Kõigepealt pean kohe oma kirjutiste konservatiivsemate lugejate ees vabandama, see tekst võib teid ehk veidi häirida. Aga ütlen ka ära, et ei kavatse ma hetkel veel oma autoorientatsiooni muutma hakata ja ammugi mitte ei hakka ka omasoolisi vaatama, milles ilmselt mõni mind seejärel alusetult süüdistama hakkab.
Mis ma siin ikka intriige punun. Aga jah, juhtus siin mõned päevad tagasi siis üks tore lugu kus sain pool tunnikest lähemalt katsuda tuttava Tesla Model S-i. Ja see isegi autona täitsa meeldis mulle.
Ega pikalt ilustama ja muljetama tegelikult ei plaani hakata. Oli asju, mis mulle meeldisid, oli asju, mis võib-olla mitte nii palju ei meeldinud. Kuna tegu oli 2017 aasta autoga, siis see facelifti järgne versioon on disainilt juba üsna auto ning mis kõige tähtsam, ka sisse istudes meenutab täitsa autot. Juhi ees on (küll digitaalne) näidikupaneel, alles on ka keskkonsoolis olev jurakas ekraan, mis algul mind häiris, aga millega peale poolt tunnikest harjusid juba nii palju ära, et enam seda väga tähele ei pannud.
Kõigepealt siis neist meeldivatest emotsioonidest. Salong oli erinevalt vanemast mudelist üllatavalt viisakas ning selle kvaliteedile ma ei osanud kohe esmapilgul miskit ette heita. Nahk, üllatavalt viisaka välimusega mattlakiga kaetud puidust iluliistud, Alcantara. Tüüpilisele ameeriklasele omaselt muidugi jäid kriipima mõned liiga plastised detailid, aga üldmulje siiski oli autos istudes positiivne. Mis seal siis ikka "käik" sisse ja sõitma. Käiguvalits (või peaks ütlema suunavalits?), paikneb paremal pool roolisambal, minu jaoks üsna ameerikapärane detail ning maitse asi, mulle pigem meeldib, aga tean hulgaliselt inimesi, kellele mitte. Sõit on talutavalt vaikne, rehvimüra ehk võiks väiksem olla, harjumatu on kiirendada vaikuses, kuigi tegu pole mu esimese kokkupuutega elektriga liikuva autoga, olin juba selle unustanud. Millalgi olin ka selle eelkäijat veidi näperdamas käinud, aga tol korral pigem emotsioonitult lahkunud ning pigem pidanud seda samavõrd premium klassi luksusautoks, kui Cadillaci. Maanteele jõudes sai tehtud kohe ka klassikaline 70-120 km/h kiirenduskatse ning üllatuseks sain istmelt korraliku litaka selga. See alla 4 sekundi 0-100 kiirendusaeg annab ka seal kiirusvahemikus endast üsna korralikult tunda. Auto on suur ja raske ning tänu sellele püsib oodatult hästi ka teel. Kui aku soojenes, siis regeneratiivne pidurdamine sekkus "gaasi" lahti lastes ka juba üsna jõudsalt ning piduripedaali põhimõtteliselt oli tõesti tarvis ainult seisma jäämiseks. Peale tiiru tagasi parkimiskohale keerates sain veidi põhjalikumalt ka uurida ülejäänud autot peale juhikoha. Ühe väga meeldiva detailina tooks välja tagaistme jalaruumi, mis enamiku tänaste autodega võrreldes tundus tohutu. Ka pakiruumi suurusele pole midagi ette heita, see pigem on mõne keskklassi universaaliga võrreldav ning tagaistmeid kokku klappides lausa hiiglaslik. Ehk üldmulje autost kui sellisest pigem oli positiivne.
Nüüd aga siis need mõned asjad, mis minu jaoks endiselt pigem tõrvatilgaks osutuvad. Esimene asi, mis küll pole total showstopper, on laugsabaga kere. Isegi mitte ruumikuse pärast vaid kõrgevõitu laadimisava pärast. Meil sõidab autos tihti ka suur koer ning tema sinna pagasnikusse mahutamine oleks üsna tore saaga. Juba seetõttu oleks minu esimene eelistus universaal. Teiseks eelistaks võimalusel pigem füüsilisi nuppe, kui seda hiiglaslikku ekraani. Väidetavalt müüvat Tesla ka lisavarustusena eraldi nupupaneeli, kuhu saad ise programmeerida endale vajalikud funktsioonid. Kui see tõesti nii on, siis pole ka see minu jaoks showstopper. Mis veidi mind ka häiris oli külgedelt natuke pigistav juhiiste, samas ei olnud see kõige hullem ning olen pidanud taluma palju ebamugavamaid istmeid.
Lõpuks aga jõuan asjani, mis on minu jaoks pigem sellise auto ostu torpeteerivaks faktoriks. Mulle taskukohase hinnaga saaksin soetada umbest täpselt sama vana või ehk aasta-paar uuema auto. Küll aga ei tõuse käsi maksma seda summat teades, et üsna varsti saab läbi aku garantiiaeg ning just aku on elektriauto puhul on selle kõige olulisem ja kallim komponent. Ehk risk, et peale garantiiaega aku kõngeb ja peaksin auto ostuhinnaga samaväärse summa eest hakkama akut vahetama, ei kõla kuidagi ahvatlevalt. Ikka üldse. Klassikalise auto puhul lendab mootor, okei, remont on kallis ja läheb ka mõned tuhanded. Aga seda olen ma teoreetiliselt võimeline ka ise tegema ning knowhowd on lihtsam leida. Elektriauto puhul lendab aku, siis on suure tõenäoosusega nabanöör ainult tootja-esinduse küljes ja arve kolossaalne. Võib tõesti hästi minna ning aku kestab veel aastaid, ka neid eksemplare vurab siin tänavatel küll ja veel, võib aga minna kehvasti ning aku saada otsa täpselt peale selle garantii lõppu. Ja minu jaoks tähendab see põhimõtteliselt auto maha kandmist ning kaotatud kümneid tuhandeid selle ostuhinna näol. Ja vot seesama risk on hetkel minu jaoks kasutatud elektriauto soetamisel kõige suurem showstopper. Uuena aga vähegi autot meenutava eksemplari hinnad on endiselt minule taskukohasest hinnaskaalast üle kahe korra väljas. Jah, minu senise bensiini rüüpava keskklassi universaali hinnaga saaks uuena napilt linnautoks üsnagi kõlbuliku elektriauto, aga mitte sellist, millega on sama mugav ning vaevatu pikki otsi sõita. Ja kaht uut isiklikku autot pidada ma täna kahjuks endiselt ei jõua. Vanu ronte pidevalt lappida igapäevaselt sõidus pereautona samuti enam passi vaadates ka erilist motivatsiooni ei leia.
Kaaludes emotsioone, mis pigem ütleks sellisele Teslale "jah" ja kainet mõistust, mis ütleb "ei", siis jääb hetkel kaine mõistus peale. Ma ei välista, et mõni elektrit nosiv auto mulle millalgi õuele jõuab, aga hetkel pigem näen seda siis äärmiselt taskukohase linnaautona, millega vajadusel poes käia või siis teise äärmusena miskitsorti hobitehnikana. Kõige suurema tõenäosusega võib-olla üldsegi mitte auto kujul. Ühe universaalse ja igakülgselt kõiki vajadusi rahuldava sõidukina ma elektriautot endiselt oma sõbrana kahjuks ei näe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar