Autoostmise saaga jätkuks olen paaril viimasel päeval veel mõned tiirud erinevate autodega teha saanud. Eile õhtul sain oma valdusse Opel Insignia, millest kirjutan ka millalgi, aga täna õnnestus sõit hoopistükis autoga, mis polnud mulle eelnevalt kusagilt silma jäänud ega millele polnud ma isegi eelnevalt mõelnud. Seekord siis jälle järgmine jaapanlane - Mazda 6.
Kuidas ma selle punasesse kleiti rüütatud kaunitariga kohtusin, oli tõesti täiesti juhus. Käisin tegelikult Autospiriti kõrval Tööriistamarketis, mõtlesin siis korraks ka poest välja tulles kõrvalt salongist läbi hüpata, esialgu plaaniga pigem Nissani valikuga tutvuda. Uksest sisse astudes sattusin tuttava müügimehe otsa, kes, kuuldes, et autot otsin ning, et tingimusteks on universaalkere, automaatkast ning päris mootor, uuris, et "ega Sa Mazda peale mõelnud pole?". Kuna ma tõesti korraks olin Mazda kodulehele sattunud, aga põrgates kohe ette keriva hübriid- ja elektriautovaliku otsa, sealt sama kiiresti lahkunud, siis vastasin eitavalt ning igaks juhuks koheselt ka põhjendasin oma arvamust, teatades, et tundub, et Mazda enam päris autosid ei paku. Kiiresti juhatati mind Mazda müügimehe otsa, kes teatas, et Mazda 6 võiks just see olla, mida ma vajan ning 2.5 liitrise bensiinimootoriga Blackout Edition universaaliga võiks kohe lausa salongiuksest välja sõita. Ilma pikema jututa pisteti mulle pihku demoauto võtmed ja paluti see lihtsalt enne kahte tagasi tuua. Uurides, milline see proovisõiduks pakutu on, viibati käega: "Näed, too punane seal."
Õues ootaski mind klassikalise Mazda candy punase (Mazda ise nimetab värvi Soul Red) rüüga sedaankerega auto. Tegin tiiru ümber auto ning nagu juba salongis nähtud universaal, jättis ka see disainiliselt tervikliku ning üsna kena auto mulje. Suur iluvõre lisab jõulisust, samas elegantne küljejoon tasakaalustab seda ning auto ei mõju üleliia robustsena. Ust avades tervitas mind valge nahksisu ning üldiselt üsnagi elegantsena tunduv pehme kattega armatuurlaud. Istusin autosse, asetasin käed roolile ning tabasin end tundelt, et kõik on täpselt nii kuis peab. Kogu ettepoole jääv oli lihtsalt perfektne tervik. Armatuurlaud on kaetud pehme (ilmselt kunst-) nahaga ning see läheb külgedel sujuvalt üle uksepolstriteks. Auto siseviimistlus jättis koheselt oluliselt kallima auto mulje, kui hinnasilti vaadates eeldada võiks. Hinnasilt ise oli tegelikult pakutud Blackout Editionil isegi seni ette jäänutest kõige soodsam. No okei - Insigniaga tegelikult käib maadlus mõne Euro peale. Sedaani sisu oli valge, mis jättis ehk isegi ka veidi avarama mulje. Viimasest lausest ei pea eeldama, et auto seest väike on. Seda tegelikult mitte. Kuna juhti ümbritsevad kookonina uksepolster ja keskkonsool, siis korraks tundub, et auto on kitsam, kui konkurendid, aga tegelikult see nii pole, mõõtudelt on auto täpselt sama lai, kui juba proovitud Subaru Outback ning ehk grammike kitsam, kui Insignia. Materjalid tunduvad käe all mõnusad ning kvaliteetsed, läikivat musta plastikut on vähem, kui Insignias, pehmeid polsterdatud pindu enam kui Outbackis või Insignias. Pehme polster armatuuril ja keskkonsoolil jätab veidi kvaliteetsema ning ehedama mulje, kui Outbacki oma. Salongi iluliistud olid konkreetsel autol harjatud alumiiniumi nägu, kuid üsna selgelt tegelikult plastikust. Samas nägid need üsnagi soliidsed välja ning ei jätnud üldsegi odavat muljet. Keskkonsoolil on Saksa kvaliteetmarkidelt tuttav juhtnupp infotainment-süsteemi kontrollimiseks, mõned lisanupud, raadio helitugevuse nupp ning veidi eespool ka füüsilised nupud kliimaseadme ja istmesoojenduste-jahutuste kontrollimiseks. Ja kõik nupud on täpselt käe järgi paigutatud. Ergonoomia eest teenib Mazda minult kindlasti kümme punkti kümnest.
Liikuma hakates sõidutunnetus ja -dünaamika esmapilgul väga palju ei erine ei Opelist ega Subarust. Kohe jäi keskkonsoolil silma nupp, millele oli peale kirjutatud "Sport". Klõpsisin seda ning esialgu ei tundunud midagi muutuvat. Kui Opeli puhul sportrežiim muutis koheselt vedrustuse jäigemaks ning ka auto ise tundus veidi energilisem ja Subaru muutus selle režiimi peale justkui teiseks autoks, siis Mazda puhul märgatavat ei muutunud midagi. Vähemalt mitte seni, kuni auto peatus ja seejärel foori alt startides reageeris see gaasivajutusele oluliselt järsemalt ning tunda oli, kuidas veojõukontroll mootorit hetke pärast juba üsna jõuliselt kohitsema hakkas. Samas, kui kiirendada juba liikuvat autot ei tundunud endiselt vahe märgatav. Vedrustust õnneks ka nupuvajutus ei muutnud ning kui juba jutt sellele läks, siis see oli kindlasti proovitud autodest kõige mugavam. Ebatasane linnatänav, mis nii Subarus kui ka Opelis omajagu tagumikku põrutas, ei tundunudki korraga nii hull. Samas pole vedrustus ka üleliia pehme, et auto juhitavust oluliselt mõjutada. Mugavust suurendavad veelgi istmed - kui Subarus ja Opelis olid need jäigavõitu, siis Mazda üllatas mind tõsiselt mõnusate ning keha embavate istmetega. Eks külgtugi võiks kõigil kolmel parem olla, aga Mazda puhul nuriseks ma istmete üle kõige vähem.
Kui nüüd sõidutundest rääkida, siis ka selle poolest hetkel on Mazda kindlasti minu lemmik. Rool on proovitutest kõige konkreetsem, pehmem vedrustus triigib ka maanteekiiruste juures tee üsna siledaks, tekitamata samas tunnet, et juhitavuse arvelt on vedrustuse osas kompromisse tehtud. Väljavaade on üldiselt hea, aga tuuleklaasi keskel häirib omajagu madalal paiknev tahavaatepeegel. Kui iste üsna põranda lähedale sõidutada, siis see enam häirivalt ette ei jää, kui aga istmepõhi tõsta harjumuspärasele kõrgusele, siis hakkab peegel üsna jõuliselt foore ja liiklusmärke varjama. Võib-olla on lihtsalt tegu minu kiiksuga, kuna ma kipun üsna kõrget istet eelistama. Kui autot tagastasin, siis fakti mainimise peale müügimees ei osanud midagi kosta, ma olevat esimene, kes seda tähele on pannud.
Kui veel korra siseruumi juurde tagasi tulla, siis see on siiski tagaistme jalaruumi osas veidi ahtam, kui teistel kahel. Ilmselt seletab seda proovitutest kõige lühem teljevahe, kuigi see erineb Subarust ehk loetud millimeetrid. Samas, kui esiistmeid mitte kõige tagumisse asendisse liigutada, on taga ka veidi pikema inimese jaoks piisavalt ruumi. Lapsetooli puhul jäi Mazda Subaru ja Opeli vahele. Kõige mugavam oli last tooli saada kindlasti Outbacki puhul, eelkõige auto kõrguse tõttu. Kõige ebamugavam oli seda teha Opelis, kuna demoauto oli luukpära ning selle katusejoon langeb üsna jõuliselt juba juhiistme tagant.Lapseistet ennast kinnitada oli kõige mõnusam Subarus, kuna sel olid Isofix kinnitused kaetud kogu istme laiuse alla keeratava nahast klapiga, mistõttu oli tõesti hea näha, kus tooli vastused on. Miinuspunktid siinkohal aga teenib Mazda, kõigepealt kergesti kaotsi minevate plastikust korkide eest, mis Isofixi pesi katavad ja siis ka üsna veidra nurga all olevate kinnituste endi pärast. Eks tilk tõrva peab ikka meepotis olema.
Sõites on kindlasti Mazda ka kõigist proovitutest kõige vaiksem. Rehvimüra, mis Insignia puhul veidi enam sisse kostus, oil maanteel praktiliselt kadunud veidi ehk võiks vaiksem olla tuulemüra, aga ka see pole üldsegi hull. Rehvid muuseas olid samad Bridgestone Turanzad, mis ka Opeli all. Mootor on kuulda ainult järsemal kiirendamisel ning isegi siis on see hääl üsna tagasihoidlik. Neljakäiguline automaatkast hoiab küll maanteepöörded veidi kõrgemal, kui konkurentidel, aga pigem on see tingitud ka mootori omapärast, kuna paistab, et konkreetne mootor kipub auto liigutamiseks ka veidi enam pöördeid tahtma. Kuigi konkurendid kiitlevad suurema käikude arvuga, mind kasti töö ei häirinud ning käiguvahetused reeglina olid täiesti sujuvad ning märkamatud. Vähene sõidumüra aitab kindlasti kaasa ka 11 kõlariga Bose stereosüsteemi nautimisele, mis on kindlasti ka parim, mis proovisõidu ohvritest seni kõrva jäänud on. Lisaks on multimeediasüsteemi ekraan mõnusalt selge ning üliloogilise menüüsüsteemiga, mida ka sõidu ajal on lihtne käsitseda. Konkurentidest eristuvalt on puutetundlik ekraan ainult siis, kui sõiduk paigal seisab, sõidu ajal tuleb mudida keskkonsoolil paiknevat juhtnuppu. Mille üle veidi nuriseda võiks, on 360 kraadi kaamera pildi resolutsioon, oli teine üsnagi udune ja ka pigem väikesevõitu. Aga auto ümber toimuvast siiski sai ilusti aimu, seega on see üle elatav.
Punane sedaan, millega sõidetud sai meenutas enda olemuselt ehk enim punases kleidis noort tütarlast, kes tahaks juba veidi ka daamilik olla, samas aga on tal siiski veel omajagu krutskeid ning see kleit kipub ka pigem kokteilikleidi kui ballikleidi mõõtu olema. Ja noh, kui autost endast rääkida, siis universaalkerega 6 on ka proovitud kolmest ise küige lühem, pikkuseks kirjutab tootja täpselt 4,8 meetrit. Outback on mõned sentimeetrid pikem ja Opel jääb paar sentimeetrit alla viie meetri. Üldmulje autost kõige terviklikum aga on just Mazda puhul ning ma isiklikult julgeks seda pigem võrrelda juba Volvo, BMW ja Mercedese taoliste kvaliteetautode pakutavaga, samas üsnagi mõistliku hinnasildi juures. Kui autol veel ainult ka õige ots veaks... Emotsioone on see senimaani igatahes enim tekitanud. Kokkuvõtteks võiks öelda, et ma enam ei imesta, kui ma astun Mazda müügisalongi teiselgi korral ja juba plaaniga tumehall iludus, mida kohe sisse astudes pakuti sealt ka ära viia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar