Enam-vähem täpselt aasta on möödunud viiimasest postitusest ja vahepealse aasta sündmused on lõpuks sundinud mind järjest enam pealkirjas olnud mõtet mõlgutama. Seda sõna otseses mõttes - koliks ära Marsile või Kuule, oleks rahulikum ja vähem närvesööv tehnikahulluna elada.
Et taustasüsteem tehnikavõõramale lugejale selgem oleks, alustagem sellest, et kui rääkida tehnikast kui hobist, on kogu taasiseseisvumisaja olnud Eestil rohkem ühist Põhjamaade ja Ameerika Ühendriikidega, kui mõne Lõuna-Euroopa siestat pidava riigi või Brüsseliga. Ehk siis siin on eksisteerinud väga tugev hobiautokultuur ning isetegemise rõõmu on tunda saanud omajagu tehnikahuvilisi ning järelkasvu pärast muret pole seni väga palju pidanud tundma. Isegi arvestades elatustaset, on tegelikult entusiastide autoparki hoitud keskmisest enam korras ning inimesed on tundnud oma hobist rõõmu, seda ka seepärast, et seni pole riik ostustanud sinna sekkuda. Kuni selle aastani...
Hakkame pihta sellest, kuidas keset suve korraga tuli valitsus välja geniaalse mõttega, et riigieelarve vajab tõsist üle vaatamist ning kuna Eesti Vabariigis (hetkeseisuga peaks äkki tegema ettepaneku see Orjariigiks ümber nimetada), on puudu veel üks maks, mida "mujal Euroopas ju rakendatakse", tuleks kiiremas korras kehtestada ka meil mootorsõidukimaks. Ja seda mitte isegi õiglasena tunduva tarbimismaksu kujul vaid varamaksuna, mis ikka kindlapeale rohkem rahakotti täidab ja sõidukiomanikke kukrut kergendama sunnib. Juba alguset peale käis teema ümber hämamine, küll toodi põhjenduseks roheesmärke, küll seda, et eelarvet on vaja tasakaalustada ning selleks on raha tarvis. Ma ei ole põhimõtteline automaksu vastane, kui see on õiglane, mõistliku koormusega ning maksutab ainult liikluses reaalselt osalevaid sõidukeid, mis oleks täiesti kooskõlas ka nende nimetatud roheesmärkidega. Mis aga juhtus, kui juba väljatöötamiskavast oli näha, et erandeid väga teha ei taheta ning absoluutselt kõik registris olevad maksustamise alla kuuluvad sõidukid ka maksma hakkavad - siis oktoobri alguses avaldatud eelnõu seda ka kinnitas ning portsu eelkõige väikeettevõtjaid ja hobiautoomanikke ahistavate nüanssidega.
Ma väga pikalt seaduseelnõul endal peatuda ei taha, sellest on avalikult jahutud juba piisavalt, küll aga viitan paarile nüansile, mis minu ja valdava enamiku teiste tehnikast veidigi huvtunud autoomanike seas on hulgaliselt vastuseta küsimusi tekitanud. Küsimused on ka Rahandusministeeriumile edastatud, aga seni pole ei avalikult, ega ka saadetud kirjale otse ühtki selgitust tulnud.
Murekoht number üks. Maksustatakse sõidukeid mitte liikluses osalemise ja seega keskkonnasaaste tekitamise vaid registrikande põhjal. See tähendab seda, et automaatselt peab maksma maksu ka seisvate ja ajutiselt peatatud registrikandega sõidukite eest. Väljatöötajate põhjenduseks oli, et valdav enamus neist on kas juba oma maise eksistentsi lõpetanud fantoomsõidukid, või siis romud, millel nagunii enam kunagi tänavale asja pole ja selle sammuga sunnitaks inimiesi neid registrist kustutama ja saaks registri puhtamaks. Kõlab justkui õilis plaan? Nüüd aga jõuame selleni, et minu tutvusringkonnas on inimestel hulgaliselt peatatud registrikandega autosid, kaasa arvatud ka mul endal, mis on kas erinevates ennistus/remondietappides, ootavad aega, kuna nendega tegelema saaks asuda, või on lausa täiesti sõidukorras ning vältimaks sundkindlustust, on registrikanne peatatud ajaks, mil neid ei kasutata. Päris romusid või fantoome tean vaid paari üksikut. Nüüd tekib küsimus, miks pean maksma maksu sõiduki eest, mida ma ei kasuta ja mis ka kuidagi keskkonda ei reosta? Ainus vastus, mida on avalikult öeldud võimuorganite poolt - "Me ei usu, et see 50 Eurone baasosa nüüd ühelegi vanema hobisõiduki omanikule üle jõu aastas käib". Ühe-kahe puhul ehk tõesti mitte, aga näiteks 20 või 50 auto puhul? Nüüd jõuame aga järgmise absurdini, kus korraga vanemate hobisõidukite omanikud, aga ka näiteks vabatahtlikud päästjad ja maasturientusiastid tule alla satuvad ja seda juba tõesti äärmiselt ebaõiglaselt.
Nimelt meenutagem nüüd maksu arvestamise aluseid ja kategooriaid, mida maksustatakse. Nimelt kuuluvad maksustamisele kõik M1, M1G, N1 ja N1G kategooria sõidukid. Erisus aga tekib nüüd kategooriapõhiselt, kui M1 ja M1G puhul arvestatakse vanusekomponenti, ning 20 aasta vanuse sõiduki puhul maks jääbki baaskomponendi tasemele, siis N1 ja N1G puhul maksad sama suurt maksu nii 1 aasta vanuse, kui 50 aasta vanuse sõiduki pealt. Ning need summad võivad olla üsna kolossaalsed. Lihtne näide - kui autohuvilisele juhtub kuuluma näiteks 1970 aasta väljalaskega Chevrolet El Camino nime kandev pikap, siis selle puhul võib aastamakse ulatuda umbes 500 Euroni, samas selle sõiduautost sõsarmudel Chevelle, on maksustatud 50 Euro ulatuses. Absurd, onju. Liikluses osalevad suure tõenäosusega mõlemad sama marginaalselt, loodust reostavad mõlemad sama palju, aga maksukoormuse vahe on ainult kategooriast tingituna kümme korda. Teadmiseks, ka seesama näide ja sellest tekkinud küsimused on Rahandusminiteeriumile korduvalt esitatud ja seni jäänud ilma igausugusegi kommentaarita.
Kuid, nagu aga automaksust veel väheks oleks jäänud - järgmine uudis puudutas paar nädalat hiljem liikluskindlustuse süsteemis planeeritavaid muudatusi. Nimelt planeeritakse senise aastase armuaaja asemel sundkindlust rakendama asuda kohe lepingu lõppemisel. Jällegi ettekäändeks nö romusõidukite registrist minema saamine. Ehk siis kellegi "geniaalne" mõttekäik on järgmine - kui seni oli lihtne vältida sundkindlustust sellega, et korra aastas tegid kuuks kindlustuse, siis see soosib romude registris istumist. Unustades ära fakti, et paljud sõidukid aastast liiguvadki tänaval paar-kolm kuud soojal ajal ja majanduslikult pole neile terveks aastaks kindlustust lihtsalt teha. Sinna kuuluvad paljud vanasõidukid ja hobiautod, aga ka mootorrattad, mida omanikud liigutavadki ainult soojal ajal. Ei oskagi kuidagi muud moodi kommenteerida, see mõte on juba sündides idiootne ja eesmärk jällegi ebaselge.
Nüüd jõuame aga selleni, kuidas värskelt said automüüjad, remondikohad ja muud asjasse puutuvad "kutse koosolekule" mille eesmärgiks oli tutvustada plaani liituda Eurodirektiiviga, mis käsitleb romusõidukite utiliseerimist. Kõlab jälle täiesti toreda, rohelise ja keskkonda säästva plaanina? Kui aga hakata sellesse süvenema, siis korraga oleks ma selle läbisurumisel umbes viie-kuue romusõiduki omanik. Nimelt tahetakse defineerida romusõiduk kui sõiduk, mille viimasest tehnoülevaatuse läbimisest on möödunud kaks aastat või mille remonti peetakse majanduslikult mittemõttekaks. Ehk siis mul on hetkel registris hulk nö. riiulil seisvaid autosid, mille puhul ülevaatus juba pikemat aega puudub - need oleksid uue määratluse järgi romud ning kuuluksid nõuetekohasele utiliseerimisele. Lisaks sõidan hetkel tänu toredale talveilmale ringi romuga, millel küll on kehtiv ja puhta lehega läbitud ülevaatus, aga mille remontimine tihtipeale ei ole majanduslikult otstarbekas (just sai soetatud jooks rehve, mille hind oli vast pool sõiduki enda turuväärtusest). Selle konkreetse sõiduki puhul tunneten tegelikult äärmist survet juba niigi, sest hoolimata minu ülirohelistest plaanidest hoida seda pikalt "elus" sõita, kuni süda veel tuksub ja rattad all püsivad, tahab kliimaministeerium, et sellest hipsteritele järgmised kastirattad valmistataks. Ehk selle sõiduki puhul on täidetud kõik eelnevad ahistusmeetmed - tegu on aastaks 2025 20 aasta vanuse N1G maastikusuutliku veoautoga, mille puhul hakkaksin hoolimata vanusest maksma ca 250 Eurot aastas automaksu, samas tegu oleks teisest küljest justkui mõttetu romuga, kuna seda tänu järelturu osade vähesusele tuleb vahel remontida tehaseosadega kümnekordse hinna eest võrreldes suvalise levinud pereuniversaaliga, mille majanduslikus mõttekuses ja ilmselt ka minu terves mõistuses enamus normaalseid inimesi kahtleksid. Oi, kuidas ma tahaks näha nüüd seltsimees rahandusministrit või seltsimees kliimaministrit kusagil lumehanges virelemas ja mõni maastikuvõimelise kaubiku omanik sealt rahus mööda sõitmas, selmet abikäsi ulatada ja abivajaja hangest välja tõmmata. Oskaks sealkohal ainult parastada - helpige ise seda suppi nüüd!
Aga mis seal's ikka, soovin kõigile lumist talve, meelierutavaid hetki ülejuhitava sõbra seltsis ja mingem uuele aastale vastu kastiratasteks ümber töödeldavate romusõidukite omanikena!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar