Täna hommikul sattusin internetis huvitava müügikuulutuse peale. Müüdavaks objektiks oli komplekt täiesti kenasid valuvelgi, millele lubati kaasa ka peal olevad rehvid anda. Muidu polekski see kuulutus mulle silma jäänud, aga mis püüdis tähelepanu, olid rehvid - velgedele olid paigaldatud ülimadala profiiliga ning veljest oluliselt kitsamad rehvid, mis lisaks veidrale visuaalile nägid lisatud autopildi juures auto all välja suhteliselt koomilised. Kuulutust näinud sõbral tekkis küsimus: "Eee... kas nii on äge siis või?"
Selle lause peale kirjutasin kuulutuse juurde kommentaariks küsimuse, et keegi võiks veidi valgustada, milleks selline veider kombinatsioon vajalik on, ei lisa see ei visuaalselt kaunist välimust, ei sõidumugavust, ega kindlasti ka ei aita kaasa sõiduohutusele. Ette oli juba teada, et suure tõenäosusega tõmbab mu küsimus käima üsnagi mahlaka diskussiooni ning üsnagi kindlalt tekib kommenteerima ka kodanikke, kelle jaoks ongi ainus argument, et auto peaks välja nägema "äge", funktsionaalsus ja ohutus on viimane asi, millel võiks mõtet auto omamise juures olla. Ega ma ka ei eksinud. Üsna kiiresti käivitus üsnagi elav diskussioon, mida lühidalt refereerides peeti mind viimaseks idioodiks, et mul üldse selline küsimus tekkida võis.
Sain siis tekkinud diskussioonist teada, et inseneride poolt paika pandud rehvilaiuse miinimum- ja maksimummõõdud on mõeldud ainult lollidele ja tegelikult on veljest oluliselt kitsam rehv siiski täiesti ohutu nähtus, kui sellele sisse pumbata ettenähtust oluliselt suurem rõhk. Väide oli, et pead lihtsalt teadlik autoomanik olema ja probleemid on enamasti kinni rooli ja istme vahelises "tihendis".
Oeh. Kui vähegi tehnilist mõtlemisvõimet omada, siis suudad üpris kiiresti jõuda järeldusele, et sõiduomaduste ja -ohutuse seisukohast on siiski tootja poolt lubatud rehvimõõdul olemas ka loogiline põhjendus. Esiteks, rehvi külgsein on disainitud toimima mingil määral ka teekonarusi siluma, enne, kui töö võtab üle vedrustus. Selleks aga peab olema paigas nii rehvirõhk kui ka tegelikult olema rehvisein siiski enam-vähem asendis, milles ta töötama disainitud on. Teiseks - kuna liiga laiale veljele peale venitatud rehv nõuab suuremat rõhku, kui normaalselt ette nähtu, selleks, et see veljel püsiks, muutub ka kontaktpind teega, mis omajagu mõjutab ka rehvi kulumist ning mis veel olulisem, ka selle pidavust. Tavatingimustes ilmselt ei pruugi juht isegi seda tähele panna, aga piirsituatsioonis ilmselgelt kaob sellise rehviga juhitavus oluliselt kiiremini, kui sellisega, mille töötingimused ettenähtule vastavad. Olen ise saanud vihmamärjal teel spinni autoga, millel olid all rehvid, millele omanik igaks juhuks oli lasknud sisse pool baari suurema rõhu, kui tootja ette nägi, ei olnud meeldiv tunne, sugugi polnud.
Üks kodanik kirjutas päris pika ja üsnagi mõistliku jutu ka sellest, kust see trend alguse on saanud ja miks sellised kitsad rehvid laial veljel algselt üldse levima hakkasid. Küll aga tõmbas ta minu silmis omale vee peale kirjutades oma jutu lõppu, et ma ei peaks sellise liiklusohutust puudutava jutuga sõna võtma üldsegi internetigrupis, mille teemaks on projektiautod. Ehk siis vähemalt mina lugesin välja, et projektiauto, mida entusiastist omanik modifitseerib ei peakski ohutu või elementaarsetele tehnonõuetele vastav olema. Selle väitega ma kahjuks nõustuda ei saa. Omades ja olnud omanud hulgaliselt erinevaid sõidukeid, millest päris mitmed on ka väiksemal või suuremal määral projektiks olnud, olen järginud alati võimalikult palju seda, et muudatused, mida teen, ka reaalselt auto sooritusvõimet positiivses suunas muudaks ning seejuures ka vähemalt teoorias legaalsed oleksid. Algas ka minu autoomanikukarjäär omal ajal Jaapani päritolu supermini omamisega, mida siis kohe "tuunima" asusin, küll aga mitte niivõrd auto välimusele kuivõrd sõiduomadustele tähelepanu pöörates. Veermikus asendusid nii mõnedki tehaseosad järelturult hangitud muudetud disainiga osadega, rehvid vahetusid nö. performance seeria toodete vastu, auto kere sai külge omajagu jäikust lisavaid lisatugesid, mootor sai elementaarse täishoolduse, et see võimalikult adekvaatselt töötaks ja seda nimekirja võiks veel jupike aega jätkata. Lõpuks olin mõne aastaga kulutanud auto paremaks muutmise peale kahekordse ostuhinna ja kui tuli aeg seda müüa, õnnestus see realiseerida alla poole summa eest, mis ise selle eest välja olin käinud. Edasi tuli juba riburada pidi hulk Miki Hiire kodumaa rauda, mis lausa karjus selle järgi, et sinna midagi põnevat külge investeeritaks. Ehk siis pean end üsnagi entusiastlikuks autoomanikuks, mitte "amööbiks, kellele kõik modifikatsioonid vastukarva on", nagu internetikommentaaridest läbi käis. Aga funktsionaalsus ja reaalne kasu on minule alati lahedast välimusest tähtsam olnud.
Ja nüüd jõuangi selle pealkirjas mainitud "teadliku kasutaja" juurde. Nimelt käis kommentaaridest läbi mitmel korral selline mõiste ning mulle jäi mulje, et sellega mõeldi kodanikku, kes kontrollimata internetitarkuse ning iseenese ajutegevuse tulemusel vilistab inseneride töö viljadele ning üritab ikkagi tihtipeale mittetoimivaid lahendusi oma autole külge pookida. Ilmselt peab sellega kaasnema ka ülbevõitu ja ninatark suhtumine ning suhteliselt pinnapealsete argumentidega vaidlemine. Ja vaadates tänavatel toimuvat, siis ka hoolimatu ja kohati lausa ohtlik liikluskäitumine.
Paari sellise "teadlikuga" olen viimasel ajal jälle kokku puutunud ning end roolis kirumast tabanud. Sõitsin ühel päeval Tartu Idaringteel. Korraga märkasin enda kõrval alla keritud akendega süsimusta Audit, millest kostus vali muusika ning milles istusid kaks kahekümnendates mehehakatist. Hetk hiljem kiilus see suunamärguannet andmata minu ette, selleks, et mööduda minust veidi maad eespool teisel rajal sõitvast autost ning seejärel jällegi suunda näitamata diagonaalis üle kahe raja järgmisest mööduda. Kusjuures ei toimunud ka need manöövrid sugugi legaalsel linnakiirusel, pigem ületas Audi kiirus seda vähemalt paarkümmend kilomeetrit tunnis. Niimoodi jätkas Audi sõelumist kuni Lõunakeskuse ringteeni, kus meie marsruudid lahku läksid, ning tema Tallinna, mina Valga poole suundusin. Kui nüüd tõele au anda, siis poleks ilmselt ka suunamärguandest eriti palju kasu olnud, sest auto tagatuled olid süsimustaks lakitud. Veel huvitavamaks läks asi siis, kui paar päeva hiljem sattusin jälle sõitma sama auto taga, ning see samasuguste manöövritega hiilgas, sel korral linnast välja maanteele suundudes.
Teine "teadlik" suutis mind sõna otseses mõttes tabada Tartu-Jõhvi maanteel mõne nädala eest. Tänu temale on mu vähem kui aastapäevad teed mõõtnud autol ees juba kolmas tuuleklaas. Ühesõnaga, nagu ikka, käis maanteel igasuvine teepindamisorgia. Umbes neli-viis kilomeetrit oli värskelt pinnatud teelõik täis pikitud märke, millel ilutses number "50". Liiklusvool veeres suhteliselt ühtlaste vahedega veidi märgi poolt lubatust isegi kiiremini. Korraga möödus minust üsnagi korralikult lubatud kiirust ületades BMW, mille ratta alt lennanud kivi just äsja vahetatud tuuleklaasi tabas ja sinna muidugi ka korraliku täkke jättis. BMW ise kadus sama kiiresti, kui see ilmunud oli, mina aga pidin jälle hakkama kindlustusjuhtumist teatama.
Kuigi mu kirjutistest tihtipeale käib läbi üks propellerimärki kandev Baierimaa toode ja võib mulje jääda, nagu ma kuidagi eriliselt neid autosid vihkaks, siis päris nii see pole. Kui aus olla, siis nii vähe, või palju, kui ma nendega kokku olen puutunud, on tegu olnud heade ning vägagi läbimõeldud insenertehniliste lahendustega autodega. Küll aga on mul välja kujunenud teatav eelarvamus päris paljude omanike kohta, mida ei suuda väga palju ka muuta mu enda tutvusringkond, kellest päris mitmel BMW nime kandev sõiduk on ja sellega täiesti adekvaatse inimesena liigelda suudavad. Küll aga pean ma idioodiks sellist "teadlikku" BMW juhti, kelle jaoks liikluskorraldusvahendid pigem soovitusliku iseloomuga on ning igal võimalusel seda ka demonstreerivad. Ja neid on kahjuks endiselt päris palju.
Kui noored autoentusiastid veidi oma suhtumist korrigeeriks ja mõtlema hakkaks ning liikluses oma idiootse käitumisega vähem silma paistaks, siis ilmselt väheneks ka eelarvamused ning üldlevinud arusaama järgi enam projektiauto ei võrduks sõimusõnaga, millega iseloomustatakse 15-20 aastat vana laibaks sõidetud ronti, mille omanik selle tehnilise korrashoiu asemel pigem raha edevamasse välimusse ja küsitava väärtusega lisadesse investeerib. Ilmselt vähendaks see ka omajagu vastuolusid Maanteeameti, ülevaatuspunktide ning liikluspolitseiga.
Pealkirjaks olevat teesi ei maksa endiselt kulla pähe võtta või veel hullem, seda järgima asuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar