Olen viimase kuu jooksul jõudnud oma eluga huvitavasse punkti. Elus esimest korda soetasin tehasevärske auto. Kõik, kes hakkavad seletama nüüd midagi uue auto meeliülendavast lõhnast, siis teadmiseks teile, see rõve plastikuhais ei meeldi mulle mitteüks põrm.
Seoses sellega müün, või kui täpsem olla, siis üritan müüa oma kaasa vana igapäevaautot. Igav, aga üsnagi reliable hall metallik pereuniversaal. Mitte võib-olla kõige kõrgema prestiižiga saksa automargi omaaegne executive seeria sõiduk, varustuseks praktiliselt kõik, mida pakuti. Oma vanuse kohta püsib veel üsna hästi koos, kui idiootidest kindlustusseltsid meil kaskot ka vanematele autodele edasi teha laseks, oleks ju võinud veel mõned aastad ringi sõita ja siis selle lõpuks prügimäele viia. Autot oleme hoidnud, remonti pole eriliselt vajanud, kui mõningate kuluosade vahetamine välja arvata, ja seda ma pigem pean hoolduseks, mitte remondiks. Õli on vahetatud regulaarselt ning umbes viis korda tihedamalt, kui tootja ette näeb, kaks korda meie käes oldud aja jooksul on ka käigukastiõli vahetatud, ehk siis ka seda kaks korda tihedamalt, kui peaks. Pisivigu ja mõningaid katkisi või ära kraabitud tükikesi ikka leidub ning nende kordategemine oleks ise nokitsemise vaev, mõtlesin isegi veel enne müüki auto päris viisakaks teha, hea oli, et see hullusehoog õnneks üle läks...
Miks ma kirjutasin "hullusehoog"? Seepärast, et eesti inimene on koi ja ostab ainult hinda. Antud auto müümise juures on see väga selgelt välja joonistuv muster. Sain vaevalt kuulutuse üles, kui tuli esimene SMS: "Pakub 500 evro, kohe tuleb jargi". Samas stiilis kirju sain veel paar päeva, siis õnneks see laviin vaibus. Teine tore seltskond oli vahetuse pakkujad. Üks kodanik tahtis umbes kolm korda sama palju sõitnud Volkswagenit vahetuseks pakkuda, kusjuures vihjates, et olgu ma valmis veel kompensatsiooniks rahakotti tuulutama, temal ikkagi "legendaarse 1.9 mootoriga kvaliteetauto". Teine kodanik pakkus vahetuseks veel 10 aastat vanemat Audit. Peale kuud aega kuulutamist ei tulnud ühtki kõnet, mis reaalset huvi näitaks. Seega õiglase turuhinna eest lootust müüa ilmselgelt polnud, sai hinda veidi langetatud jäetud tingimisruumi arvelt, ise kurja vandudes, et allapoole enam ei tule. Tulemus - järjekordsed pakkumised stiilis "Pakun 1000 eurot, ikkagi vanem auto ka". Kirjade stiili järgi tundub, et kõik pakkujad olid mingisugused vahtraleheomanikust koolipoisid, kes lootsid odavalt mugavat ja suure tagaistmega autot leida (kolmese bemari tagaistemel teadupärast pole just kõige mugavam asja, mida juba omal elul olev kodanik magamistoas teeks, ajada). Hetkel kuulutus ripub endiselt üleval, ühtki reaalset huvilist välja ilmunud pole, ning ilmselgelt lõpuks tuleb auto praktiliselt tasuta käest anda, kui just seda suurest vihast otse Kuusakoskisse ei saada. Vähemalt siis tead, et see on auväärse lõpu oma pikale teenistusele leidnud...
Rääkides autode puhul hinnast, siis mina isiklikult olen üritanud mitte kunagi osta lihtsalt hinda, vaid vaadata, mida ma reaalselt selle eest ka saan. Seda siis nii kasutatud kui nüüd ka uue auto puhul. Jah, lugedes internetist kommentaare stiilis "pirukas jääb pirukaks, tagaiste on kitsas" võiks arvata, et Peugeot Rifter on suhteliselt niru valik, kui soovida mugavat pereautot. Reaalsuses aga seni, kuni tagaistmel reisivad ainult nagunii mõneaastased lapsed, ei huvita mind absoluutselt see, kui mugavalt seal ennast kuuejalane meesterahvas tunneb. Asjad, mis mind huvitasid, olid talutav varustus ja piisav ruumikus. Jah, adaptiivne kiirusehoidja ja automaatkast olid minu jaoks elementaarsed asjad, paraku antud autoklassis enamiku autotootjate jaoks mitte. Teisejärgulisena tundunud disain lõpuks siiski tekitas ka veidi emotsioone ning Rifter moodustab selle koha pealt vähemalt enam-vähem terviku, kui ehk kaubikult pärit ustest tingitud veidi kummaline küljeakna joon välja arvata. Mürataseme ja sõidumugavuse poolest ei oska midagi ette heita ja hind oli ka veel talutav, kuigi auto sai reaalselt baashinnast pea 10000 Eurot kallimalt. Eks ole ka kiikse - näiteks ei eelda, et pead tuttuue autoga nädal pärast juba diagnostikasse minema, kuna selle pardaarvuti süüdet sisse lülitades oma tehasesätted taastab. Aga üldiselt olen ilmselt sellega siiski rohkem rahul kui Dacia, Škoda või mõne muu päris säästuautoga, mille soetamist sai ka päris tõsiselt kaalutud.
Kui te mõtlete, et see jutt hinna ostmisest ainult autosid puudutab, oh ei kaugel sellest. Olen seda mõningate oma hobidega seoses ka täheldanud. Ja üldiselt õpetab see ka väga hästi vajadusel "ei" ütlema. Kui esimese asjana keeratakse jutt juba kohe hinnale, kas siis projektipõhise teenuse puhul hinnakirja küsides või siis esimese asjana toote hinda teades virisema hakates, et see liiga kallis on, siis tuleb pill alla neelata ja soovitada kellegi teise juurde pöörduda oma murega. Eriti naljakas asi on see, et enamasti kõige suuremad kauplejad on need, kellel tegelikult raha välja käimine ei tohiks väga suureks probleemiks olla. Vestlesin mõne aja eest just ühe pilipoodnikuga ja jõudsime järeldusele, et tüüp, kes teenib igapäevast leiba muusikuna, tuleb poodi ja hakkab kohe esimese asjana kõige odavama pilli hinda veel alla tingima, samas keegi, kes mängib pühapäevahommikul kohvitassi kõrvale, marsib sisse, võtab nagist kõige kallima pilli, proovib veidi ja siis teatab, et see talle meeldib ning pakitagu aga sisse. Samas, ühe jaok peaks olema see pill tööriist, mis aitab elatuda, teisele on see lihtsalt kallis mänguasi. Võta sa siis kinni, mis toimub. Oi, kui mitu korda on tuldud ka minu juurde jutuga, et ma midagi remondiks või ehitaks ja esimese asjana kohe mainitud, et "ega see väga kalliks ei lähe?" Mõne aasta eest veel üritasin selliseid kodanikke veidi harida ja võtsin isegi mõne töö vastu, mis siis kohe teisipidi ka kätte maksis, sest lõpuks rahul polnud kumbgi pool.
Viimasel ajal olen avastanud hea meetodi tööstressi maandada ja veidi närve rahustada ning hakkasin üle hulga aja jälle teadlikult fotograafiaga tegelema. Algul pigem nö. sahtlisse pildistades (sisuliselt paar projekti stiilis pildid piltide vastu), üritades aru saada, kas see on asi, millega ma tegeleda tahaks ning viitsiks. Varsti leidsin selles hobis mõningaid positiivseid jooni. Esiteks - see ei võta meeletult aega ning tulemus on alati käega katsutav, teiseks see aitab endal veidi mugavustsoonist välja tulla ning avastada, et vahel sa polegi nii hea, kui arvad, kolmandaks, inimeste siiras emotsioon ja tänu on vahepeal täiesti tore asi, mis suudab parasjagu masendust täis päeva korraga minema pühkida. Miskipärast ketras hobi naljakal kombel tuure juurde, vaikselt hakkasid postkasti potsatama kirjad, täiesti võõrastelt inimestelt, info oli kuidagi suust-suhu levima hakanud, ilma, et selleks oluliselt reklaami oleks pidanud tegema. Vaadates turul ringi, siis olen jõudnud järeldusele, et raha teenimiseks on olemas siiski ka tulusamaid viise ja kui sa ikka oled nii niru marketingiinimene, nagu mina, siis ilmselgelt ilma püsiva palgatööta hakkama ei saa, kui ise almustest just elatuda ei taha. Kuhu ma kogu selle lõiguga aga jõuda tahtsin oli see - et ka fotograafia puhul on selgelt näha tendentsi osta hinda, mitte teenuse kvaliteeti. Ilmselgelt on turg ära solgitud pakkumiste poolt, kus teenust osutatakse tõelise liinitööna a la "30 minutit, 30 fotot, 30 Eurot" (täiesti meelevadne näide, lihtsalt kõlas hästi, aga stiilist saate aru). Saan aru ka sellest, mis sedasorti pakkumised tingib - keskmine teenuse tarbija otsibki kvantiteeti, mitte kvaliteeti. Olen oma tutvusringkonnas näinud küll ja küll sotsiaalmeediasse riputatavaid albumeid, kus on stuudios pildistamas käidud ning album koosneb 20-30 keskpärasest pildist, millest ehk 4-5 võiks reaalselt ka avaldamist kannatada. Ühesõnaga, viimastel nädalatel olen saanud pakkumisi ja nende puhul on silma hakanud see, et need lõppevad lausega "Sooviks siis ka hinnakirja". Selgitusele, et ma ei anna kunagi konkreetset hinnakirja ning kõik sõltub soovitavast tulemusest ja konkreetsest projektist, lõplik hind on minu ja kliendi vaheline kokkulepe ning ma eeldan, et selle puhul peetakse kinni ka minu soovist mitte avalikult seda kusagil levitada, tuleb vastus, "tänan, leidsin juba kellegi teise". Eriti koomiline oli palve, kui üks tuttav uuris, et ehk saaks mind järgmisel suvel oma pulma pildistama. Kirjutasin siis viisakalt vastu, et ma ei oska midagi enne kosta, kui tean mida minult oodatakse ning mida pulmapidu täpsemalt endast kujutab (vaks vahet on, kas pead registreerimisel lihtsalt fakti dokumenteerima või istuma terve päeva kusagil kinni, leidma endale veel ka assistendi või paar ning pingutama, et tõesti ürituse emotsioon ka kuidagi edasi saaks antud). Tulemuseks oli vaikus. Eeldan, et leiti keegi teine, mis on minu jaoks ka täiesti okei. Aga jällegi jäi mulje, et lootus oli, et teen asja tasuta või täiesti kommiraha eest ära. Paraku on mul hetkel eluetapp, kus perre on veel lisandumas lisa ning seetõttu väärtustan oma igapäevatöö välist aega veelgi enam ja kui keegi tahab sellest midagi napsata, peab ta minus selleks ka piisavalt motivatsiooni tekitama.
Tulles tagasi nüüd veel korraks algse teema juurde, siis endiselt on üle üks hall, metallik, diisel, universaal stiilis auto, kui kellelgi reaalne huvi, siis selle asemel, et saata meile või Auto24 portaalist sõnumeid, võta telefon kätte ja helista. Päris tasuta siiski ei saa, aga mõistlikele pakkumistele olen avatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar