Üle mõne aja olen jälle uue auto otsingutel. Kuna paari aasta eest soetatud Peugeot on end üsna hästi tõestanud kui ruumikat lapsevankrikandjat, mille järgi enam vajadust pole ja hoiab ka mõnusalt hinda, siis oleks hetkel just paras aeg autot vahetada. Ühe korra juba salongivärskete autode ree peale sattudes on raske sealt maha astuda, niisiis ilmselt tuleb ka sel korral mõne autosesinduse müügimees õnnelikuks teha.
Otsinguid alustades seadsin endale eesmärgiks, et auto võiks olla veidi parem, kui eelmine ning mõned asjad, eelkõige nahksisu olemas, millest olude sunnil (loe: lihtsalt sellist asja varustuse nimekirjas polnud) eelmisel korral loobutud sai. Muidu enam-vähem oli ettekujutus olemas, mida tahta: universaalkere, automaatkast, nahksisu, adaptiivne püsikiirushoidja, LED tuled. Kõik, millega olen nüüdseks harjunud ja millest kaks viimast on ka omajagu autoga sõites üsnagi vajalikud lisad. Ja muidugi päris mootor - igasugused hübriid- ja elaktriajamid teevad mind hetkel endiselt ettevaatlikuks. Sel korral võiks tegu olla ka pigem sõiduautoga.
Avades nüüd järjest tootjate kodulehti, siis ajasid mind algatuseks masendusse paar asja - esiteks pole enam praktiliselt päris mootoriga autosid, kõigi esilehel ilutsavad hübriid- ja elaktriautod. Olukord on paari aasta tagusega ikka väga nukraks selle koha pealt muutunud. Värskeid mudeleid enam ei pakuta ka diiselmootoriga, mõned bensiinimootorid veel valikusse õnneks on jäänud. Ja teiseks peab enam-vähem auto eest välja käima pea kümme tuhat Eurot enam, kui paari aasta tagusel ajal.
Otsingute käigus sattusin esimesena uue Subaru Outbacki peale, millel olid kõik minu seatud eeltingimused olemas, kaasa arvatud veel täiesti adekvaatsena tunduv 2,5 liitrine bensiiniõgardist mootor. Ja paari päeva eest sai siis üheks õhtuks see ka prooviks enda kätte saadud.
Alustaks siis muljetamist esmamuljest. Disain, kui selline on pigem maitseasi, mulle iseenesest see isegi reaalses elus meeldib. Pilte vaadates oli esmapilgul tegu autoga, mis mind suhteliselt külmaks jättis. Tüüpiline kaasaegne Aasia disainikoolkond - kandilisevõitu nurgad, pisut veidrad vormid, disaineri lemmiktööriistaks tundub olevat olnud kohati joonlaud, piltidelt tundus ka sisu pigem Lõuna-Korea päritoluga muusikakeskust, kui autot meenutavat. Samas aga auto paistab kuuluvat käesolevasse aastasse, mida varasemate Outbackide kohta ma eriti öelda ei tihka - töökaaslase auto aastast 2014 näeb välja ning on varustatud pigem nagu auto, mis on toodetud kümmekond aastat varasemal ajal.
Reaalselt autot nähes mulje muutus üpris palju positiivsemaks, ning esimese asjana mulle meeldis kohe see, et auto tundub SUUR. Kui paberil olevaid mõõtmeid vaadata, siis tegu pole kindlasti kõige väiksema autoga, aga pikkuselt jääb see siiski oma paarkümmend sentimeetrit viiele meetrile alla. Reaalselt aga jätab auto oluliselt suurema milje ning võiks rahus pakkuda pikkuseks ümmargused viis meetrit. Uksi avades jätkub mulje ka salongis ning erinevalt välimusest, see suure auto tunne ei ole seal petlik. Juhikohale istudes üllatab ruumikus ning see, kui lihtne on kohe endale sobiv isteasend leida. Istmest endast rääkides on sel küllaldaselt reguleerimisvõimalusi ning tõsiselt üllatas see, kui palju on seda võimalik kõrguse osas reguleerida. Harjununa kõrgemate autodega, tundus autosse istudes esialgene istme asend ülimadal, nupust istet tõstes aga tundus, et see sõidab ülemisse asendisse terve igaviku. Ning kui aus olla, siis kõige ülemine asend oli juba minu jaoks liiga kõrge ning pidin istet veidi allapoole tagasi laskma. Istmed ise on pigem kõvemapoolsed, aga üsna mugavad. Kui millegi üle seal osas nuriseda, siis ehk selle üle, et demoautoks olnud Limited varustustaseme juures vähemalt pole juhiistmel mälufunktsiooni. Õnneks oleme kaasaga üsna üht kasvu, seega see show stopperiks ei kujune. Kui siirduda esiistmetelt tagumisse ritta, siis seal üllatab järjekordselt ruumikus - täiskasvanud inimese jaoks on põlve- ja jalaruumi küllaldaselt ning isteasend on ka seal täiesti mugav. Tagaistmetest ja sellest, miks need mulle meeldima hakkasid, tuleb hiljem veel põgusalt juttu.
Kui nüüd rääkida sõidumuljetest, siis juba käivitusnuppu vajutades avastad, et tegu on endiselt päris mootoriga autoga. Käivitusele järgneb korraks reibas boksermootori urin, mis üsna kiiresti taltub ning pigem vaikseks nurrumiseks taandub. Kohalt liikudes tundus auto veidi uimasevõitu, aga mitte päris talumatult. Eks võtab veidi harjumist. Uue Outbacki puhul on sisedisainis ehk kõige enam märgata emafirma Toyota mõjusid - näiteks Priuselt pärit ja kahe võimsa Denso päritolu protsessoriga varustatud pea kaheteistkümnetolline ekraan keskkonsoolis. Õnneks leevendab muljet päritolumaa naaberriigist pärit vilkuvate tuledega muusikakeskusest ülejäänud armatuurlauda ning keskkonsooli kattev kvaliteetse muljega plastik ning ilmselt nahaimitatioonist pehme kate, mis selle klassi autode puhul pigem erandiks on. Samas aga jätab just see pehme kate märgatavalt kallima ja soliidsema mulje. Puutetundlik ekraan iseenesest tekitas minus vist kogu auto juures kõige enam vastakaid tundeid. Esiteks - keskkonsoolist on praktiliselt kadunud füüsiliselt vajutatavad-keeratavad nupud. Kogu auto funktsioonide juhtimine on koondatud veidi kirjuks kippuvale puutetundlikule paneelile. Ehe näide, miks võib selline lahendus üsna kiiresti närvidele käima hakata - esiistmete soojendus. Selle sisse lülitamiseks tuleb teha üsna mitu liigutust - kõigepealt vajutad istme pildiga ikoonile, lootes, et sellest piisab soojenduse lülitamiseks. Aga oh, üllatust, see ikoon avab hoopis konditsioneeri juhtmenüü. Nüüd pead sealt otsima eraldi üles koha, kust sisse lülitada istmesoojendus ja siis järgmisest kohast saad selle intensiivsust reguleerida. Kallis kasutajaliidese disainer, halloo, mida sa suitsetasid, kui selle featuuri peale tulid? Tulge nüüd mulle rääkima, et autoroolis telefoni näppimine on ohtlik. Õnneks vähemalt roolisoojenduseks oli roolisambal veel vajutatav nupp, hea seegi. Roolist endast rääkides, on tegu mõnusalt pihku istuva ning üsnagi toeka tükiga, millel on küll nuppude üleküllus, aga samas need nupud, mis roolile toodud on, on üsnagi selged ning funktsionaalsed. Näiteks asi, mis mulle kohe meeldima hakkas olid eraldi nupud pikivahet hoidva püsika kruttimiseks, tahad vahet suurendada, vajutad nuppu, tahad vahet vähendada, vajutad teist nuppu, kadunud on vajadus menüüdes surfata või mingit lollakat ratast keerutada. Püsikas ise on lahendatud kaamera, mitte radari abil ning omab sellele lahendusele omaselt ka automaatselt seda kiiksu, kus jaheda ilmaga tuuleklaasile kondenseerunud niiskuse tõttu on esimesed kümme minutit armatuurlaud täis hoiatusi, et ei pikivahe, ega ka sõidurea hoidja ei tööta. Aga eks ole ma sellega juba ka Peugeot' puhul harjunud, lihtsalt tol tuleb seda oluliselt harvem ette.
Roolitunnetus on üle keskmise hea ning vedrustus jäigapoolne, aga mitte ebamugav. Roolil olevaid nuppe näperdades leidsin ka nupu, millel oli kiri SI Drive ning selle funktsioon on vahetada niiöelda intelligentset ja sportrežiimi. Esimese puhul siis kohitsetakse üsnagi jõudsalt mootorit ning ka käiguvahetuspunktid on oluliselt madalamal. Vajutades nüüd nupule, mis aktiveerib sportrežiimi, lastakse mootoril korraga vabalt hingata ning ka käigukast laseb käiguvahetused oluliselt rohkem mootori momendikõvera tippu noolima. Nüüd käitub auto hoopis enam Subaru legendaarse autospordipärandi vääriliselt ning sõit muutub nauditavaks. Gaasi põhja surudes vahetuvad käigud üsna nobedalt ning praktiliselt redline peal, auto kogub jõudsalt kiirust ning vähemalt tagumikutunnetus väidab, et tehaseandmete kümmekond sekundit nullist sajani on pigem pessimistlikult hinnatud ning reaalsuses võiks sellest isegi sekundi-paar lahutada. Kuna auto selle sportrežiimi valiku peale ärkas ellu ning muutus oluliselt nauditavamaks, siis minust see nupp ülejäänud ajaks sinna jäigi. Miinuseks muidugi tuleb lõivu maksta kütusekulult, aga õnneks mitte talumatult palju. Kurviline kõrvaltee, konkreetne rool ja vedrustus ning mootorit magusas alas hoidev käigukast tegid igatahes oma töö ning avastasin, et sellesse autosse võib isegi täitsa armuda - emotsioone suudab ta igatahes enam tekitada, kui tüüpiline antud klassi pereliikur.
Kuna sain sõita ka pimedas, siis suutsin meeldivalt üllatuda tuledes - need on kuradima head. Esialgselt tekitas hämmingut kaugtulede automaatika, õnneks aitas üks telefonikõne kinnitada, et tegelikult on kõik korras ning kaugtulesid auto ise lähitulede vastu ei peagi vahetama vaid hoopis kemiseerib tulede võimsusega. Ja teed jälgides tegi ta seda vägagi adekvaatselt, nähtavus oli isegi vastu tulevate sõidukite voolus väga hea. Veel üks positiivne asi.
Neid detaile, mis mulle auto küljes meeldisid oli tegelikult päris omajagu. Igasugused jaapanlastele omaselt läbimõeldud detailid teevad igapäevaelu sellega koos ikka kuradima mugavaks. Tagaistmete kallutatavad seljatoed, mis ühe käeliigutusega ennast alla klapivad ning üsnagi arvestatava pakiruumi tekitavad, kui midagi pikemat vedada tarvis on. Kõigi nelja elektriakna automaatne sulgemisfunktsioon ühe nupuvajutusega, mis pole sugugi nii levinud, kui seda arvata võiks. Katusereelingute sisse kokku klapitavad ristitalad, mis hoiavad kokku koheselt umbes 300 Eurot. Seesama juba mainitud kaugtulede võimsuse vähendamine, selmet neid pidevalt kustutada ja süüdata. Tagurduskaamera pesufunktsioon. Sõiduauto kohta üsnagi mõistlik haagise vedamise võimekus. Keskmisest parketimaasturist isegi kõrgemana tunduv kliirens. Võibki loetlema jääda.
Ühe negatiivse asjana, mis silma hakkas, võiks inseneridele soovitada veidi elektrooniliste kellade ja vilede pealt kokku hoida ning see raha hoopis auto kapotialuse värvimisse investeerida. Sellega, et mootoriruum ainult galvaanilise krundi all tänapäeval on, olen juba harjunud. Seda aga, et ka kapotiluuk on ainult pealtpoolt värvitud, vot sellega ma kohtusin küll esimest korda. Eks ole neid pisidetaile veelgi, mille kallal norida saaks - osad plastdetailid jätsid katsudes pigem hapravõitu mulje ning ebatasasel teel võis kõrv tabada ka mõnegi nagina. Ka üldine müraisolatsioon, vähemalt mootoriruumi pool võiks veidi parem olla. Mis mulle ehk kõige vähem meeldis, oli sõiduki hind, tegu oli alles rivist teise varustustasemega autoga ja igasuguseid soodustusi arvesse võttes ilutses pakkumises ikkagi number, mis pea neljakümnega algas. Vähemalt kolm esimest hooldust kuuluvad hinna sisse ning kaskokindlustuse kuumakse enam ei aja ropendama, mis oli üsna tavaline Subaru omaniku argipäev veel kümmekond aastat tagasi.
Eks see uue auto soetamine hetkel on üsnagi huvitav ettevõtmine - autode saadavus laost on kohati nullilähedane, autot meenutavad tooted on võimust võtnud ning tanklatulpadel ilustsevad hinnanumbrid on veidi rohkem sundinud ka praktiliselt mõtlema, Lähed margiesindusse, palvega näha autot, mis on internetis silma jäänud, laiutatakse käsi, et ei ole ja enne kevadet ka ei tule. Eks sõidan veidi aega erinevate autodega, mida esindustel pakkuda on ja vaatan lõpuks, milline neist enim emotsioone tekitab, selle soetan. Enam pole õnneks tarvidust hiigelsuure pakiruumi järgi, mis eelmisel korral üsna palju mööndusi tegema sundis. Outback igatahes hetkel jättis üsna tugeva konkurendi mulje. Eks muljetan järgmisel korral jälle, kui midagi põnevat pihku satub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar