Ilmad on jälle suviseks muutunud ja see tähendab seda, et teedele on laekunud ka hulgaliselt idioote. Või ma ei teagi, kuidas neid nimetada, kes arutult kihutavad, imemanöövreid teevad ning kelle puhul paistab, et kusagil Kagu-Aasias on mustal elunditurul ka inimajud hinda läinud. Või siis on teatavate automarkide omamise puhul ostu sooritamiseks vajalik vähemalt osa ajust amputeerida, pole sellest täpselt pihta saanud. Igatahes, mida ma olen tähele pannud, on see, et soojade ilmade saabumisega on teele tekkinud hulgaliselt vahel lihtsalt koomilisi, enamasti aga lausa eluohtlikke manöövreid sooritavaid autojuhte.
Mõne aja eest Eestit raputanud uudis, kus üks selline Tallinnas keset linna kahesajakilomeetrise tunnikiirusega kihutades neli autot romuks ja paar inimest surnuks sõitis, on vaikselt hääbuma hakanud. Esmakordselt käis meediast läbi, et juhtumit või ks käsitleda mõrvana, millega ma isiklikult olen täiesti nõus. Tegu pole õnnetusega, mis "lihtsalt juhtus". Kui sa ikkagi sõidad sellise kiirusega linnas, suhteliselt tiheda liiklusega tänaval, siis teed seda teadlikult ning vähegi intelligentsi algeid omav inimene suudab ka kalkuleerida sellise teo puhul õnnetuse juhtumise tõenäosust, mis ei ole teps mitte väike. Lisades kompotti veel hulga eelnevaid liiklusrikkumisi, puuduva juhtimisõiguse ning edeva propellerimärgiga auto, siis hakkab toimunu meenutama tüüpilist iseseisvusaja algust. Ainult autod, millega õnnetused juhtuvad, on uuemad ja uhkemad. Õnnetus ise tekitas internetikommentaariumites igatahes omajagu poleemikat ning näha oli, et inimesed jagunesid kaheks - ühed, kes tundsid hukkunutele kaasa ja mõistsid juhi liikluskäitumise hukka, teised, kes pigem takka kiitsid ja ümberreastumisel madallennul tagant läheneva mürsu ette jäänud auto juhti süüdistasid. Mis mind aga tõeliselt üllatas, oli nende viimaste hulk - neid oli pea sama palju, kui kaastundeavaldajaid. Vist see ikka meie liikluskultuuri kohta üht-teist ütleb...
Ma ei tahaks eelaravamustega kellessegi suhtuda, aga kui ma maanteel näen enda taga sõitmas mõnda uuemapoolset saksa päritoluga kallimat autot, siis hakkan juba huviga ootama, millise manöövriga selle omanik mind siis täna üllatada suudab. Ja enamasti suudab. Ma küll pole nii täpselt uurinud, aga paistab, et BMW ja Mercedes pakuvad suunatulekangi väga ropu hinna eest lisavarustuse nimekirjas. Või on suunatulede mittetöötamine mõlema margi puhul tüüpveaks, kes teab. Igatahes sõitsin paari päeva eest Tartu-Räpina maanteel. Minu ees sõitis paar autot kusagil lubatust paar kilomeetrit kõrgema tunnikiirusega, mina tiksusin adaptiivse püsikiirushoidjaga nende sabas, tagapool oli veel paar autot. Korraga peeglisse vaadates nägin saba lõppu tekkinud uuemat Mercedese maasturit. Hetke pärast alustas selle juht, ilma mingitki märguannet andmata, möödasõitu, tehes seda vahetult enne vähendatud piirkiirusega teelõiku ning kohas, kus möödasõit liikluskorraldusvahendite järgi keelatud olema peaks. Kui auto oli minu kõrvale jõudnud, jõudsin fikseerida ainult kiilakast jõmmist juhi ning läinud ta juba oligi. Mööduda veel õnnestus tal ka minu ees sõitjast, seejärel viimasel hetkel, et kokkupõrget vastutulijaga vältida, kiilus ta, otseloomulikult suunatuld näitamata, eessõitjate vahele, et seal siis lubatud kiirusega sõitu jätkata. Mis mind imestama pani oli see, kuidas kodanik liikus veel umbes pool kilomeetrit viisakalt kahe auto vahel ning siis pööras maanteelt maha, nagu polekski kusagile kiire olnud. Manöövri põhjusest või selle mõttekusest ma vähemalt tol hetkel ei osanud midagi arvata.
Mõne aja eest käis uudistest läbi, et kohalikud lumehelbekestest elanikud on algatanud kampaania Audrus paikneva ringraja sulgemiseks, kuna sealt kostuv müra pidada neid häirima. Sarnase vabanduse taha pugedes aastaid tagasi lõpetati ka Tartus Raadil kiirendusvõistluste korraldamine - üks väljatoodud põhjusi oli, et müra häirivat lähedalasuva uusarenduse elanikke. Meenub, et ka Ülenurme lennuvälja vastu käis mingi hetk ristikäik, samal põhjusel, et päevas paar korda startivate-maanduvate lennukite müra häirib miskisuguseid uusarenduse elanikke. Nüüd tekib mul küsimus, et kuidas kurat sa saad hakata takkajärgi millegi sellise üle vinguma, kui fakt, et müraallikas lähedal on, oli sulle juba elamise soetamise hetkel teada. Audrus on ringrada olnud juba väga pikka aega ja senimaani pole kellelgi jalgu jäänud, miks siis nüüd? Olen seda meelt, et sellised rajatised on üldise liiklusohutuse kasvatamise seisukohast siiski tänuväärsed ning mujal maailmas pigem soositakse nende toimimist, mitte ei üritata iga hinna eest neid tappa. Hea meelega läheks isegi korra kuus kusagile suletud territooriumile ennast ja autot proovile panema, päris paarisada kilomeetrit selleks maha sõita senimaani pole viitsinud, aga kui lähemal oleks mõni ringrada, siis ilmselt vahel kasutaks seda küll. Ma küll olen arvamusel, et ühte paadunud jõmmi see ei raviks, aga tavakodanikule annaks võimaluse omaenda ja auto võimeid veidi paremini proovile panna ning seeläbi kasvõi maanteel möödasõidu ohutust adekvaatsemalt hindama õppida. Ehk siis peaks neile vingujatele veidi rohkem tolerantsust ka mootorispordi osas süstima, niigi ilmselt nad osalevad igasugu eluväärtustamise- ja muudes sarnastes kampaaniates. Äkki hakkavad siis veidi ka bensiinipeadest lõpuks hoolima, rohelisi niigi ümber ei kasvata.
Eile Tartust Elva poole sõites avastasin järgmise huvitava liigi. Minu ees sõitis täiesti lubatud kiirusega vana ja üsnagi päevinäinud olemisega Volkswagen Sharan. Korraga märkas juht tee ääres seisvat politseibussi ning hetk hiljem tundsin, kuidas ka minu auto, mis pikivahet jälgis, hakkab üsnagi energiliselt pidurdama. Vaatasin spidomeetrit ning lõigul lubatud numbri seitsekümmend asemel vaatas sealt vastu umbes viiskümmend. Noh, heakene küll, kodanik võib-olla ei märganud patrulli piisavalt varakult ning ehmatusest pidurdas, pole hullu. Küll aga pani mind tõsiselt imestama, kui ülejäänud kilomeetrid ees liikuja jätkaski liikumist paarkümmend kilomeetrit tunnis lubatust väiksema kiirusega. Õnneks polnud mul pikka maad tarvis edasi sõita ning mõne kilomeetri pärast keerasin ise maanteelt maha. Kogu selle aja jooksul oleks ehk üks-kaks korda olnud võimalus ka kiireks möödasõiduks riskides veidi manöövriga, mille peale ma teisi liiklejaid tavaliselt endamisi idiootideks sõiman. Ega lõpuks ma ei osanudki äsja nähtust midagi arvata. Ju siis on politseipatrull meie teede ääres nii harukordne nähtus, et peab selle pärast ülejäänud tee, nii igaks petteks, liiklusvoost oluliselt aeglasemalt sõitma. Ilmselt on tegu sama tüüpi juhiga, kes Tallinn-Tartu maanteel igaks juhuks alati enne kiiruskaamerat pidurdab, kuigi liigub ise täiesti legaalse kiirusega. Suhteliselt veider on sellist käitumist kohata, teades, et autodel juba viimased paarkümmend aastat on püsikiirushoidja pigem standardvarustuse hulka kuulunud ning seda võiks ka kasutada sujuvama liiklusvoo huvides.
Lõpuks, mõeldes viimasel ajal teedel kohatule, jäi mind kummitama ikkagi inimaju kilohind mustal turul. Üritasin googeldada, aga vastust ei leidnud, väidetavalt teadus polevat endiselt arenenud piisavalt kaugele, et ajusiirdamine võimalik oleks. Ning ühtki muud mõistlikku kasutusviisi ka silma ei hakanud. Võib-olla lugeja oskab mind valgustada, miks ikkagi paistab teedel ringi liikuvat nii palju amputeeritud mõtlemisorganiga inimesi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar