Polegi jupp aega saanud mahti mõtteid kirja panna. Ega tegelikult polegi väga ka põhjust olnud. Aasta 2025 on autoentusiasti seisukohast olnud masendav. Midagi uut ja põnevat välja pole tootjatelt tulnud, kui sügisesel Motoshowl nähtud Mazda 6e ehk välja arvata. Masendust on aga süvistanud järjepidev ja süstemaatiline kohaliku ühiskonna lõhestumine autojuhtide ja nende "teiste" vahel.
Just sellest lõhestumisest tuligi mõte veidi kirjutada. Ajendiks on siis see, mis pealinnas toimub ning mis eriliselt on tuure juurde saanud peale kohalike omavalitsuste valimisi. Minu jaoks üsna arusaamatul põhjusel korraldatakse laupäeval Tallinnas meeleavaldus juba poolenisti surnult sündinud projekti hüüdnimega Liivalaia tramm toetuseks. Taust on vast enamikule teada - uus linnavalitsus tõmbas vee peale kaheldava sisuga projektile, mis oleks kesklinna läbima pannud uue trammiliini, mille tasuvus pigem kahtlane ning selle sünnist tekkiv liikluskaos Liivalaia tänaval üsnagi ennustatav on. Meeleavaldajate väiteks on, et see trammiliin oleks maagiline päästja ning vähendaks kardinaalselt kesklinnas autoliiklust, kuna oleks teretulnud alternatiiviks autole. Samas aga linnavalitsus on siin-seal öelnud, et kui valikuks on umbes 50 miljoni eest ehitada kaheldava väärtusega trammitee või kulutada kümme korda enam linnasisese ringtee arendamisse, mis tõenäoliselt enam autoliiklust kesklinnast eemale suunab, siis on mõistlikum valik viimane.
Eks arvamusi on erinevaid. Samamoodi nagu on õigus arvata, et see trammiliin maailma päästab, on õigus ka inimestel arvata, et linnasisene ringtee on vajalik. Kas ja kui palju on mõlemal õigus, seda võiks juba tavaloogika ning numbrid välja selgitada.
Kõigepealt ma ütlen, et kainelt mõtleva inimesena ma kaldun arvama, et kui vaadata kasvõi Helsinki näidet, siis linnasisene ringtee on mõistlikum investeering. Seda juba puht praktilisest seisukohast. Kui tahta meie kahe suurema linna kesklinnad autodest vabamaks saada, mis on minu arvates tervitatav, siis tuleks neile autojuhtidele luua tingimused sealt kesklinnast mugavaks ja mõistliku ajakuluga (loe: kiireks) möödumiseks. Just selle pärast on mujal maailmas suuremates linnades kombeks tekitada linna ümbritsevad ning linna sisesed ringteed, millel tihti ka on lubatud sõidukiirus suurem, kui tavaoludes. Ning reeglina need ka töötavad. Hetkel aga nii Tartus kui Tallinnas on üks fundamentaalne probleem - ühest linna servast teise ei pruugi autoga sõites kesklinna läbimata sugugi saada. Tallinn on oma kikilipsu laadse planeeringuga seda põhjustav, Tartus on probleemiks linna poolitav jõgi, mille ületamiseks enamik võimalusi on kesklinna piirkonnas. Mõlemal juhul ma arvan, et nimelt ei tahaks ükski mõistlik autojuht kesklinna trügida, kui oleks võimalus seda vältida.
Nüüd aga miskipärast järjest häälekam ning suurenev seltskond leiab, et probleemile on tegelikult palju lihtsam lahendus - teeme kesklinnas autoga sõitmise võimalikult vaevaliseks või lausa võimatuks ning küll kõik iseenesest laheneb. Vähemalt idee tasandil pakume ka "mugava ja säästliku" alternatiivi autole - näiteks seesama tramm, mis ideeliselt viib ka punktist A punkti B, läbides võib-olla ka vahel küll punkte X ja Y ning seejuures B asemel viib punkti, mis paikneb, oletame poole kilomeetri raadiuses punktist B... Kõlab ju nagu plaan? Põhjenduseks tuleb kindlasti tuua see, et vaadake arenenud maailma, soovitavalt Amsterdami või Kopenhagenit, kus nii ju käib. Unustades, et need linnad juba oma füüsiliselt paiknemiselt ning ülesehituselt erinevad omajagu näiteks Tallinnast. Lisaks kummagi eeskujuks toodava linna puhul on kliima siiski pigem jalgsi või jalgrattal liikumist soosiv, mitte nii heitlik, kui meil. Jah, idealistist fanaatiku seisukohast on asi ju lihtne, kui kusagil nii saab, miks siis mitte meil?
Kogu see kamp aga unustab ära, et üleöö pole maailmas midagi head sündinud, ning ajalooliselt on ka need pidevalt näiteks toodavad linnad arenenud üsnagi pikka aega, enne kui on saavutatud olukord, kus kõik liiklejad vähemalt teoreetiliselt võiks rahul olla. Igasugu revolutsioonid on viinud teadagi kuhu ning pole sealt head kunagi sündinud.
Mis mind aga tegelikult selle teema juures enim häirib on see vastandumine ning pidev viha õhutamine just selle seltskonna poolt, kes fanaatiliselt võitlevad jalakäijasõbraliku linnaruumi eest. Kui üldiselt keskmine autojuht pigem kehitab selle kiunu peale õlgu või võtab pigem seda kisa huumoriga, siis need "trammiliini" eest võitlejad põhimõtteliselt solvavad ja ründavad igal sammul kõiki, kes nendega maailmavaadet või mõttemaailma ei jaga. Eesotsas selle anonüümse "autoäärmuslasega", keda pidevalt armastatakse igas olukorras mainida. Sotsiaalmeedias võib kohata väga palju gruppe, mille taga võiks olla tegelikult mõttestatud ning õilis idee ning seal toimuvast arutelust isegi midagi linnakeskkonda parandavat sündida, selle asemel aga käib seal pigem pidev "ärapanemine" ning autoga liiklejate vahetpidamatu mõnitamine ja solvamine. Ja seda pigem nende poolt, kes ise väidavad end moodsat ning sallivat maailmavaadet jagavat. Ja vot siin polegi ma aru saanud, miks seda peab tegema? Ilmselt on see lihtsalt tore viis oma seesmist frustratsiooni välja elada ning tunda, et sa pole oma mõtetega maailmas siiski üksi. Eks inimene siiski on pigem karjaloom ja see karjainstinkt on ajalooliselt sundinud paljusid idiootlikult käituma. Mul on tegelikult siiralt kahju, et selline vastandumine täna pigem normaalsuseks tituleeritakse ning isegi poliitilisel tasandil heaks kiidetakse ning lausa takka kiidetakse. Kuna ka ma ise liigun siiski linnas nii jalgsi kui jalgrattaga, saan aru ka neist murekohtadest, mida ette heidetakse, kohati ilmselt oleks võimalik neid ka üsna talutava vaevaga leevendada nii, et liiklejatest keegi ei tunneks end ahistatuna või kõrvale jäetuna. Leian, et tänavaruumis võiks olla võimalik täpselt samamoodi mõistlikult ning mõistliku aja- ning ressursikuluga liigelda nii jalgsi, jalgrattal kui ka autoga ning ka oma kohustusi ning õigusi võiks teadvustada kõik nimetatud liiklejad. Hetkel aga paistab linnaruumientusiastide koha pealt pigem välja arusaam, et neil oleks nagu liigeldes meeletu kogus õigusi, kuid mitte ühtki kohustust. Kuidas muidu selgitada seda, et põhjenduseks muude hulgas, miks peaks linnas tänavapilt kardinaalselt muutuma, tuuakse süstemaatiline "jalakäijate mõrvamine", kuigi vähemalt pealinnas hukkunud jalakäijate statistikat vaadates hakkab silma, et valdavalt peaks neid nomineerima Darwini auhinnale ning mõrvamisega pole seal midagi pistmist, kui suitsiidi just täna niimoodi ei nimetata. Vabandust, aga kuidas saab autojuhi toimepandud mõrvaks nimetada olukorda, kus tee ületamiseks mitte ette nähtud kohas tormab teele jalakäija, veendumata tee ületamise ohutuses või siis seda, kui ülekäigurajal asub ootamatult teed punase tulega ületama kõrvaklappe kandev ning seetõttu ümbritsevast osaliselt ära lõigatud kodanik? Ometigi on just neidsamu juhtumeid pidevalt linnaruumifanaatikute poolt nimetatud süstemaatiliseks autoäärmuslaste poolt toime pandud mõrvaks (???).
Minu talupojamõistus ütleb, et ehk on aeg üritada ka reaalselt laua taha istuda ning need teemad selgeks rääkida ning seejuures argumenteerida intelligentse inimese kombel oma seisukohad. Unustades emotsioonid ning kõhutunded. Ma ei ole kindel, kas on tegelikult võimalik üldse kallutamata ja objektiivselt hinnata linnaruumis toimuvat, aga kindlasti on võimalik ka üht teist parandada nii, et ei tehtaks radikaalseid samme ning keegi ei peaks end tundma päeva lõpuks ahistatuna. Autojuhi seisukohast näiteks minu isiklik soov oleks see, et Tartus oleks mul võimalus vajadusel jõge ületada ka kesklinnast põhja pool, ning ma ei peaks näiteks Tähtverest tulles selleks südalinna üldse sõitmagi. Tallinnas liigeldes samamoodi ma sooviks vältida kesklinnas ukerdamist kui see vähegi võimalik oleks, samas hetkel kahjuks see nii ei ole. Usun, et kui ka autojuhtidele luuakse mõistlikud ning mõistuspärased võimalused vältida südalinna, siis juba see aitaks vähendada oluliselt autotranspordi hulka sealsetel tänavatel. Võib-olla olen ma liiga sinisilmne, aga ilmselt oleks see vähemalt hea algus.
No üks asi on paraku siiski see, et inimene on mugav: palju parem on ju uksest ukseni autoga saada, et üle 50 meetri käima ei peaks. Ja seegi on juba liiast paljudele. Nii Tallinn kui Tartu alustasid sellest, et korraldasid parkimise ümber. Samm seegi. Mis kesklinnasid puudutab... Noh, kena ju oleks kui kuskil kaugemal ka mõni sild oleks üle Emajõe, sest üle 10 km ring on ikka väga ebamõistlik. Tallinnaga on pisut teine teema: liiga suur osa inimesi valib pigem lühema tee ja siis vannub, et on ummikutes, samas on ümbersõit kiirem ja mitte oluliselt pikem (kui lõuna-poolsest küljest rääkida). Ehk et see võimalus on olemas, olenevalt sellest kuhu minna tahetakse. Ida-lääne suunal igatahes täiesti tehtav.
VastaKustutaTartus oleks linnaruumis aga oluliselt vähem masinaid kui linnaservas oleks pikema parkimise võimalusi natuke rohkem kui Lõunakeskuse parkla, ning nendest võimalustest ka mingi normaalne ühistranspordi võimalus kesklinna. Ja juba oleks parem. Mind see küll väga ei puuduta, minu käimised on alati sellised, et ilma autota ma kahjuks ei saa ja autot ka kuhugi linnaserva jätta ei saa, aga need, kes tulevad hommikul linna tööle ja õhtul koju sõidavad kasutaksid seda küll. Ja Tallinnas, nuta või naera, oleks tramm üsna abiks. Helsinki näitel vähemalt mingid aastad tagasi kasutati seda kõike päris palju, samamoodi Lissabonis: käigus nii tramm kui metroo (ok, seda meile ilmselgelt ei tule) ja masinaid näeb ikka suht vähe linnasüdametes.