoili tanklasse, et enne pikemat sõitu üle vaadata rehvirõhud ning võtta kohustuslik hommikukohv. Rehvirõhud kontrollitud ning kohv käes, võis sõit Pärnu poole alata. Otsustasin kulgeda oma tavapärast marsruuti pidi, mis igasuvistelt American Beauty Car Showl käimistelt juba nii kenasti mällu sööbinud - Tartu-Viljandi-Kilingi-Nõmme-Pärnu. Jõudes paar kilomeetrit Tartust Viljandi maanteed mööda välja, tervitas mind märk, millel oli kirjas suurelt "70", aimasin, et olukord saab ainult hullemaks minna. Vaid loetud sajad meetrid edasi veeredes asenduski märk veel paarkümmend kilomeetrit tunnis ahistavamaga ning teetööde ala algas. Teate küll, kuidas kohalikud teedeehitajad armastavad vaat, et kõige sõidetavamal ajal kröösida keset tiheda liiklusega maanteed üles kümme kilomeetrit asfalti, siis teha nägu, et käsil on jube tähtis teeremont ning seejärel asendada teekatte vähemalt sama lagunemisaltiga. Otseloomulikult oligi asfalt viimase tükini teelt eemaldatud, rataste all terendas kiht kruusa ning terve tee oli suhteliselt kaootiliselt neoonvärvides vestides mehehakatisi täis. Kas saab igatseda veel paremat algust tripile?
Üldiselt poekäruga sõites ma vihkan kruusateid. Ning seda väga konkreetse põhjusega - kui vanemad ameerikas toodetud autod paistavad silma oma suhteliselt paksu ning pommikindla värvkattega, siis sel sajandil toodetutel kipub see järjest õhemaks jääma. Chrysler Corporationi toodang pole kunagi erilise kvaliteediga hiilanud, aga asi läks päris hulluks, kui 90-te teisel poolel firma omanikke vahetas ning sellest Daimler Chrysler sai. Uued omanikud väitsid alguses, et sõidukite kvaliteeti tuleks tunduvalt tõsta ning Moparist peaks saama uus Mercedes-Benz. Tegelikult aga vaatas raamatupidamine üle senise "priiskamise", leiti, et igalt müüdud sõidukilt peaks saama veel rohkem kasumit sama hinna juures ning säästueesmärkidel "ratsiti" küljest veel terve hulk tehnoloogilisi lahendusi. Muudeti ka värvimistehnoloogiat ning seepärast ongi tollased autod kaetud äärmiselt õhukese ning rabeda värvikihiga. Ja see kipub kerelt eemalduma iga pisemagi kivitabamuse peale.
Samapalju või enam vihkan ma ka teeremonte - mitte selle pärast, et fakt, et tee on remondis, mind häiriks. Ei, päris tore on ju sõita korras teel. Küll aga häirivad mind idioodid, kes ei näe, või ei taha näha kiirust piiravaid märke, või siis lihtsalt ignoreerivad neid, kuna peavad neid tarbetuteks. Kui keegi ees peab kiirusepiirangust kinni, siis tuleb temast kivirahe saatel kasvõi nui pooleks mööduda, kui kedagi ees pole, siis tuleb ikka paarkümmend kilomeetrit tunnis lubatust suurema kiirusega sõites vähemalt vastutulijad kividega üle puistata. Lihtsalt. Niisama.
Võtsin siis hoo maha, reguleerisin püsikiirushoidja lubatud kiirusele, hoidsin igaks juhuks parema jala piduripedaali kohal ootel ning vaatasin peeglisse - sealt lähenes hoogsalt hõbedane Toyota Avensis. "Kõrr-klop-klop-klop" kuulsin ainult autokülge tabanud kivirahet, kui ajukääbik möödus. Hoogu hetkekski maha võtmata vuras Toyota edasi. Jäin järgmist püsimatut ootama.
Veidral kombel ülejäänud minu taga sõitjad püsisid mõistliku pikivahega mul sabas ning möödasõite enam ei toimunud. Ka vastutulevas suunas tundus sel korral olevat tegu nägemispuudeta autojuhtidega ning loetud kilomeetrite pärast sai ka teeremondi ala läbi.
Järgmine üllatus tabas mind Viljandisse sisenedes - tundus, et kogu linnas on alanud hoogsad pindamistööd - lahtise killustikuga olid kaetud praktiliselt kõik tänavad, mida linna läbimiseks kasutasin. Kiirusepiirang oli täiesti mõistlik, üle "komekümne" ükski oma autost ning kaasliiklejatest hooliv kodanik nagunii sellisel teel ei sõida. Aga... "krop-krop-krop" kuulsin lähenevat tagantpoolt autot - ning juba harjumuspäraselt ei huvitanud selle juhti karvavõrdki üles riputatud kiirust piiravad märgid. "Oinas," mõtlesin ning kirusin endamisi.
Kuna enne linna olin maanteel täheldanud kerget vibratsiooni, otsustasin korraks parklas peatuda, et kontrollida üle rattamutrid. Kuna hiljuti sai rehve vahetatud, siis võis mõni mutter olla end natuke vabastanud. Avasin pagasiruumi ja siis meenus, et minu tungraud ning rattavõti jäid otseloomulikult eelmisel õhtul töökotta, kus sai see igaks juhuks autost välja tõstetud, et abistada vajadusel ühe kerevenitustöö juures. Vaatasin otsiva pilguga ringi ning leidsin, et olen parkinud end täpselt asutuse ette, millel ilutses uhke silt "Jossifi autokaubad". Astusin poodi, leidsin eest üsnagi nõukaaegse maiguga pesa ning paar eurot vaesema ning rattaristi võrra rikkamana astusin välja ning asusin rattamutrite pingsust kontrollima. Mutrid olid kinni, isegi liiga palju, kujutan juba värvikalt ette seda vandumist, mida ma pean järgmisel korral ratast eemaldades esile manama, selleks, et suruõhupüstoliga kinni vägistatud mutreid avada. Aga nagu ikka, üks korralik vandumine aitab alati. Või vähemalt teeb olemise kergemaks. Nagu ka tööriistade loopimine.
Sõitsin edasi. Tee oli täiesti hea, ilm oli ilus, päike säras, püsikiirushoidja hoidis spidomeetri järgi ca 92-93 km/h, GPS näitas täpselt 90. Tuju oli hea.
I went down to the crossroads, fell down on my knees.
I went down to the crossroads, fell down on my knees.
Asked the Lord above for mercy, "Save me if you please,"
kostus kõlaritest Robert Johnsoni kaeblik bluus. Vaatasin kella, teel olin olnud juba kaks ja pool tundi ning möödunud just Kilingi-Nõmme teeotsast.
Et aga elu väga lilleliseks ei muutuks, siis ilmus kurvi tagant välja kolonn kolmest suhteliselt uue olemisega Aasias toodetud sõidukist. Miskipärast ma hakkasin neile vaikselt kannule jõudma. Kui silm seletama hakkas, siis märkasin Soome numbrimärke. "No pole hullu, aega mul veel on," mõtlesin ja timmisin püsikiirushoidja natuke väiksemale kiirusele, GPS näitas kiiruseks umbes 84 km/h. Ikka lähenevad - mis mõttes? Kruttisin veel püsikiirushoidjat maha, spidomeeter näitas juba numbrit "80", GPS paar pügalat vähem. Pikivahe hakkas kasvama. Lasin sel kasvada ning piisava vahe peale klõpsisin paar korda nuppu, ning tundus, et pikivahe stabiliseerus. Liiklus oli muutunud tihedamaks ning tee kurvilisemaks. Ja jälle - põhjanaabrite numbrit kandev auto lähenes üsna vilkalt. Korrigeerisin enda sõidukiirust ning taas hakkas pikivahe suurenema. Mõlgutasin juba mõtteid möödasõidust, aga matsin idee maha, kuna teeolud seda ei võimaldanud ning soomlased sõitsid ka üksteise sabas piisavalt kinni, et võimalusel oleks saanud end nende vahele mahutada ning ükshaaval autodest mööduda. Õnneks lähenes ristmik, kust Pärnu peale pööramise järel linna kümmekond kilomeetrit on. Ning teeolud ka natuke paremad loodetavasti.
Minu ees pööras kolonn paremale, järgnesin neile, kaks esimest autot lahkusid kiirendusrajalt suhteliselt vilkalt, minu ees sõitev auto ei saanud sugugi hoogu üles. Lülitasin sisse suunatule, heitsin pilgu peeglisse, veendusin, et tagant kedagi lähenemas pole, keerasin rooli kergelt vasakule ning vajutasin gaasi. Ja hetk hiljem pidurit. Sest samal ajal otsustas ka minu ees uimaselt kiirust koguv auto ilma suunda näitmata ümber rivistuma asuda. Kiirendusrada kusjuures oli veel paarisaja meetri jagu järgi. Nii ma siis olin sunnitud jällegi kolonni sappa asuma. Sõit läks sama varieeruva tempoga edasi, püsikiirushoidjat polnud enam absoluutselt mõtet sisse lülitada. Kiiruskaamera eel pidurdas kolonn korraks kiiruse lausa kolmandiku võrra maha. Tagant lähenes Ford Transit. Liiklus oli päris tihe ning ma olin juba maha matnud igasugused mõtted kolonnist mööda pääseda. Natuke pikemal sirgel otsustas Transit möödasõitu alustada - märkasin küljeaknas kaubiku sabast tõusvat suitsuvine, ning seejärel ka sellele sappa riputatud treilerit, millel ilutses ilmselt ringrajasõiduks ehitatud BMW. "Kuhu sa nüüd mõtled minna?" pomisesin endamisi. Vahepeal oli kaubik jõudnud minu ees sõitva auto kõrvale ning selle juht oli avastanud fakti, et keegi vastassuunas läheneb. Korraks suunda vilgutades hakkas Transit end kiiluma soomlaste vahele - minu ees sõitev kodanik muidugi pidurdas ning sundis ka mind seega pidurdama. Peale veel kaht analoogset manöövrit oli treilerit vedav kaubik õnnelikult kolonnist möödunud ja jätkas ehk grammike suurema kiirusega oma teed linna poole. Peeglist lähenes järgmine sõiduk, seekord oli tegu lõunanaabrite numbrimärki kandva sadulveokiga. Ilma pikemalt olukorraga tutvumata litsus veok end vastasuunavööndisse ning sama kiiresti maandus ta ka pikemalt mõtlemata minu ette. Jäi mulje, et veokijuht end häirivatest pisiasjadest nagu tema paremal küljel sõitev tähelepandamatu prügi, mida rahvakeeli sõiduautodeks nimetatakse, tema lihtsalt tunneb end maanteede kuningana ning sõidab. Ja seda seal, kus parasjagu heaks peab. Tagant lähenes juba järgmine veok, mis hetk hiljem täpselt samasuguse manöövriga esines. Sarnased manöövrid ning suurema jõuga vahele kiilumine kordus ka eespool ning märkamatult olimegi ületanud Pärnu linna piiri.
Kuna tee muutus neljarealiseks, sain lõpuks tõmmata vasakpoolsesse ritta ning mööduda pikalt ees sõitnud soomlastest. Heitsin korraks pilgu kõrvale - minu ees sõitnud autot juhtis keskealine proua, järgmise roolis oli vuntsidega ning õllekõhuga varustatud, ilmselt igavat pensionipõlve pidav härrasmees ning kõige ees sõitnud autos vaevu rooli tagant välja ulatuv hinnanguliselt umbes seitsmekümnendates naisterahvas. Siis sain aru ka põhjusest, miks nad paarkümmend kilomeetrit olid silma paistnud väga kõhkleva ning ebastabiilse sõidumaneeriga. Vaatasin kella, oleksin pidanud olema juba pool tundi tagasi linnas, aga mis teha.
Juba rohkem kui viiskümmend aastat on autode varustusenimekirjast võinud leida sõna "püsikiirushoidja". Tore vidin, aga meie teedel suhteliselt kasutu. Meil lihtsalt pole võimalik sellega üle mõne kilomeetri järjest sõita, sest kas keegi lihtsalt arvab, et ühtlase ning igati legaalse kiirusega tema ees kulgav auto on jube aeglane ning alustab mõnes selleks kõige vähem sobivas kohas möödasõitu ja maandub umbes kahe meetri kaugusel su autoninast tagasi oma ritta või siis satud sappa kellelegi, kes arvab, et normaalne oleks keset tiheda liiklusega maanteed sõita lubatust märksa madalama kiirusega ning seda ka veel umbes kolmandiku ulatuses pidevalt varieerida. Kujutan ette, et mõni kohalik arstiteaduste tudeng võiks hakata uurima Eesti autojuhtide paremat jalga massiliselt tabanud sündroomi ning eduka uurimustöö tulemusena end maailmaajalukku kirjutada. Tundub, et peale selle tundmatu haigusega nakatumist hakkab jalg elama omaenda elu, pärsitakse viimasedki ajust tulevad närviimpulsid ning see lihtsalt ei allu kontrollile. Kusjuures erinevad inimesed nakatuvad erinevalt. Ühe osa puhul on sündroomiks raskustunne paremas jalas, mida on võimatu ületada ning seetõttu sunnib raskeksmuutunud jalg autot mõttetult kiirendama. Teist tüüpi nakatunutel aga tekivad tõmblused - kord jalg muutub raskeks, kord sulgkergeks ning tulmuseks on äärmiselt muutliku kiirusega maanteed mõõtev sõiduvahend. Ning just mõlemat tüüpi nakatunud muudavad meie teedel püsikiirushoidja kasutamise äärmiselt raskeks.
Püsikiirushoidjat saab kasutada ka idiootsemal moel kui stabiilse kiiruse säilitamiseks. Nimelt möödasõiduks. Selline kasutusviis paustab olevat seotud mingite rahvuslike eripäradega ning tundub, et eelkõige pead selleks olema rootslane. Justnimelt rikastavaid erinevusi soosivas kuningriigis hakkas selline kummaline kasutusviis silma. Sealsetel teedel on tüüpiliselt suunavööndite vahel vahelduvad möödumisread, paar kilomeetrit ühes suunas ning seejärel paar kilomeetrit teises. Ja nii kogu tee. Otseloomulikult kasutavad kohalikud neid vahel sihipäraselt - aeglasemast liiklejast möödumiseks. Viis, kuidas seda tehakse on aga enam kui kummaline. Sõidetakse püsikiirushoidjaga eespool liikujal sabas ning kui möödasõidurada algab, siis lisatakse paar kilomeetrit tunnis kiirust. Selle asemel, et vajutada korraks gaasipedaali ning peale kõrvalrajal sõitvast autost möödumist tema ette rivistuda, venitakse kilomeeter-paar napilt suurema kiirusega tal kõrval ning siis suhteliselt viimasel hetkel, kui möödumiseks mõeldud rida juba otsa saama hakkab, lõpetatakse möödasõit parempoolses reas. Täpselt eelnevalt seal liikunu nina ees. Või vahel ka tema esitiivas.
Tulles tagasi tripi juurde, siis tööasjad aetud, sain järgmise lõuna paiku asuda tagasiteele. Seekord otsustasin vältida Viljandit, kus oleks saanud hüvasti jätta järjekordse osa auto värvkattega ning hoolimata mõni kilomeeter pikemast teekonnast võtsin suuna Tõrva peale. Tee oli tõesti parem, liiklus tundus olevat ka natuke inimlikum. Pistsin CD-mängijasse järgmise plaadi, kõlaritest hakkas kostma "House of the Rising Sun", ümisesin endamisi lugu kaasa ning nautisin teed. Ainsaks segavaks faktoriks tundus olevat tugev külgtuul, mis vahepeal autot sundis kergelt suunda muutma ning mõned vihmapiisad, mis tuuleklaasile pudenesid. Tee oli suhteliselt tühi. Ning siis ilmus tahavaatepeeglisse Nissan Juke. Juht otsustas kõigepealt paar kilomeetrit sõita mõne meetri kaugusel minu auto tagumisest kaitserauast, ilmselgelt selleks, et oodata mõnda piiratud nähtavusega kurvi, kus mööduda. Ning sellise kurvi saabudes otseloomulikult alustas ta möödasõitu. Järgnevat võib lugeja juba ise aimata - möödasõitja avastas, et keegi tuleb vastu, selle asemel, et möödasõit katkestada, lisas veel kiirust ning napilt enne vastusõitjaga kohtumist keeras peaaegu minu auto esitiiba riivates mulle ette. Vihm hakkas tihenema ning ma hakkasin jõudma Tõrvasse.
Tõrva linnast läbi sõtnud, suundusin Tartu poole. Miskipärast enam hulle teel ei kohanud ning vast kolmveerand tundi hiljem võisin konstanteerida fakti, et olen eluga koju jõudnud. Kütusekulu oli arvestades praktiliselt ainult maanteed mööda kulgemist natuke kõrgevõitu, kolme ja poole saja kilomeetri läbimiseks kulus napilt üle kolmekümne liitri kütust, aga kui meenutada, siis neid hetki, kui ühtlase kiirusega kulgeda oleks saanud ka just väga palju polnud.
Päev hiljem avastasin end jälle maanteed mõõtmas ning püsikiirushoidja nuppe klõpsimas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar