Elan moodsas linnas

Eile kõndisin Tartu linnas ringi. Jalgsi. Just nii. Tegelikult harrastan täna seda üsna palju ja täiesti vabatahtlikult. See vist annab mulle võimaluse näha ja tajuda asju vahel ka teistmoodi. 

Kõndisin Aparaaditehase sektoris. Vastu tuli hipster. Aastat kümme-viisteist vast minust noorem. Vaatas tunnustavalt mind nagu omasugust, eks vist välist sarnasust veidi ka oli. Siis märkasin kuti küljes mingit rinnamärki või selle laadset toodet punase lille kujutise ja sloganiga "Mina valin sotsid." Ja see pani mõtlema, kui kuramuse erinevad me tegelikult selle hipsteriga oleme. 

Kui juba mõned aastad on pealinna pool midagi väga võsas olnud ja järjest häälekamat kiunu "inimväärse" linnaruumi üle kostab igalt poolt, siis tänaseks on juba see kiun ka Tartusse jõudnud ning mis veel hullem, sotsialistid on suutnud oma ideoloogia ka linnavalitsuses läbi suruda ning üsna jõuliselt on hakatud ümber kujundama harjumuspärast tänavapilti ning pigem keskmise kodaniku vaates ehk mitte kõige positiivsemas suunas.

Suvel tutvustati Tartu tänavaruumi arengukava järgmisteks aastateks. Kui see suure kisa saatel avaldati, tormasin ka kohe sellega tutvuma, lootes leida sealt seest miskit põnevat, näiteks põhjapoolse ringtee projekti. Aga oh, kus sa sellega. Kogu arengukava nõretas sotsialistide ja kastirattaentusiastide fantaasiatest kuidas kujundada võimalikult "inimsõbralik" linnaruum. Päris palju tänavaid kujundatakse ümber niinimetatud ühistänavateks, kus võid autoga küll kohalikuna sõita, aga eelisõigus liiklemiseks on jalakäijatel ja jalgratturitel. Ja seejuures mitte vähetähtsad kõrvaltänavad, vaid isegi üsna suurte tänavate lõigud, nagu osaliselt Karlova peatänav Tähe. Seda olla tungivalt nõudnud kohalikud edumeelsed noored. Kõige toredama mõttevälgatusena sealt võis aga lugeda Tartu ühe magistraaltänava Lõunakeskusest kuni kesklinnani kiirusepiirangu vähendamist linnaruumis optimaalselt viiekümnelt kilomeetrilt tunnis neljakümnele. Tänav, mille ääres ma kõnnin üsna tihti, tänav, mida mööda ma sõidan ka autoga üsna tihti. Kumbagi tehes pole ma täna tundnud end kuidagiviisi ahistatuna. Aga ilmselt tulevikus hakkan end autoroolis just nii tundma. 

Ma ei pea ennast selleks "hoolimatuks autokummardajaks", kelleks kõiki autoga linnas liikujaid kamp aktiviste sildistada armastab. Kuna ma tegelikult liigun omajagu ringi ka jalgsi ja vahel ka rattaga, siis on mulle üsna tuttav ka see, mis jääb autost väljapoole. Ja ma ütleks, et kohati valitseb seal suurem kaos, kui sõiduteel.

Ehe näide - kõnnin kõnniteel koos lapsega. Nad on mul üsna hästi koolitatud tunnetama tänaval valitsevaid ohte ning ootama neid eelkõige sõiduteelt. Korraga "siuhhhh" lendab lapsest mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda elektritõuks. Tehes seda kiirust vähendamata ning hoolimata sellest, et tegu on väga laia kõnniteega. Läheb veidi aega mööda ning mööda vänderdab rendijalgrattal teismeline, kellel ei tohiks kõnniteele sellega üldse asja olla. Jah, kurioossumina ei tohi elektritõuksiga liigelda tegelikult kõrval oleval jalgrattateel, samamoodi, nagu ei tohiks peale laste keegi sadulas istudes liigelda kõnniteel ka jalgrattaga.  Ometigi kohtab just kõnniteel üllatavalt palju jalgrattaga sõitvaid täiskasvanuid. Ehk siis neist kahest situatsioonist esimene justkui oleks legaalne, teine mitte. Samas, common sense ütleb, et isegi, kui sel tõuksil on õigus kõnniteel liigelda, peaks ta tegema seda üldiselt seal valitseva (jalakäija) kiirusega, mitte tuisates nii kiiresti, kui torust tuleb. Ja siis seesama elektritõuksiga kõnniteel kihutaja tuleb ütlema, kuidas linnas pole võimalik ilma autota liigelda ning igal pool teda kohutavalt ahistab see autokesksus ning kole tänavapilt. Vägisi jääb mulje, et endiselt kehtib kirikupapi kuulutatud tõde "Tehke minu sõnade, mitte tegude järgi!".

Ma olen selle poolt, et linna võiks katta mõistlik jalgrattateede võrgustik, ma olen selle poolt, et need võiks olla muust liiklusest eraldatud. Ma olen ka selle otsuse poolt, et rohkem uus värdnähtusi nimega "kergliiklustee" on otsustatud mitte rajada. Küll aga ma olen selle vastu, et autojuhte hakatakse käsitlema kui alamaid liiklejaid, kellel pigem ei tohiks olla linnatänavale asja. Mulle on sobinud senine olukord, kus kõik liiklejad on võrdsed ning tegelikult saavad ka enamasti koos ilusti hakkama, seda eeldusel, et kõik arvestavad teistega ning igal võimalusel ei pea hakkama oma õigust taga ajama. Jah, Eestis on omajagu probleemiks näiteks see, et jalgrattateed tihti on ehitatud nii, et need algavad ei kusagilt ja lõppevad ei kusagil, aga ka seal on näha paranemist. Mul pole midagi ka selle vastu, kui näiteks kesklinnas ongi autovabad tsoonid, eeldusel, et sealt mugavalt mootorsõidukiga mööda pääseb. Igasugused Park and Ride stiilis algatused on ka toredad, aga eeldavad mõistuspärast ja piisavalt tihedat ühistranspordi võrku. Tartu suuruses linnas ilmselt pole see majanduslikult aga otstarbekas, küll võiks see süsteem end õigustada Tallinnas. Ehk tuleks keset tänavat lillepottide paigaldamise ja selle viieteistkümne minuti linna utoopia taga ajamise asemel pöörata veidi enam resursse ka lääneliku ühistranspordivõrgu arendamisse, mis soosiks ehk tõesti vähem autoga linna tikkumist. Hetkel pea poole tunni takka käivas haisvas bussis paadialusega pingi jagamine ei kõla sugugi ahvatleva alternatiivina.

Üsna absurdne on olukord, kus minutaoliste sõnavõtud tahetakse pigem liigitada viha õhutamiseks ning diskrimineerimiseks, samas aga sel sotsialistil, kes seda teeb, on justkui täielik õigus mind solvata ning sildistada. Erinevalt mõnest "staarpoliitikust" ma ei lähe avalikult välja ütlema, kuhu nad panna tuleks ning mida nendega tegema peaks, aga pidevalt tajun seda, et kui ma julgen ausat arvamust avaldada, on rohkem neid, kes seda täna taluda ei suuda, kui neid, kellega on võimalik ka vaadete üle arutada ning kes suudavad ka teisi vaateid tolereerida. Kuigi, kui järele mõelda, ega too seltsimees päeva lõpuks midagi väga valesti ka ei öelnud.

Igatsen aegu, kui pere oli veel isa, ema, kaks last, suur universaalkerega sõiduauto ja koer nimega Skip. Laste maailmaavastamine toimus läbi tagaklaasi tagasõitjatele nägude tegemise ning vastu sõitvate autode loendamise, mitte koolis töövihikusse samast soost sõpradele sunniviisiliste armastuskirjade kirjutamise. Aegu, kus võeti ette üheskoos pikki sõite, veedeti aega looduses ning tegeldi kõigega, mis oli vahva ja kasvatas lapsest normaalse ilmakodaniku. Ja need tegelikult polnudki väga ammu...